Õhtul pole ju ometi tahtmist toiduga jännata. Eriti kui on suvi ja inimene parajasti üksi kodus.
Seega uurisin, mis kapis on, kas leitu võiks maitsta või mitte ja lõikusin-segasin kõik avastamise järjekorras kokku: keedukartul, oliivid, sink, juust, hapukoor, majonees, tomat.
Maitsesin. Miski nagu väga ei häirinud. Kui, siis ... kartuli võiks järgmisel korral ära jätta. Ja singi.
Järgmine kord saabus juba hommikul. Ei olnud vahepeal rikkalikumaks muutunud külmikusisu ega kasvanud kokkamise isu.
Oliive pool purki. Juust. Rohkem juustu. Hapukoor, majonees. Tomat. Hmm. Midagi tegelikult võiks veel ... Oi, küüslauguampull! Miks ma sind eile ei märganud? Mõned küüned küüslauku. Samas. See on nii väike anum, jääb seisma, riknevad viimaks. Purk küüslauku. Nüüd on küll hea. Natuke kärtsum. Leiba võiks kõrvale võtta.
Kellele sellist toitu pakkuda? Ainult endale. Kes teine oleks nõus niisugust asja suhu panema?
Nagu kodused muhelevad: "Sobime hästi koos elama, sest me ei söö kunagi teise eest toitu ära. Liiga erinevad lemmikud."
