Naistekas

Ostsin suvel töö juurde mõtlemismängu - ca 20 x 20 x 2 cm puukastikese, mis tuleb erineva kujuga klotse täis laduda. Khm, mul pole veel kordagi õnnestunud - kas jääb puudu või üle, aga mitte kunagi parasjagu. Tunnis pole selliselt mängimiseks aega, laome vahel niisama eri värvi torne-losse, kasutame häälimisel vms.

"Mängime alustuseks ühe automängu!" meelitan 4aastast tunniskäijat peegliharjutusi tegema.
"Aga me pidime seda naiste mängu mängima, mis eelmine kord pooleli jäi!"
"Naiste mängu?"

"Tead küll, see lossinaiste mäng!"

:D

Klotsikastikeses on ka "nukud" - kaks pähejoonistatud näo ja ümara ülaosaga klotsi.

Lugu suurest kurvastusest ja punastest tossudest

Saime kogu pere nädalavahetuseks kokku. Mina viimane saabuja. Selleks ajaks oli kohustuslik osa läbitud ja kõik puuduv hangitud. Jäi veel Tibu17 koolikott. See, sindrinahk, ei tahtnud teist aastat teenida. Nooremad leidsid muud vaatamist, meie ostsime koti ja läksime üle tänava sööma. Kutsusime pabud järele. Tulidki, aga pesamuna tardus ukse kõrvale prügikasti juurde ja keeldus edasi astumast. Algas veenmisprotsess. Esimese lepitajana väljus keskmine põnn.
"Ta ei taha tulla, " naases ta mõne aja pärast teatega. "Ta ei tea, miks, aga ta ei taha. Ta ei taha midagi."
Kaasa kord.
"Ta on psühholoogiaga tegelenud, " jälgib vanem tibu läbi klaasukse toimuvat.
Kaasa on peaaegu käpuli tänaval, et õigesse kõrgusse jääda, ja püüab pesamuna hingevalu mõista. Kallistatakse. Nuusatakse nina. Küsitakse telefonitsi salvrätte juurde. Aga mure jääb tabamata ja laps prügikasti äärde. Vanema põnni kord. Tulutu.
Ei aita. Ema ajab end ise seinapraost välja. Ei aita jah! Niipalju küll, et laps õnnestub kohvikusse meelitada, kus vanem õde ta sülle tõmbab.
Vaikus. Pikk ja õnnetu. Õed sosistavad vargsi.
"Ta tahab tosse," saadakse lõpuks murel sabast kinni.
"Aga, kallikene, sul ju on!" hämmeldub ema.
"Need on tegelikult nirud küll juba," on suur õde väikse poolt.
"Missuguseid tosse?" uurib kaasa.
"Punaseid," tõlgib suur õde väikese vaevumärgatavat huulte liikumist. "Ja ta tahab täna."
Oeh.
Kui mure tossude pärast on nii suur, tuleb sekkuda, otsustab kaasa, ja jättes pere väsinuma ning leplikuma osa tellimuse ootele, minnakse puuduvat hankima.
Ost tehtud, reisivad õed nooremad kodu poole.
Kaasagi jõuab enne tee jahtumist tagasi.
"Need punased tossud," muheleb ta, "olid väga valged. Punane oli jupike kinnitusrihma otsa."
Ok siis.
Õhtul on minu kord nutta. Siis, kui meelde tuleb küsida, et mis need ihaldatud jalavarjud ka maksid...

Paadunud parempoolne

Kaasa saatis blogides kolades leitud saaki. Üks niisugune. Pidime peaaegu tülli minema, kumba pidi keerutab. Kaasa üritab selgitada, et asi on illusoorne: ei keeruta kujutis üht ega teistpidi. Ok, aga kuidas saab seda üldse teistpidi ringlemas näha kui kellaosuti suunas? Kaasa seletab jälle, et tegelikult... Kukele see tegelikult! Ta ringleb päripäeva! Teistpidi ei saa ju näha, kui on niipidi joonistatud! Kaasa veenab ma-ru rahulikult, et vaata vahepeal mujale, lõdvestu... No misasja! Ta keerleb kellaosuti suunas, ta ei saagi ju... Assa! Ma näen! Oligi! Aga kohe varsti mõtles ümber. Oot, ma proovin veel! La-he! Nii et siiski mitte üdini lootusetu juhtum :D

Ehhee! Kollasekuueklutt!

Olgu nüüd ometi! Oktoober alles alguses. Kas on putukatest puudust? Isegi mina saaksin kõhu täis. Näe, jälle! Toetab end aknaservale ja trummeldab nõudlikult. Mida sa otsid? Tähelepanu?... Oih! Tasku! Suunasin ta tõesti juba hulga aja eest jalutuskäigule. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis ta haugatas juba ammugi, et ülesanded täidetud. Ongi nii! Hea, et ikka aru sain. Jõudin nimelt märgata, et järgmiseks oli end valmis pannud kirjurähn. Akendel suhteliselt uued raamid/klaasid siiski :D

Kas sa oled direktor vä?

Õpetajate päev sealmaal, et lapsed kodudesse saadetud ja pedagoogid sätivad end pidule.
Korraga laulab koolijuhi telefon.
"Kas sa oled direktor vä?" pärib ähmis poisihääl.
"Jaah?" venitab hämmingus ülemus.
"Kuule, tõsta mu kott koolimajja! Ma ise olen juba kodus. Unustasin koti maja ette," vuristab hädaline.
"*** olen," meenub jütsile hilinemisega, et oleks viisakas end ka tutvustada. Kuna rohkem midagi olulist ei meenu, lendab toru hargile.
Hm.

Täna rõõmustan, et ma pole Jumal

Sest muidu vaataksin ma Su peale, Sa südametunnistusetu, ja mu heldus ei erineks kättemaksust. Sest ma laseksin sündida, et kõik asjad, mille järele Sa käe sirutad, Sinu omaks saaks, ja näitaksin loovutajaile, et iga kaotus neile palju suuremad väärtused asemele annab. Ja ma toidaksin Su usku Sinu vägevusse ja juhataksin Su teele uusi ja uusi võite, ja ma annaksin Sulle oskuse neist kinni haarata. Ma laseksin Sul elada pika ja varaka elu, aga ma ei armastaks Sind. Sest sel hetkel, kui ma Sulle enda juurde kutsumiseks käe ulataks, poleks Su käsi vaba. Ja ma ei tuleks rohkem.

Ma ei tunne Sind. Ei tea, millised on Su mõtted ja õigustused. Ei tahagi teada. Sa teed mu sõpradele kurja - headele, imelistele, suure südamega inimestele - ja kui Sa oled tõesti nii pime, et seda ei märka, on Sind juba karistatud. Ja kellel sellest parem sai?
Sa ei meeldi mulle. Lisaks sellegi pärast, et tuletad meelde korrad, kus mina olen võtnud. Ahnus, üksindus, lollus, edevus, hasart... Kas ohvri jaoks on vahet, millise motiivi ajel kuritöö toime pannakse? Kas minu tõttu kannatanud on olnud halvad, õelad ja väiklased?
Vaesed Jumalad, kellelt oodatakse kõikenägevust, tarkust, õiglust ja veatust!

Anna kohe tagasi, ütlen ma Sulle!

Puujalavalss klaassilma pilgu all

Iseenesest olen ma ju sportlik naisterahvas: harrastan kotitassimist ja mööblitõstmist, treppidest silkamist ja bussile jooksu, aga... 7,5 km väikeste vahepeatustega läbilidumine oli pisut... emnee... harjumatu. Õnneks lasi mu võistkonnakaaslane lahkelt kuni lõpuni uskuda, et jooksen nelja kilomeetrit. Tegeliku distantsi teadasaamisest kujuneski vast ürituse väsitavaim hetk.

Kehalise õpsi järjekordne ärarääkimine! Paar nädalat tagasi karglesin koos põnnidega 16 takti tantsukavas kaasa. Ärge uskuge kunagi mingit taktijuttu! See on o-lu-li-selt pikem 16-ni lugemisest. Ja sinna mahub ko-hu-ta-valt palju sõlmeajavaid liigutusi.

Seekord siis sedaviisi. Olin pärast tervisetapuüritust püüdlikult võimelnud ja venitanud. Püüdsin tänasel (järgmisel) päeval võimalikult reipa ilme näole manada. Toolilt püsti kepsates. Koolimaja treppidel liikudes. Õhtul pimeduse varjus komberdasin sõbranna juurde. Sain Fastum geeli. Vaatame. Millegipärast algab lihasevalu juba rindade alt, kuigi kasutasin põhiliselt jalgu.

Seitel kössitab voodil ja hoiab mu tegemistel silma peal. Seda ainukest funktsioneerivat. Teine on lahinguväljale jäänud. Mehed!

PS. Mõjub! Geel. Võiks kasvõi kohe diivanit tõsta ja sõpradega uisutama minna!