Kassi kutsumine

Seitel läks hommikujalutuskäigule. Ega ta pärast silmavigastust enam kaugele jalutada julge. Kipub viimasel ajal viirastusi nägema ja nähtamatu vaenlasega võitlema. Nähtavatega nii julge pole. Eriti, kui need on kassid. Tappa saab. Seepärast lipsas leplikult magamistoa aknast õue (trepil võinuks naabrikõutsiga kokku juhtuda). Varsti näen - vänderdab kodu poole mu punavalgeke! Teen akna lahti.
"Mäu!"
Kõrgevõitu jah.
"Mine ringiga!", vehin maja nurga poole. "Ma tulen sulle julgestuseks!"
"Määu!" ei ole Seitel asjaga päri.
Ok, ok!
Keegi on akna alla männi juurde redeli viinud, aga sinna on tubli 6 m. Siis on lihtsam juba kassile järele minna. Aga lubage meelde tuletada - ma olen haige!
Silmitsen hoovi. Üsna inimtühi. Vastasmaja õuel käib küll vilgas ehitustegevus, aga sinna on juba sadakond meetrit maad. Vaevalt neid minu tegemised huvitavad. Vupsan hommikumantlist välja ja sirutan selle sabapidi Seitlile nina ette.
"Noh! Siva nüüd! Roni!"
Seitlil näib olevat kange kiusatus sõrmega vastu otsaesist koputada.
"Määu!"
Ok, ok! Ma lihtsalt proovisin! Sikutan mantli tuppa ja selga tagasi. Uuuh! Selle sisse on lund haakunud! Teine hommikumantel, ja koo-hee!
Pilk jääb vööle pidama. Olgu, proovime veel üks kord!
Lasen vöö külge kinnitatud tabureti ettevaatlikult aknast alla.
"Noh, Seitel! Tule nüüd!"
"Määäu!" väljendab kiisu kogu oma hämmingut, nõutust, nördimust ja piinlikkust.
"Va-ban-dust! Ma kohe tulen."
Kolistan tabureti tuppa, tõstan raadio, raamatu ja lilled oma kohtadele tagasi, otsin sokid ja saapad, ja enne, kui ma korralikult ukse avada jõuan, on Seitel toas, voodis, varbad õieli ja keel vilkalt töös.
Et nii lihtne oligi? Kes võinuks arvata.

Kuninga uued rõivad ja uus luul

Ostsin nädalavahetusel uue pluusi ja teksad. Pluusi juures jälgisin rangelt, et alumine äär naba ära kataks. Talvine aeg, ja olgem ausad - pisut ületoidetud naba (pikad sessiaegsed meheema juures elamised ja tema hiljutine juubel on figuurile hävitavalt mõjunud. Õigemini küll ülesehitavalt).
Niisiis, kuna tähelepanu koondus pluusi allosale, jäi märkamata, et ettevaatamatu liigutus venitab dekoltee uute teksade värvlini (mis on nii madalal, et jõudsin eilse tööpäeva jooksul kümmekond korda pükstest välja istuda) ja nabaprobleem on endiselt aktuaalne.
Aga seistes ja rahva seas rüselemisest hoidudes on kõik väga kena. Eriti värv :D
Katsusin oma keha rohkem jälgida, mis pole ju iseenesest paha.
Selline kergelt seksika alatooniga koolipäev siis.
Tänane hommik oli selle võrra vähem seksikas: kurk paistes, lihased valu täis, ise nii kuum-nii kuum... + veel mõned ebaviisakad sümptomid.
Pluss see, et hommikul ärgates olid sõrmed ja peopesad tugevalt pruuniplekilised.
Hm? Öisest kondamisest mäletan, et kraadiklaasi võtsin ma kapiservalt. Joodi seal kindlasti pole. Rooste? Kakao?... Veri???
Lapsed, koer ja kass olid igatahes vägivallamärkideta. Keel ja hambad on puhtad, muidu võiks arvata, et välja on löönud vimm näriliste vastu. Müstika. Mingi uus viirus? Homme ärgates on ka juuksed krussis ja süsimustad?

Ei saa aru!

Pesamuna tuli just pesust. Ühe käega hoidis saunalina ümber, teises käes olid karvased talvesaapad. Duširuumis?!
"Miks?" ei suuda ma küsimata jätta.
"Ma tõin nad lihtsalt ära sealt!"
"Ahah! Et nad läksid vaikselt, kellelegi ütlemata, vetsu pissile ja ei saanud pärast ise seestpoolt ust lahti?"

Kui leiate sihitult tänavail eksleva mustas nahkmantlis naisterahva, olen see tõenäoliselt mina

"Skisofreenik!" arvas mehe sõber suvel ühe tegelase kohta. Kummalised avaldused, segased-vigased kirjad.
"Mul on viimasel ajal mitu korda ette tulnud, et mõtlen üht, kuid ütlen teist. Kas see tähendab, et...?"
"Ra-hu! Sellel pole skisofreeniaga küll mingit pistmist! See on algav skleroos!"
Nuuks!
Täna tuletas see end jälle meelde. Kurtsin õpetajate toas, et tahtsin lapsele öelda: "J kirjutatakse täishääliku ette!", aga ütlesin "kaashääliku". Ise kuulen veel sõna kaja kõrvus ja mõtlen: "Heldus! Kust see laps peaks targaks saama, kui õpetaja puterdab iga kord ise juttu."
Kolleegid lohutasid, et ikka juhtub. Et selle jaoks, kes tunneb ise, et on loll, pole veel kõik kadunud.
Paar tundi hiljem sõitsin teatrisse. Istusin bussis kõrvuti oma toreda tuttava abielupaariga. Ma tean, mis nende nimed on. Ja nende laste nimed. Meie vanematel tütardel on lausa ühesugused nimed! Nende tütar tuli linnast otse. Silmitsesin etenduse eel, et on ikka ema nägu laps! Etenduse järel läksin tedagi tervitama. Nimepidi. Mis ei olnud tema oma. Ema oma oli. Aaah!
On vist aeg nimi ja isikukood peopessa tätoveerida.
Nuuks!

Kuidas lapsendada prussakat?

Telekas mõistatakse hetkel, kes on see tuntud
välismaa näitlejanna,
kes
(põnevus kasvab)
on lapsendanud
(põnevus haripunktis)
lapse,
mis
pole tänapäeval enam kuigi haruldane.
So-soo! Ja et olla eriline, lapsendagem näiteks...

Igast asjast natuke

Meenutusi möödunud nädalast:
Kroonuaiast spikerdatud ja väikeste lisandustega mäng:
Lihtne ja ilus:

Maitse asi!

Kaks kolmanda klassi poissi arutavad koridoris, mis on parem, kas punk või rock.
"Mulle meeldib rock!" arvab üks neist kõhklevalt.
"Mulle meeldib ka," nõustub juurdejalutanud kolmas poiss, "aga Saku Kuld on parem!"