Räme päkapikk

"Emme, tead kuidas saaks kõik jooksuvõistlused ära võita?" tuleb Põnn9 oma avastusega lagedale. "Peavad olema väga pikad jalad!... Sest kui oled mingi räme päkapikk, pole loo-tust-ki!"

pilt

Tivoli Tuur

Saan end just bussis mugavasti istuma sätitud, kui kaks neljanda klassi noormeest selja tagant õlale koputavad: "Õpetaja, me tahaks ise seal istuda!" (Mulle nii meeldib, kui mind patsutatakse. Rrrr.)
"Täbar lugu!" laiutan vastuseks käsi ja jätkan aknasse kumava päikeseloojangu nautimist. (Võib seda tõlgendada kui õpetajapoolset vägivalda? Et mida me saame laste käest nõuda, kui me ise nende tagasihoidlikele soovidele vastu ei tule?) :PIhaldusväärne iste vajab pisut kohendamist. Keegi on seljatoe alla lasknud. Koban istmealust hooba ja vupsan seepeale tooliga vahekäiku. Uuups!
"Mis ma nüüd teen?" hädaldan juhile.
"Pane turvavöö kinni ja naudi," muheleb too. "Üldiselt peaks ta ise paika jääma."
Aga ei jää!
Teen ennast nii raskeks, kui oskan, aga tool saab sellest ainult lusti juurde. Tunnen puudust isegi neist paarist nirust kaotatud kilost, mis ehk istet fikseerida aitaks.
Viuuuh! tuiskan järgmises kurvis tagasi akna poole.
Vhüüüt! tuhisen uues kurvis taas vahekäigu suunas. Ja nii jätkuvalt. La-he! :D
"Viimased vindid veel," muigab sohver.
Kahju, et keerutada ei saanud. Aga ega ma ei taibanud küsida ka.

Hambaklambriralli

Põnn lõhkus klambrid ära. Käis paranduses, aga kätte pidi saama nädala pärast. Täpselt sel päeval, kui mul polnud kuidagi võimalik neid ära tuua. Mis tähendanuks 2-3 nädalast klambritust. Mis olnuks hirmus halb, sest ideaalnaeratus juba sama hästi kui käes.
Lunisin kõik kolleegid läbi. Asjata. Hädaga pöördusin bussijuhi poole, kes on vapustavalt vastutulelik. Piinlik oli teda küll sellisel teemal tülitada. Nojah. Nii vastutulelik ta siiski polnud, et oma vaba päeva ringi vahetanuks ja ega see olnud mul nii ka mõeldud. Tema paarimees aga ei tekita kiusatustki, et teenet tellida.
Jama.
Siis meenus mulle, et alles mõne päeva eest helistas tuttav, keda ma kümmekond aastat näinud pole. Juhtumisi töötab just polikliiniku kõrval. Nõustus. Saatsin põhjaliku sõnumi nime, eseme kirjelduse, bussi kirjelduse jm vajaliku infoga.
Sel ajal, kui saadetis kohale jõudis, olin paraku kõige hõivatum. Mure suur. Kordasin paki vastuvõtjale mitu korda ülesande üle, aga kuna usaldan teda sama palju kui ennast, jäi süda raskeks.
"Oli mu palve Sul meeles?" helistasin esimesel võimalusel saatjast tuttavale.
"Ei," kostis vabandav hääleke. "Aga sa saad oma paki kätte. Jõudsin 5 km pärast bussile järele."
Appi.
"Said kätte?" helistas ta veidi hiljem. "Juht ütles, et sellist peatust tema liinil pole."
Ei teadnud veel. Vastuvõtja telefon vaikis.
Sellist peatust tõesti pole, aga see oli lugeja, mitte kirjutaja viga :D
Kodus ootas põnn sinise kilesussinutsakuga. Kus pidada sees olema veel natuke sussi, käterätt ja aare. Tõeline maskeering.
Kohal! Läks korda! Jee!
Ma olen meister inimesi ära kasutama ja mulle satuvad ka alati sellised, kes on kogu südamega asja kallal. Piiiiinlik....

Kuduv vesirott!!!

Paari päeva eest polnud elektrit. Kaunistasime toad klaaskaussidesse ujuma lastud teeküünaldega. Vool tuli tagasi. Kausid jäid. Täna avastas need üks vilgas ja uudishimulik loomake. Sai see nüüd alguse soovist küünlaid maitsta või millestki muust - mine võta kinni!
Esmalt üritas kutt kausi ääre külge klammerdudes ja ühe käpaga lainetust tekitades küünalt lähemale meelitada. Tasakaal kadus. Siis rühkis kikivarvul, kõht sisse tõmmatud (märg ja vilu), küünla juurest küünla juurde ja lõbustas end nende vee alla vajutamisega. Kui põnn küünlad kokku korjas, polnud neist lugugi - talisupleja ikka ja taas platsis!
Kui ka bassein ära korjati, ajas tegelane jonnakalt moka torusse, otsis oma kapitagusest laost midagi suupärast ja ronis seda mu õlale sööma.
"Näita, mida mugid!" üritasin imelikku einet identifitseerida.
Keerati selg ja torgati segajale sabaots ninna.
Kui niisugused ollakse...

Ja kudumine osutus liiga aega ning püsivust nõudvaks. Pealegi oli keras ainult üks varras.

Pimekohting

Kaasa kandis mu hoiuarvele ümmarguse summa raha, et ma end hästi tunneksin. Alustasin kohtingust.
"Olen viie minuti pärast lasteaia ees," juhatas salapärane tundmatu.
Viie minuti pärast lasteaia ees oli juba kaunikesti hämar ja täpselt see aeg, kui põnne kodudesse jagatakse. Naeratasin lootusrikkalt ühele ja teisele, aga kõigile tundus oma laps tähtsam.
"Näed, see on tema!" saatis üks kolmanda klassi tirts, kelle oma eraellu olin pühendanud, mind õige autoni.
Oligi.
Järgnes raju õhtupoolik - kammisime poode siin ja seal, mõnda paika nägin lausa esimest korda. Jäime paaris poes tuttavatele vahele, aga mis tähtsust sel, kui raha on, ja asjatundlik raiskaja abiks.
"See on ehk pisut mugavam, aga nendest tuleb jälle stiilsem komplekt. Hind üks... Ära seda osta, ma tean kohta, kus saab odavama ja sama hea!"
"Kas annan raha?"
"Maksad, kui toon."
Jee! Tõeline ostuteraapia!
Maakonnakeskus oli pühade-ehtes, autoraadiost kõlas üks laul romantilisem kui teine...

Käime katuseid mööööda...
Armastan Sind, sest Sa oled: lumes ukerdav leevike...

Aitäh kaasale, kes selle kõik võimalikuks tegi!
Ja kuigi õhtu polnud NII romantiline nagu esimese lugemisega ehk tundus, on mul tänu sellele jõuluks uus pliit. Malmahjuga. Kui veab, jääb raha praekski.
;)

pilt

Teki-, panni- ja detsembrikuumus

Põnnid jätsid meid eile kaasaga omapäi linna. Kasutasime juhust ja põikasime kinno.
Kui olin järjepanu kõik välja praakinud, mis tundusid liiga löömad, liiga põnnidele või mida pidi lihtsalt liiga kaua ootama, jäi sõelale "Detsembrikuumus". Eesti asi ja hakkas kohe.
"Ei tea, mõni koht nagu häiris," muljetas kaasa hiljem. "Et head olid nii head ja pahad nii pahad..."
Ei olnud ju? Minul oli küll Jaan-Maidust kahju. Kohe kindlasti ta ei varastanud seda kasukat. Ja Elis-Carmen - mees maha lastud, armuke vaatab nooremaid... Vastupidi, tundsin just, et ei teagi, kellele rohkem kaasa tunda. Küllap oleksin kah nuga loopinud ja ÜKT-ga end välja elanud.
Tubli kiilas kommunismispetsialist, kes ühena vähestest riiki kogu südamest pööras, suri teadmisega, et revolutsioon on üks suur ... ja et poisikesed ei saa enne aru, et sõda pähh, kui kellelgi kuul kurgus.
Vähemalt Põdder leidis mõneks ajaks hingerahu. Nüüd, nagu avastasime, puhkab Undi kõrval igavest und. Kuidagi peab saatus ikka nöökida saama.
Leidsin kangelase pildi ka. Kas ongi see postkontoris tehtu?

pilt

Kodus vaatasin üle ajaloo kaks näopoolt. Võõbatud tundusid mõlemad.
Hommikul tegin põnniga korduskülastuse. Näitlejad olid endiselt tasemel. Üks piirivalvur jättis justkui olulise repliigi ära, aga võib-olla ei öelnud ta seda ka eile. Klotilde ehk kargles kõige mannetumalt oma poodiumi otsas, aga kas saabki lihtsalt tehasetädilt näitlejameisterlikkust nõuda? Oma teksti rääkis ju ilusasti ära, midagi sassi ei ajanud... :)

"Ega keegi saa ju tulla kööki kotletiküpsetuses osalema," pobisesin habemesse, kui visalt edenevate pannitäite kõrval taldrik pidevalt tühjaks varastati. "Neil vaja teises toas präänikid närida!"

Aga tegelikult... oli see väga tore mees, kelle kõrval paar viimast hommikut sai ärgatud. Võiksime teinekordki kohtuda :P

Kummitusetund

Varahommik. Tühi koolimaja. Lapsed rahvamaja saalis võimlemas. Selline kõledavõitu kõmisev vaikus. Parema meelega püsin oma valgustatud kabinetis ja ootan, kuni maja eluvaimu sisse saab. Korraga jääb trepikojast kõrvu hääleke. Selline habras, õrn, lootusrikas... Nagu mingi õudusfilmi ängistav motiiv. Ihukarvad tõusevad püsti! Piilun tühja hämarusse. Ühes trepiorvas kössitab tüdrukuke. Pisike, patsiline. Ranitsaga selg seina vastu surutud.
"...Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista..."
"Miks sina siin oled?"
"Mul on kehalisest vabastus!"

pilt