Tere, Sõber!

On vast palju loodetud, et Sa endiselt mu blogisse põikad, aga see jutt tuleb nagunii rohkem mulle kui Sulle.

Me pole pikalt tuttavad, aga mõni suhe algabki niimoodi järsku ja mürinal ning kontsentreerib mitu aastat ühte. Nii et isegi kui kohtutakse harva...

Nojah. Mis siin ikka oleksitada, mida ja kuidas pidanuks. Mis tehtud, see tehtud.

Jah, paar asja sain Sinu kohta alles täna teada.
Hilja pole nagu?
Ju siis kellegi meelest paras.

Sellistel hetkedel tahaks kuidagi kõigest hingest midagi parandada ja paremaks teha. Midagi öelda, kinkida, otsustada...
Tavaliselt tõmbub see tung varsti tagasi. Vastikult varsti. Kui argiasjad end meelde tuletavad. Kui kõht läheb tühjaks. Ahi tahab kütmist...

Leidsin minagi end üsna pea kauplusest, korv näpus ja kodused mõtted kukil.
Jah, sa olid veel minuga.
Ja siis sa viisid mind ühe riiuli juurde. Et kui sa just nii väga tahad...
Mulle hakkas see mõte kohe meeldima.

Meie külas põllu peal on üks kuusk. Üks väga eriline kuusk. Ei, mina ei istutanud teda sinna, aga ma märkasin seda puud just täpselt siis, kui meie küla tabas suur kaotus. Mina haarasin tookord mõtetega sellest kuusest ja tema juures on endiselt väga kosutav mõtlemas käia.

Kuused on ju muidu sellised sünged ja raskemeelseks tegevad puud...

Elupuu lõhnab pisut raudristide ja mälestuskivide järgi, aga välimuselt on rõõmsalt roheline.

Sinu puu istutasin nii, et seda on hea tahtmise juures ka aknast näha. Et tal üksi igav ei oleks, sai neid tegelikult kaks.  Ja täna ei tundunud tee mullavallini üldse pikk, nõgesed ei kõrvetanud, käru näis kerge, aukude kaevamine käis ludinal...

Sest me olime koos. Pidasime koos aru, kus on see kõige sobivam koht. Sikutasime koos käru läbi kraavi. Tünnist kastmisvett tuues ulatasime merehädas mesilasele põdrakanepi-rao.

Ümbrus on veel natuke käest ära, aga küll me selle korda saame.

See on nii tore, et leidsid aega läbi astuda. On raske ettegi kujutada, kui paljud täna Su kohalolu vajavad.

Ei ole nii!

Tänane hommik algas... jahmatavalt.
MISASJA???
EI!!!

JÄLLE olen keerelnud oma mina ümber ja pole osanud märgata?
Eksitus?
Kohutav ebaõnn?

Oli mis oli.

Igasugused pildid kerkivad silmade ette. Valdavalt helged ja lõbusad, aga hetkel sugugi naerma ei aja.

Mis meid sidus? Sadakond koos liigutud kilomeetrit, paar ühist veini- ja makaronipakki, paar otsatult suuremeelset ja südamlikku sekkumist, hingekosutavat üllatuskohtumist...

Ei ole sugugi tarvis endast igal minutil meeleheitlikult märku anda, et kellegi elu enesestmõistetavaks ja oluliseks osaks saada.

Ja siis mõtlen Sulle, kes Sa nähtavasti oled kaotusvalust oimetu ja pahempidi, sest teie ühine ei mahu minu aja- ja ruumimõõdutunde sisse äragi.

Tahaks toetada. Ei oska. :(

Piiks

Varahommikul äratas mu üles mingi meeleheitlik piiksumine. Mitte väga paaniline, pigem jõuetu. Koer vahest kiuksub nii, kui on välisukse taha jäetud.

Kuulasin koera üle. Mitu korda. Ta hakkas mind isegi natuke vältima juba.
Ei. Koera seest see ei tulnud.

Otsisin kassi üles. Magas tagatoas. Tema arvas minust päris halvasti. Nõudis õue.

Läksin ka, sest ma küll ei kujuta ette, kuidas mingi muu loom mu korterisse häälitsema satuks.

Tekkis paar versiooni. Tundmatu loom on vigastatud ja kuskil maja ääres. Tundmatu loom on keldrisse kukkunud ja ei pääse välja. Mingi oluline majaosa hakkab üles ütlema ja hoiatab enne kokkukukkumist.

Käisin ümber maja. Ei tuvastanud midagi. Minu kelder oli ka tühi. Teiste omasse ei tihanud minna. Aega ka eriti polnud. Ja äkki on ohtlik loom?

Kuulasin üle boileri, külmiku, triikraua ja pesumasina, kuigi kaks viimast polnud vooluvõrkugi ühendatud.

Helistasin naabritele. Nemad ei teadnud piiksust midagi. 

Lahkusin raske südamega. Tööle.

Koju saabudes oli piiks alles. Nutikamad on kindlasti juba mõistatuse lahendanud. Lahendasin minagi. Suitsuandur! 

Kruvisin alla. Eemaldasin patarei. Hingasin kergendatult.

AGA PIIKS EI KADUNUD KUHUGI!!!

Jõllitasin jahmunult andurit. Võisin mütsi ära süüa, et see ON anduri piiks. No aga ei saa ju nii olla, et ühes käes on suitsuandur, teises patarei, juhtmed ripuvad, EI OLE ÜHENDATUD. Minu kaudu kuidagi või???

Siis tuli meelde, et teise toa laes on ka suitsuandur. :/ 

Panin patarei tagasi, keerasin anduri lakke, võtsin teise alla, eemaldasin patarei ja probleem oligi lahendatud. 

Lihtne.

Kõne parimale sõbrale

Sõbranna helistas. Veidi enne tööpäeva lõppu.
Kojuminekuks valmistudes avastasin, et telefon on kadunud.
Pole hullu. Mul on teine veel.

Teine telefon on vajalik selleks, et esimene üles leida.
Seepärast on seal vaid paar üksikut hädaabinumbrit. "Mina vä?" "Sina vä?" "Kesse?" jms.
Aga nüüd telefoni otsima!

Hm. Kuskil läheduses pole kuulda.
Ülakorrusel?
Ongi!

Oi! Sõbranna on vahepeal uuesti helistanud! Juhtus midagi või jäi oluline ütlemata?
Üritan tagasi helistada, aga samal hetkel heliseb teine.
Nojah, ta on nagu põnnid. Teab, et mul kaks telefoni on. Et küllap ma ühe lähedusse ikka satun.

"Kuulen!"
Vaikus.

Korraks on väga tobe tunne. Seisan nagu potsataja, kummalgi pool pead telefonist kõrv ja kõrvade vahel mõistmine, et on aset leidnud kerge valestivaatamine ja olen ise nii helistaja kui vastaja. ;)

Naabrivalve

Läksin põllule lilli otsima. Hea, et koera kaasas polnud. Naaber tormas teele ette.

Noor alles. Pisike kui niidirull, mõnesentimeetrine sabajupp taga.

Noomisin: "Kulla kodanik, ettevaatlikum tuleb olla. Ma võinuks sulle niimoodi veel pähe astuda."

Seisatas. Kuulas.

Kükitasin lähemale.
"Siin teeservas oled sa täitsa maru tegelane. Aga ega ma su suguharu küll määrata ei mõista."

Karvane "kulles" sibas sihitult siia- ja sinnapoole ning tardus siis uuesti otse mu varvaste ees.

Uurisin veel ligemalt.

"Ega need sinu omaksed ole, kes mu aiamaad rüüstasid? Vahet pole. Oligi hea vabandus, et maaharimist koomamale tõmmata."

Tegelane kergitas korra esiotsa, tahtnuks nagu midagi vastata, aga tardus siis taas.

"Vaata, et kass sind nahka ei pista! No kuule! Aru ka saad, mis ma räägin? Vudi minema nüüd!"

Kange tahtmine tuli hiirekesele näpuga hoog sisse lükata, aga selle asemel sirutasin end ja astusin sammu eemale. Loomakesel tuli vist ka lõpuks meelde, mis asju ajama peab. Tibis rahulikus tempos teeserva rohupuhmaste vahele.

Lilled leitud, jalutasin koju tagasi.

Naaber jälle platsis!
Tipsis meetrikese eelmisest kohtumispaigast eemal mu rajale, silmitses põhjalikult, sai vist aru, et mina, keeras otsa ringi, tegi pöördel kummalise liigutuse (mulle tundus, et viipas tervituseks käpaga) ja kadus taas rohukõrte taha.

Viipasin vastu. Järgmine kord küsin nime. :D

Maandumine käppadel e. Vanasti oli lihtsam

Viis tundi minu elust.

Nagu ikka, oli aeg kõige muu peale kulunud. Polnud mahti kotti pakkida ega inimestega ühendust võtta. Nii avastasin ühel hetkel, et mul on vähem kui 2 minutit maanteeserva jõudmiseks. Haarasin kaasa kolm esimesena kätte juhtunud eset (olgu, neli): mobiili, juukseharja ja katkised kummikud.

Aga matka õnnestumiseks pole sugugi esmatähtis, et vajalikud asjad oleks olemas. Hea matkakaaslase tunned ära sellest, et temal on kõik kaasas ja igaks juhuks 2 komplekti. :/
Tagantjärgi tundub, et minu kummikud olid vett täis juba enne teelt maha astumist. Ei teagi, miks. Vihm hakkas ju alles pärast sadama.

Järgmiseks sai täis mälu. Ja seda enne, kui olin kas või ühtki käpalist kohanud!
Nimed, kirjeldused, oskussõnad...

Vanasti oli lihtne: lind oli lind, puu oli puu, lill oli lill. Aga nüüd...

...vööthuul-sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, (kuradi parmud!), soo-neiuvaip, tumepunane neiuvaip, hall käpp, tõmmu käpp, kärbesõis, suur käopõll, väike käopõll, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, ainulehine sookäpp,  pruunikas pesajuur... midagioliveelmidagioliveelmidagioliveel...

Teate, vaadake SIIT  Ma ei valeta, kui ütlen, et sealsest nimekirjast ei näinud me vähemalt kahte. ;)

Oma penskarist mobiiliga oli kaamerate keskel üsna nadi pilti teha.

Õnneks jäi rajale ka mittekäpalisi, keda trügimata ja häbenemata jäädvustada sai. Täpselt nii halva kvaliteediga, kui ise tahan.

Kõrvalise järveääre puhkekoht oli puupüsti autosid täis. Pressisime endi omad vahele.

Vihma hakkas sadama.
Jälle!
Müristas.

Puhkealal kiljusid ja kisendasid lapsed iga äikesekärgatuse peale.

 Mittepuhkealal puurisid kodanikud käpaotsijad oma valvsa pilguga läbi kõik mättad ja mättavahed.

Kodus.
Märg.
Segaduses.
Emotsioonidest ja uutest teadmistest oimetu.

Kuri sakslane

Aah! See paganama mäluröövel! Ma olen pool päeva käinud kuurist ajalehte toomas, et laearmatuur ära katta ja lage värvima hakata.

Esimene kord nägin, et kuuri ees tahavad lilled kastmist, tõin vett ja sujuvalt hakkasin lillepeenraid rohima.

Rohisin peenrad (9) ära, läksin uuesti ajalehte võtma, aga avastasin, et külapäevast on jäänud paar laualina kuuri. Viisin tuppa. Otsisin veel pesusid, panin masina tööle.

Läksin kolmandat korda kuuri, võtsin käru ja vedasin tapeedisodi jms pahna lõkkeplatsile ning hakkasin tuld tegema. Vahepeal oli meeles küll, et ajalehti on vaja tuppa viia, aga lõkkel pidi ju silma peal hoidma.

Hakkasin NELJANDAT korda kuuri minema. Isa tuli uksel vastu, ütles, et tõi natuke puid, võib laduma minna. Läksin.

Tulen tuppa tagasi, söön, pikutan pisut ja meenub: ajalehed kuurist!

Lähen viiendat korda puukuuri. Naabrid on grilli ümber kogunenud. Aga mina EI JÄÄ juttu ajama, mul on vaja kuurist ajalehed tuua.

Teen ukse lahti, vahin ringi ja no mitte ei tule meelde, mida paganat ma siin seisan ja vahin!
Aa!
Ajalehed!

Ära tõin! Ja kell pole veel kuuski. :/

Ajalehe sisse on muide laelampi väga tülikas mässida.
Kilekott on palju käepärasem. :/

JÄRGMINE VAATUS:

Tõin redeli.
Kuurist. ;)
Jorisen endamisi: "Öeldi ju mulle, et mis ma sest laest värvin. Mingit vahet pole. Üldse ei saa aru, kus vana ja värske piir läheb...

Panen tule põlema. Ehk siis näeb paremini..."
Ja klõpsti!
:D :D :D