Sõbraminutid

Ainult mälestused

Juba teist korda sel aastal lahkub keegi, kellega sa kaugeltki mitte igapäevaselt kokku ei puutu, aga äkki selgub, et tal on olnud su elus oma eriline koht.

Heia, Aili! Mingu Sul seal üleval hästi!

- - -

Nüüd siis Sina.
Ei mäletagi, kuidas tutvusime. Või oligi SEE esimene kord?

Tookord koostati teist ühiskogu ja mina olin meist neljast vast kõige laisem. Tulid, said paar värssi kätte ja siis oli jälle tükk veenmist, et järgmised sünniks. 😊 Kas me esimese vihiku tegemise ajal üldse tuttavaks saime? Esitlusel ehk ikka nägime? Ei mäleta.

Järgmiseks mäletan, kuidas Sa esitluse päeval lasteaia koridoris seisid ja surmtõsise näoga vabandasid, et raamatud ei jõua kahjuks trükikojast kohale. Aga mina ju kohe uskusin.😊

Esitlusjärgsest õhtust meenub meie kambakesi koos istumine lähima sulesepa tagaaias ja see, kuidas me peaaegu maas vääneldes Su anekdooti naersime. Hundist, kes...

Ei mäleta, millest lugu oli. Kaldun arvama, et loo mõte tookord kohale ei jõudnudki, aga esitus oli unustamatu. :) Sellist naermist ei olegi vist rohkem olnud.
Njah. Vastukaaluks ootas mind kodus ees mahalõigatud küljega auto. Aga see selleks.

Järgmiseks meenub, kuidas te kaasaga Kakerdajasse läksite ja minu ühes võtsite. See oli mu esimene rabaskäik. Sellises suures rabas. Laudteega.

Siis tulid kanuumatkad. Tead, ma ei olegi teiste korraldatud kanuumatkadel käinud!!!
Mäletan hästi teist, Koiva jõele minekut.
Viimasel õhtul enne starti otsisid mu mõisas üles. Panime täpse kava paika. Mida söögiks varuda, mis kell väljuda, kui kaua ja kus peatuda.
Pool matkaseltskonnast oli juba kenasti linnast kohale laekunud.
Tulin mõisatrepist alla, et Sind pisut maad saata ja siis Sa hõikasid: "Head aega siis! Järgmise laupäevani!"
Mis mõttes järgmise??? 😲

Tegelikult tuli muidugi tore matk. Ja tegelikult on kõigist Su matkadest midagi värvikat meeles.
Satun ma üldse veel kunagi veele? Kes siis Sinu asemel tulijatele kaldalt lehvitab?

Meie ühine Läti kultuuri koolitusel käimine... Tartusse ja tagasi teel sain vist palju suurema annuse teadmisi naaberriigi kohta kui kahe koolituspäeva jooksul.

Sinult kingiks saadud raamatud...
Igakordne kimbatus, et... nii väärtuslik kingitus. Mille eest?

Meie ühine parteilaseaeg... 😏

Paar ühist giiditööd. Tegelikult, kui mind appi kutsusid gruppi vedama, olin ikka päris korralikult kõrvust tõstetud. Mainisin ma Sulle seda? Vaevalt küll.

Sinu vaimustavad trimmerdamistööd! Oskus niita nii, et ükski põllulilleõis viga ei saa!
Nurisesid kunagi mu kallal, et ma bussipeatuse juurde istutatud sirelile tokki juurde polnud pannud. Et oleksid peaaegu maha niitnud.
Aga ei niitnud ju.

Viimaste suvede külapäevaeelne platsitrimmerdamine. Istusime vahepeal juttu puhuma küll, aga rääkisime peamiselt puudest. Kasvutingimustest ja kust soodsalt istikuid saada... Igale minu esitatud küsimusele tuli põhjalik vastuskiri, aga kui Sina oma tervisest rääkisid, kas ma kuulasin?
Eks püüdsin anda mingit asjatundmatut nõu, sest kui ise probleemiga otseselt kokku ei puutu...

Miks on tunne, et olen midagi tegemata jätnud? Midagi, mis võib-olla poleks Sind aidanud, aga oleks olnud märk hoolimisest. Mingi märguanne, et oled olnud huvitav ja vajalik...

Tagantjärgi tarkus.

Kas ma saan väita, et olime sõbrad? Kas ma ise tahaks, et mul oleks selline minusugune sõber? Mis sõber see on, kes kaalub, kas jääda oma töökohustuste juurde või tulla Sind teele saatma.
Keda väikese tüdruku suu läbi manitsetakse: "Mina sinu asemel läheksin matustele. Seda ei saa sa talle enam kunagi teha."

Häbi hakkas.

Tavaline tööpäev

Kadripäeva sugemetega.

Olen lõikunud paberist hunniku valgeid kadririideid. Enne mängimist peaks siiski kontrollima, kas lapsed kah aru saavad, mida ma ühe või teise meisterdisega silmas pidasin.

Algus on paljulubav. Sall on sall, seelik on seelik, saapad on saapad, sõrmikud on sõrmikud... Särgi juures lähevad arvamused lahku. Mina leian, et särk, laps, et retuusid.

No võib-olla tõesti. Teise nurga alt vaadates. 😊

Kolmnurkne rätik on tirtsu meelest poolvaip. Nojah. Eks pean rohkem harjutama.

---
Mul on muidugi veel mänge. Mängimiseks peaks teadma, mida tähendab sõna KAUPLUS.

"Kas sina oled kaupluses käinud?"
"Ei ole. Mitte kunagi."
"Kauplust näinud ikka oled?"
"Ei. Ainult kaubaautot."
😃

Nojah. Laps käib nähtavasti poes, mitte kaupluses. Sõna KAUPLUS seostub küllap kaubalaoga. 😌

Rikaste mured

Koolitund.
Mobiilihelin.
Õpetaja põrnitseb mornilt klassi.
"Telefon vaikseks!"

Õpilased tõstavad hämminguga silmad. Keegi ei tunnista helinat omaks.

Kelle oma siis?
Õpetaja?

Kes helistab õpetajale sellisel kellaajal?
Ka õpetaja telefonil ei ole sellist helinat. Õpetaja telefon on üldse hääletu.
Või siiski?
Teades, milleks õpetaja suuteline on. Näiteks mängleva kergusega helinat muutma.

Õpetaja sahmerdab häiritult kotis.
Telefon. Hääletu! Mida oligi tarvis tõestada.
Aga helin ei lakka.
Õpetajale meenub, et tal on veel üks telefon.
Põnniliin.

Piinlik-piinlik.

Leitud.
Hm. Hääletu.
Aga helin kestab.

Üllatus-üllatus! Selgub, et õpetajal on ka kolmas telefon. Väga võõra olemisega.
Selgub, et kolleegi oma.
Lisaks udupäisusele ka kleptomaan?

Igaks juhuks olgu lisatud, et see on ühe hoopis teise maa hoopis teine õpetaja. Ma isegi ei tunne teda. Tema ei tunne mind ka. Ühel päeval. Kui nähud veelgi võimenduvad. 😦

Põristaks parem trummi nagu esivanemad

Paganama nutitehnika!

Mul on telefonis 2 põnni numbrit. Tean, et ühega on ammu leping lõpetatud, alati tuleta endale meelde, kumb see õige on. Võtaks vale numbri maha, aga siis on ette kindel, et ka mobiil kustub näppude vahelt ära. No ma ei taha kogu kontakti, ainult üht numbritest!

Olin juba kolm korda tulutult helistanud. Põnn ei mõtlegi vastata.

Kuidagi peab selle vale numbri siit ära saama! Püüan  sellist kohta leida. Loomulikult läheb näpp kogemata ka helistamise klahvile. Õnneks on see number välja lülitatud.
Reeglina.
Täna vastab.

Loll mina!

"Appi, kas ma ikkagi kogu aeg valisin vale numbri? Ma oleks õige äärepealt ära kustutanud! "
"Ei mina tea, mis numbrit sa valisid."

Tark tegu on muidugi röökiva teleka kõrval kõnet alata.

"Oota korra!" pusin telekat kinni vajutada. "Kas Rakverega ka mingeid plaane on?"
"Te olete vist päris eksinud inimene."

Selge. Ikkagi ei olnud põnn. :D

Kuulumine rühma

Räägime rühmadesse kuulumisest. Kuidas sattutakse? On see alati vabatahtlik? Plussid-miinused...

Arutleme, miks on tore omada klassikaaslasi.

"No kujutle, et iga päev tuleksid kooli ja kõigis tundides olen sinuga ainult mina. Õpime matemaatikat ja eesti keelt, vahepeal käime kahekesi võimlemas, siis kunstis, siis läheme laulame kahekesi muusikaklassis... Igav, eks?"

Noormehe näole ilmub lai naeratus.

"Ei. Mulle meeldiks."

Kui olen komplimendist toibumas, saan aru küll, et õpilasele tegi selline silme ette maalitud koomiks lihtsalt palju nalja ja üle ühe päeva ta niisugust koolielu välja ei kannataks, aga positiivne päevaelamus on tekitatud. Seda ei võta minult miski. :D :D :D

Tänase päeva tähtsad asjad

Hommik põnnidega. Pildid jäägu perealbumisse.

Lilled.
Aknalaual

 ja aias.

Täiendatud kivikollektsioon:

Siil

Ingli pisarakivi

Saaremaa

 Elu on habras ja üürike. Aga ei või teada, kas ja kuhu meie hing lendab ning uuteks väljakutseteks sünnib.

 Kuni on antud, õitse!

 "Armastamiseks ei pea tingimata karikakraks sündima!" (Kesalill)