Nelikümmend lehma

Üks tore sõber jutustas mulle täna loo, mis siinkohal saagu refereeritud:
Sattusid kord kaks meest saarele, kus olnud kombeks nooriku eest 10 lehma nõuda. Kui mehed mõnda aega saarel olid elanud ja justkui kojumineku aeg käes, teatanud üks, et tema jääb ja kosib pealiku ühe kahest tütrest endale naiseks.
"Selle vanema, eks?" usutlenud sõber. "See on, jah, väga ilus."
"Ei," kostnud mees. "Ma võtaks just noorema."
"Aga tema on ju sihuke... inetu ja..."
"Ei", olnud mees kindel. "Ikka noorema."
Sõber sõitnud ära ja mees käinudki pealikult tütre kätt palumas.
"Aa, panid mu vanemale tütrele silma peale, jah?" muhelenud pealik. "Ilus, mis salata. Kümme lehma ja kaup koos!"
"Ei, ma võtaks ikka noorema," puigelnud mees.
"Et noorema?" olnud pealik kimbatuses. "No eks sa võta pealegi. Ma tema eest üle kolme lehma ei täi küsida..."
"Ma annaks ikka 10," jäänud mees kindlaks.

Aastad möödunud ja sõber tulnud kaugelt maalt vaatama, kuidas saarel elu läheb.
Küsimise peale juhatanud keegi kaunis naine ta tuppa endist kaaslast kohtama.
"Kae vigurit, sa ikkagi võtsid tolle ilusama õe," töganud sõber.
"Ei, ikka selle noorema," ajanud mees vastu.
"No kuidas nii, kui ma just juhtusin su kaunist kaasat kohtama?" tõrkunud sõber uskumast.
"Lihtsalt... ühel hetkel sai ta aru, et on väärt rohkem kui kolm lehma..."

Õhh! Ilus lugu oli. Kaasal ei jäänud ka üle muud, kui nõustuda.

Kunagi, kui ma olen tagasi maganud kõik need uneta ööd, olen ma ülikoolile selle praktika eest väga tänulik. Praegu aga panen tänast ilusat päeva tähistama kiiruga tehtud kriibus-kraabusmängu. Et ma üht imelist tähepoissi ära ei unustaks :)

Kui mind sinu lapseks loodi, tahan olla sinu moodi

Mida olen mina ära õppind...

Kolmas praktikapäev on seljataga, aeg esimesi kokkuvõtteid teha.
Areng on märgatav.
Täna suutsin esimest korda ilma viperusteta majast väljuda: vajutasin nuppu sildi juures "väljumiseks vajutage nuppu" ega logistanud paaniliselt linki; aiast lahkudes avasin esmalt ülemise riivi ja siis tõmbasin väravat sujuvalt enda poole (ei üritanud end enam jõuga välja suruda).
Veidike segadust tekitas, kui läksin rühma tegevusplaani seinalt maha kirjutama, aga stend oli vahepeal ära varastatud (olgu öeldud, et tegelikult jäi see üks tuba edasi), aga täit edu ei maksakski tahta, nii poleks ju kuhugi areneda.
Olen rahul.

Mitte iialgi!

Tervitused Tegelinskile!

KIRJUTA NELI TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS

Kõigepealt esimesena meenuvad "iialgid", mis juba murtud on: 1. Keska lõpus, kui paar klassiõde pedasse suundusid, sai tähtsalt teatatud, et MINA küll iialgi õpetajaks ei hakka (valisin hoopis vetvelskri puhta ja stressivaba ameti). 2. Kuigi klassiõed mu ema ilusaid jalgu kiitsid, arvasin, et mis liig, see liig - MINA küll nii vanalt miniseelikut ei kanna! (püüan võõrduda, seda enam, et mul on nähtavasti isa jalad:P). 3. "Ma ei roni enam IIALGI ühtegi torni!" vandusin mõttes, kui olin plikana lasknud end kohaliku triangulatsioonimälestusmärgi otsa meelitada ja kõõlusin seal siis enam-vähem kõhuli, silmad kinni. ("Matke mind koos torniga!") Nüüd ma mõnel suvel peaaegu elan sellest. Hm. Mis siis veel. Ah jaa! Otse loomulikult ei vaata ma endast nooremaid mehi. IIALGI! See on haiglane! :P

KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Mujal. Ma nimelt elan seal, kus ma kõige rohkem elada olen tahtnud - oma lapsepõlveunistustemajas! :S

MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?

"Nutrialiha ma ometi sööma ei hakkaks!" teatasin tehnikumis. Olime just oma pühapäevase lõunakonservi lõpetanud, keerutasin hajameelselt tühja karpi käes ja mida ma etiketilt loen... Üldiselt tõrgun maitsmast kõiki kauneid koduloomi, eelistades hakkliha (siin toimib põnn-pesamuna loogika: "Sa tead, et ma sealiha ei söö! Ma tahan peekonit!") :D Võib-olla varsti koputan nõgestikus tigusid karbist välja või krõbistan peotäite viisi kuivatatud vihmausse. Maitsed muutuvad!

KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?

1. Taksojuhina. Pole linna, kus ma ära eksida ei oskaks! (Siduge mul silmad kinni, keerutage kolm korda kodu ukse ees ringi, võtke side ära ja võibki mind koertega otsima hakata!) Mulle ei sobi üldse mingi juhtimine. Ja siis veel sõidu eest raha küsida! Ma ei suudaks! :) 2. Jahimehena. Mind ei maksaks üldse jahile kaasa võtta. Ka ajajaks. Oleksin valmis end ohverdama... 3. Elektrikuna. See oleks üks äraütlemata lühike tööots.

MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

Ma kannan kõike, kui see on rohelist värvi! :P

KELLEGA SA MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

Siin ma ei oska Tegelinski vastusele midagi lisada.

MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

Neid on.

Et kellele edasi? Jutik? V.?

Pakun ehitusmeistrit,

haamer omal olemas. Täna ostsin. Haamri, ma mõtlen. Väga hea haamer, minusuguste tarvis on tal üks ots punaseks värvitud, et oleks selgesti eristatav, kust kinni tuleb hoida.
Veel on mul Lexus.
Ja kohutav uni.

Õpilane Kiir

Alustan lõpust.
"Arvuti kohal süüa ei soovitata, aga söögi tegemist pole keegi keelanud," muigab kaasa ja (habemega ekraani varjates) lõigub mulle paprikat suhu ning taldrikule.
Ah, kui see mees oleks vaba, ma teeks talle abieluettepaneku!
Nüüd aga oma esimesest praktikapäevast.
Veetsin püüdlikult uneta öö, mis põhjustas abikaasade vahel teatavaid tülialgmeid.
"Miks sa ei võiks oma und lõpuni magada, selle asemel, et niiviisi jupitad,"porises Hämarik minu kümnest poole kolmeni ja neljast viieni öörahu pihta.
"Ma ju ei teadnud, kui kaua sellega läheb," vabandas Koit. "Arusaadav, et sulle meeldiks, kui ma oma tööd õhtul jutiga ära teeks ja siis ilusasti hommikuni magaks, aga ma ei saa ju... Uni on õhtul!"
Igatahes olin kell kuus värske ja rõõmus ja võtsin suuna Nõmme poole.
Hommikuste bussijuhtide diktsioon on kohutav!
"Järgmine peatus - KRMPS!" teadustati esimest peatust.
Kellele Krõmps, kellele Härjapea. Olin üsna murel, sest selle liini peatusi ma tean, järgmisest bussist õigeaegne väljumine eeldas aga natukest meeskonnatööd.
"Mullame," kinnitas järgmine artikuleerija mu kartusi.
Mullamäe? Mullavere?... Hallivanamehe.
Õudne! Mööda ma veel sõidan!
Karusmarja. Ei kuulnud, mida teadustati, aga silt jäi silma. Kas kaasa mitte ei öelnud, et järgmine?
"Järgmine peatus - Piksja," kostab midagi ebamäärast.
Mis see nüüd tähendas? Püksi? Päikse? Pihlaka? Mis ma teen? Lähen? Ei lähe? Ei lähe! Näis, mis saab.
"Järgmine peatus - Pihlaka!" hõikas juht nii selgelt ja puhtalt, nagu oleks öö otsa harjutanud.
Oh, ma ei eksinudki teelt! Tänavad jooksid täpselt nii, nagu kaardilt vaadatud sai. Ainult ühe korra võtsin end kokku ja küsisin teed. Juhatada oli lihtne, aga minu küsimusest aru saamiseks läks aega, sest seisin samal ajal otsitud värava ees.
Värava sain lahti, aga ust valvas kuri fonolukk. Rühmade nimed peal - muudkui vajuta õiget. Ainult et... ee...hm...
Õnneks tuli õpetajaid.

"Kas sa panid veel midagi praadima?" ärkan pannikahina peale hommikustest mälestustest.
"JAA!" hõigatakse seina tagant. "Uue paki pelmeene!"
"Kas ma sõin eelmise KÕIK üksi ära?"
"Nään-nä-nänn-nänn-nään-nää..."

Nüüd ma masendun. Mömuaarid jätkuvad homme. :(

Hullult andekas!

Haa! Ma tegin praegu ukse korda! ISE!
Mitte, et mul eelmiste meistrite kohta paha sõna öelda oleks. Nad andsid parima, mida nii lühikese ajaga võimalik - ust sai jälle lukku keerata. Ja ainult nii ta nüüdsest kinni seisis ka. Kuuri puid tooma minnes aitas endiselt lahti vajumise vastu hea jalgrattakoorma kinnitusnöör.
Kuulasin ära naabrimehe õpetussõnad, et kogu uksepiita tuleb trepikoja suunas pool sentimeetrit õgvendada, uurisin-arutlesin, võtsin oma pussnoa ja lihahaamri ja nihutasin selle asjanduse, mis ust keeltpidi kinni peaks hoidma, tibake kõrgemale.
Korras!
KOR-RAS!
Oi, ma olen osav!