Väikelapse arengust

Põnn13: "4-kuuselt mina juba kõndisin."
Põnn22: "Ausalt või???"
Põnn13: "No 6-kuuselt ma rääkisin. Olin ju selline üliarenenud."
Põnn22: "Tead, kui sa nii veenvalt räägid, siis kõik usuvad ka. Vähemalt mina."

Fotojaht. Teravad elamused

Sellise siili tunne oli eile endalgi, kui parmupilve sees matkale läksin. Teistega koos läks olemine paremaks. Vereimejad jaotusid veregruppide populaarsuse järgi.
Täna uuesti.

Teised teravate elamuste püüdjad.

Raske tee toiduni

Kui ma eile avastasin, et eelistan hoida oma pangakaarti teiste käes, tegi see pisut murelikuks. Kõht oli tühi. Ja lubasin ju tänaseks peoks kausitäie salatit teha.

Kõht. Sellest pole lugu. Alati saab veepäeva pidada.
Aga salat?

Õunad on toored.
Kuusekasvudel kõlblik kuni möödas.
Maasikaid vähe.
Porgandeid ei raatsi.

Haa! Aga mul on kuskil A&O kinkekaart!
Ongi!
Sadulasse!
7 km sinna, sama tagasi. Tunniga käin ära. Kui suurt järjekorda pole.

Oi kui palav! Aga samas. Üks noormees minu ees juba tükk aega pressib minna... Pean ju talle näitama, kellel on Ratas. :P

Kurrrrjam! Kas täna on laadapäev? Eiiiii! Ma lähen tagasi. Mind ei huvita, mis sellest salatist saab. Ma... Aga samas. Just tuiskasin sellest klutist mööda. Kuidas ma nüüd kohe otsa ringi keeran?
Ooolgu.

Kas siitpoolt üldse lastakse sisse? Ma tahan ju ainult poodi. Äkki saadavad suure tee kaudu? Mhhhh.

HELDEKE!!! Mis siin on? Sõjatanner? Kaevikud. Barrikaadid.Tankid... Kuidas ma siit ära saan? Jube jube.
Näe, politseinikud! Või piletimüüjad?

LOLLAKAS! Täna on neljapäev. Täna pole mingit laata. Aga ma ütleks, et need väljakaevamised on palju hullemad.
Vabandust, aga mina lähen siit üle muru. Ise olete süüdi, et ümberringi on tee rulli keeratud.

Oi kui tore. Poes ongi vähe rahvast. Jama muidugi see, et mul pole halli aimugi, mis kaup maksma läheb. Silma järgi otsusta. Et tomatit on umbes nii mitu kilo, järelikult... Et paprika kaalub umbes... Lahe.

Korras. Korv täis. Hoiame pöialt, et puudu ei tule. Pangakaart on ekskursioonil ja sularaha kotis umbes 12 senti.

Letiesine tühi. Läks!
"Tere. Ma tulen teid kiusama. Mul on kinkekaart."

Müüa kaalub ja pakib kaupa. Ilme üha süngestub. "Kinkekaart, jah. Ma ausalt pole seda enne teinud. Ma ei saa anda."

Selge. Et siis... Lähen panen tagasi?

"Oota nüüd!"

Ootan. Järjekord tekib. Nii tore. Kaks müüjat sukelduvad kaupluse paberimajandusse.

"Ei ole. Saad aru, ma ei saa müüa, kui pole juhist, kuidas müüa. Järjekord on ka."

Mhmh. Saan küll. Et siis... laon tagasi?
Järjekord muudkui pikeneb. Jube. Tunne, nagu kõik arvaks, et olen selle kaardi leidnud. Või ei. Ise teinud. Ja nüüd püüan kaupmeest tüssata.

"Issake, ma..." üritan valutult häbi kätte surra.
"Vot, Issake!" kohmatakse kassast.
"... ma siis lähen panen ära," torman kaupa riiulitesse tagasi viima.
"Oota. Kus sa tormad!"
Ei noh. Ma võin siin ka seista. Vaadake kõik. Kaupa tahab, aga raha ei ole. Teistel ka osta ei lase.

"Seal on nupp: kinkekaardid!" hõikab kolmas müüja (mu päästeingel) riiulite vahelt.

"Aga siit jääb üle! Raha me tagasi ei anna!"
Ma tean! Olgu, andke sealt see, jah. Tänan. Ma kohe lahkun. Kui olen maa alt välja kaevunud.

Õues.
Lahe.
Suurt teed mööda ei lähe. Majade vahelt ei lähe. Lähen läbi metsa!

Oi, kui palju inimesi! Ujujad? Nii nunnu. Kus on inimesi, seal on ka autosid. Jee. Ja mina oma köögiviljakotiga keset liiklust! Kurvilisel metsateel. Kõik juhid armastavad mind!

Ja veel. Eile aidati mul ratta kallal nokitseda. Et pidur peale ei jääks. Ei jäägi. Ma võin sõita ükskõik kui järsust mäest alla. Pidurit see absoluutselt ei huvita. Ta ainult vilistab selle peale. Kõrvulukustavalt.
Üüh. Ma tahan koju!

Nii. Kodus. Elus. Ja kui nüüd selgub, et mingi väga oluline komponent jäi ostmata, siis mina igatahes... HAKKAN KARJUMA!

Kiirelt ja odavalt

Viimase (moekriitilise) linnaskäigu juurde tagasi pöördudes...

Kolasime läbi 3-4 kingapoodi ja leidsin 2 tõeliselt ilusat kingapaari ja veel kümmekond, millega julgeksin poest välja kõndida. Kuna ostmisplaani nagunii polnud, ei lasknud end hinnast segada. Ega värvist. Aga natuke mugavust ja vähem eluohtlikke vidinaid olnuks kasuks.

Põhimõtteliselt pole mul kontsade vastu, aga nii suur kõrgus, nagu pakuti, paneb mul pea ringi käima (balletikool tuleks kasuks). Või siis need hüper-super suured kaunistused, millesse on oht teise jalaga sisse takerduda. Sõidukite ning kaasliiklejate alla võib jääda...

Ei noh. Huvitavaid asju leidus. Miski pole keelatud. Mõte hakkas liikuma. Et lihtsate vahenditega saab valmistada trendikad suvitussussid. No et kui kingad otsustavad keset suve hinge heita, ei pea tormama poodi uutele jalavarjudele raha kulutama. Vaata parem kodus ringi.

1. Kindlasti leiad mõne katkise portfelli, kaustakaane vms. Tegelikult, ka painduvam plast pole paha. (lainelise küljega salatikarbid ei kõlba. Liiga rabedad.) Vetsupuhastusvahendi või pesugeeli pudel on väga hea.
Peamine, et jalg küljepinna peale ära mahuks.

2. Lõika kaks tallakujulist tükki. No enam-vähem.

3. Pudel on selles mõttes hea, et pudelil on ka kork. Seda läheb tarvis. Kaks oleks veel parem.

4. Uurista naaskli, noaotsa, sukavarda või korgitseriga talla sisse auk. Nii, et see jääks suure varba ja ee... nimetisvarba(?) vahele.

5. Uurista korgi keskele ka auk (suure nööbiga jääks see vaev muidugi ära, aga kui ei ole, pole ostma küll tarvis hakata).

6. Aja nöörijupp (või nt katkine patsikumm) läbi talla ja korgi (või nööbi).

7. Tee mõlemasse otsa sõlm.

Kui korki kasutad, keera õõnsus ülespoole, hõõrub vähem.

Haara varvastega nöörist ja lippa suverõõmudele vastu!

Ilm on hukas

"Kus teie mustikakoht asub? Kas see on see plats kurvi peal, mis on aiaga piiratud?"
"EMA! Me ei käinud marjakasvataja juures vargil!!!"

No ma ei tea. Vanasti oli küll taevas sinisem, rohi rohelisem ja mustikas märksa väiksem.

Maailma parim sõber

Sõber meelitas külla tulema. Ütlesin otsustavalt ära. Peaaegu. Siis meenus, et olen talle rongisõiduraha võlgu.

Istusime. Lobisesime. Limpsisime veini.
"Sauna tahad?"
"Mkm."
"See ei ole eriti huvitav lugemine," sikutas ta mul telelehe käest ja tõstis pataka ajakirju sülle, kui pidi ise korraks askeldama minema.
"Sa ei lähe ju praegu ära? Kohe on "Mõrvad Midsomeris"!"
"Ma vaatan kodus."
"Prillide pärast sa küll ei pea minema. Ma annan prillid."
"Kui kanged need on?" küsin, kui ulatatud prillidest esimesed pildi harjumatult teravaks teevad.
"Võta, need on paremad!" antakse uued. Ongi.
"Tegelikult, need on veel paremad," võtab võõrustaja viimase prillipaari endal eest. Jälle õigus.

Film algab.
"Kuidas ta niimoodi ilma püstolita metsa läheb!" on küllakutsuja tegevuskäigust elevil.
Mina nii elevil pole. Vahepeal tundub, et silmad on kohatult kaua kinni olnud. Aeg juba hiline.
"Ma pean ka läbi metsa koju minema. Püstolita."
"Küll me midagi välja mõtleme."

Film lõpeb. Keskööni pole enam kuigi palju jäänud.
"Tahad, ma teen sulle siia suurde tuppa aseme?"
"Ei. Tänan. Ma lähen koju."
"Väljas on pime."
"Nii pime ka pole. Ja ma lähen ruttu. Mul on ratas."
"Õues ongi enamasti valgem kui toast paistab. Külm ei ole? Tahad, ma annan sulle midagi selga?"
"Ei. Ma olen kohe kodus."
"Püstolit mul küll ei ole. Tahad, ma annan tühja pudeli?"

Läbimõeldud prilliost

Olen tramm-inimene. Teatud puhkudel. Mulle meeldib, kui asutused seisavad aastaid sama koha peal ja asjaajajad on eelmistest kordadest tuttavad. Juhul, kui eelmised kogemused on olnud meeldivad.

Seekord otsustasin seikluse kasuks. :P
Et sätin kõik tervisekontrollid ühele päevale ja ühte majja. Prillindus kaasa arvatud.
Ei õnnestunud. Maja puhkab paar nädalat.  Siis kunagi millalgi...
Aga mina tahaks oma suvehäälte ja -lõhnade juurde ka pilti nautida. Eks tütrekegi.

Olgu. Mul on ju oma tore prillipood pealinnas. Arstide ja optometristidega.
Selgus, et ei ole. Selle koha peal asub nüüd rõivakauplus.
Äääh.

Esimene jahmatus üle, võtsin ette korraliku uurimistöö. Millised võimalused, kus asuvad...
Kirjutasin üles rea telefoninumbreid. Valmistasin end vaimselt ette. Päeva. Paar.
Helistasin.
Esimeseks sattus Kaubamaja tänava Pro Optika. Silmakontrolli pakuti järgmiseks päevaks. Kui kahele, siis ülejärgmiseks. Küsiti toredaid küsimusi. Tehti meeldivaid pakkumisi.
Otsustatud. Milleks veel kuhugi helistada?

Õhtul enne minekut valmistasin last sõiduks ette (13). Et midagi muud ei osta. Muidu ei jää kojusõiduraha. :D
Mis tuletas meelde (kell kümme õhtul), et tegelikult pole linnagi sõitmiseks vajalikku summat rahakotis. Tegin hädaabikõne sõbrale.

Hommikul äratas sõiduärevus enne kella. Kuueks duši all käidud, linnariided triigitud. Õues tabas küll pisike ehmatus, et varahommikus pole seda soojust, mis mõnikord, aga tuppa tagasi ka ei hakanud minema.

Linnas tuli neli tundi millegagi ära sisustada.  Kolme tunniga tulime kuidagi toime. Neljanda lihtsalt konutasime Viru Keskuses istepingil ja vaatasime inimesi. Ja ei jõudnud ära imestada. Mis inimesed endale selga on pannud! Tundsin end hetketi juba nagu Fokin, kuigi Fokin vaevalt kunagi nõus oleks minu riideid kandma.
Ei noh. Mul pole erinevate stiilide vastu midagi. Oleks seda kuskil silma jäänud. Ma ei mõtle müüjaid. Meie lähedusse jääva poekese müüja oli igati korrektne ja käis vähemalt 5-6 korda peegli ees oma välimust üle kontrollimas.

Külastajadaamid kandsid peamiselt pükse. Enamasti need istusid halvasti. Ei noh. Ma saan aru. Mugavus eelkõige. Aga miks siis sinna juurde 15 cm kontsaga kingad, mille otsas on ilmselgelt raske tasakaalu hoida?Või pluus, mille kaelus poob, nööbid lahti hüppavad või kaunistus(?)sabad põrandal lohisevad?
Inimeste näod olid väsinud. Värvidest oli eelistatum värvitus. Või siis... No näiteks ontlik beež kontorikostüüm ja helerohelised kroksid. Või ühtlases ilmetus välimuses neoonsinine nabapluus, mis üle kehakumeruste nimeandjat isegi piiluma ei ulatunud ja kisendas: "Vaadake siia!" (Oh jah. Ma tean seda tunnet, kuidas riidepuul rippuv kehakate tundub nii pikk-nii pikk. Peegli ees särgiserva venitades ja kõhtu sees hoides on ka veel kõik kontrolli all. Ja siis jätab see "pikk" pluus kõige rahvarohkemas kohas sind su roosa ja ebaühtlase päästerõngaga üksi.)

Pärast selgus, et ilusates riietes inimesed  askeldasid samal ajal mujal. Pargis. Balti Jaamas. Eks ka suvilates ja puhkusereisidel.

Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale.

Prillipoes toimetasid sama vahvad tütarlapsed kui see, kes telefonis end sümpaatseks rääkis. Küllap rääkiski üks nende hulgast.
Jõudsime kümme minutit varem kohale ja läksime enam-vähem kohe töötlemisele.

"Katsuge täht ära tunda, aga ärge kissitage!"
Oh heldus. Kindel, et see on täht? Mingi hargmik...
"Püüdke veel. Ehk ikka näete?"
Ehehee. Kui kissitada ei tohi, mängime siis punnsilmatädi. Tundub midagi kirillitsast. Ei? Äkki K? Sõrmedega kombata tohib?
"Kumb variant tundub parem? Esimene? Teine?"
Oi. Mis see esimene oligi? See minu mälu...
"Jalutame nüüd natuke ringi. Vaadake kaugele. Lähemale. On mugav. Aga nüüd?"
Nüüd tundub, et tütreke purskab kohe naerma.
Nii. Miinused selgunud. Mitte teenindajate ega poe, vaid prillide omad.

Suundume vitriini juurde. Uued mudelid ja need, millel 50% soodustust. Ei noh. Kui on valida nende raamide vahel, mis maksavad 200-300 eurot, ja nende vahel, mis 60-100, siis mulle sobib see protsentistend. Ah et sellest saab veel poole alla? Vau. Sõbranna teadvat küll kohta, kust Balti-Jaamas kümnekaga prillid ette saab, aga ma vist ikka võtaks siit. Ei teagi, miks. Mingi ebausk? :P :P :P

Nüüd siis rongile. Ikka jõuame? Lahedasti. Näe, täna sõit kolmveerand tundi hilisemaks lükatud. Jõuab veel näitusele ja...

Rongis enam nii lahe ei tundugi. Kuigi istmed on pehmed ja rahvast mõõdukalt. Meenub (põnnile, mitte mulle. Mina suutnuks õndsas teadmatuses edasi särada), et seda rongi buss küll ära ei oota.

"Ilus ilm. Mis see 15 km ikka on koju jalutada!"
"EMA! Ma olen väsinud! Jalad tulitavad..."
"Teed kodus jahedat jalavanni."
"Muidugi. Ja meil on sügav külmkapp."
On või?
"See tähendab... Meil on sügavkülm. Teen jääkuubikuid. Valan kingadesse."
No näed. Ja niimoodi sundimatult vesteldes ei panekski tähele, kui kodu juba paistab... :P
"EMA!"

Olgu. Helistame aga jälle sõbrale.

Sõber sõidab vastu. Noomib. Et talvel käiakse mikrominis ja suvel takerduvad varbad seelikusabasse.
Mingu vaadaku, mis linnainimestel seljas on!

Kodus. Nädal ja esimesed prillid on käes. Või isegi varem. Muretseda pole vaja. Helistatakse.
Nii et, kullakesed. Kui edaspidistel kohtumistel vargsi minu üle muigate või muid nägusid teete, siis arvestage - ma näen seda! :D :D :D