Kalade ümberkasvatamine

Juhtus nii, et eile tehti kingitus ühele seltskonnale, aga sellest sai osa ka lähedalseisev paljulapseline perekond.

"Tädi, ma ei söö kala!" ohkas noorim põnn lõunaoote ajal suitsuräimekausi kõrval.
"Meie ka ei söö," tunnistasid vanemad.

Meeleheitesekundid.

Aga tädi osutus jonnakaks. Võttis ahjust kuuma leiva, määris võid peale, kalatükid kõige otsa ja kamandas maitsma.
"OI!" kõlas esimesest suust. "See ei ole üldse paha kala!"
"Nämm!" tegid teised. Tükk aega kostis lauast vaid vaikset söömisnohinat.
Märkamatult olid pahakalad heakaladeks kasvanud.

Kuna silma jäi, et kalu on kahesuguseid: ühed seest valged ja teised pruunitäpilised, tegime ka väikese bioloogiatunni.
Nii et lõpuks said kingitud vee-elukad suisa põnevkaladeks. :D

Kätekas

Riiklikud sümbolid.
Eesti vapi pilt ja kuueaastane tüdruk.

"On see pilt sulle tuttav?"
"Jaa!"
"Mis siin pildil on?"
"Seda ma ei tea, aga ma olen seda näinud."
"Kus?"
"Kätekas."

Oi.
Oioi.
Ma tean, mis on noortekas. Noortekeskus. Kas kätekas on mingi käsitöökeskus?
"Ee... Mis koht see on?"
"Kus lahendatakse juhtumeid. Häidi läks ära."
:)

Nigelad palgad

Õpetajate palga tõstmise teemadel on nii palju sõna võetud, et nii mõnigi kõrvaline kergitab ammu kulmu: "Mitmel aastal juba tõstetud ja teil ikka vähe?"

Mina rahadest eriti ei tea. Oma palga kohta oskan öelda, et enamasti saan hakkama. Järelikult siis parajalt. Vahel on kitsamaid aegu ka. Ju neil kuudel siis makstakse vähem. :P Ühe tuttava pedagoogi palgatõusust kuulsin, et olla 7 eurot. Miinusmärgiga.

Õpilased on aga täiesti ära unustatud. Nii ohkas üks seitsmendik täna siiralt ja südamest, kooliskäimisele mõeldes: "Makstaks korralikult, oh jumal, kuidas ma käiks!"

No vot siis.

Uus perearst

Ei, ma ei ole arstide suhtes valiv ega noriv. Eelmine lihtsalt läks mujale tööle ja neile, kes endale kuhugi juba uut polnud leidnud, määrati seitsme maa ja mere tagune tohter.

Koht ise on tore. Keeruline sõita, aga mitte võimatu. Kena kohe, et tervis närb. Võib-olla muidu ei satukski. :)

Nii tähtis sündmus nõuab pisut välimuse kallal nokitsemist, seda enam, et hommikul vaatab peeglist vastu elevandisugemetega jõehobu. Või vastupidi. Ajan sellele suurele eksootilisele loomale oma parima kleidi selga ja müttan nägu tuunida. Endale tundub juba täitsa talutav, aga esimene vastutulija nendib kohkunult ent ausalt: "Sa ei näe kohe üldse hea välja."

Aitäh. Ma lähen abi saama, mitte kauneima patsiendi konkursile. :P

Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kus selles alevis perearst pesitseb. Õnneks oman kompetentseid sõpru.

Marsin uksest sisse, tutvun uksesiltidega ja valin välja mulle sobivaima ukse. Ootan viis viisakusminutit. Külm hakkab. Piilun ukse vahelt sisse. Selgub, et teised kõik ootavad seal. On ka märksa soojem ja hubasem tuba.

Tuleb ka minu kord. Arst tundub selline karm. Igaks juhuks olen püüdlikult tõsine. Nalja ei viska. Ega oma kidura tervisega täna kaugele visata jaksakski.

Esimese mulje avaldan küsimuse juures: "Teie töökoht." Võiks juba pähe õppida. Ikka jään üllatunud ilmel (a la "Kas mul on töökoht?") vahtima ja mõtisklema, milline neist kõige tähtsam on... või kõik koos, aga siis, et kuidas... Teise mulje avaldan avaldusega: "Võib-olla kraadisin hommikul ennast ka, aga näitu küll ei mäleta." (Ses mõttes, et kraaditavaid oli ju 4, aga hakka siin kõike lahti seletama...)

Tundub, et see kõik on arstile liig. Puurib minusse oma tõreda pilgu ja kamandab: "Tõstke tukk üles!" Ise suunab mingi asjanduse mu lauba poole.

Heldus. Mis ta nüüd teeb? Eutanaasia? Mul poleks edasielamise vastu ka väga midagi olnud, aga kui just, et teistele ohtlik (iseendale nagunii...)

Huh. Kehatemperatuuri mõõdetakse nüüd sedamoodi. See on, kui harva arsti vajad.

Kleit oli hea mõte.  :/  Sest järgmiseks kuulatakse kopsud üle. Riietan end põhjalikult lahti ja hingan innukalt.

Kui miski kuskil ka krõbiseb, siis mulle seda ei öelda. Nii ei teagi, kas kopsupõletik või hiired.

Vereproovi andma lähen juba julgemal sammul. Vereproov ütleb, et midagi on üle kahekümne, mis on normist rohkem, aga korralikul viirusekandjal ulatub näit sadadesse.

Häbenen pisut ja luban endale edaspidi korralikum olla.

Kutsutakse järgmisel nädalal tagasi.

Istun juba autos, kui meenub, et tulin ära retseptita.
Õige küll, see on nüüd vist digi.

Küsin sõpradelt, kuidas see protseduur käib.

"Võetakse id-kaart ja minnakse võrku..."

Võrku mul muidu on. Suured pestud sibulavõrgud ja kilest kartulivõrgud. Puukuuris.Kujutlen, kuidas ma seal, id-kaart näpus, endale antibiootikume välja posin.

Apteek pidada ka kuskil samas alevis asuma, aga mulle võõrastest asutustest aitab. Valin tuttava apteegi, kust käin igal sügisel koerale-kassile kirburohtu ostmas.
"Mulle peaks teie juures üks väike pakike olema," ulatan kaardi.
Mädžik! Kohe kerkibki letile kotike tablettidega. Maksmine rõõmustab veel rohkem. Arvestades, et minu ees seisnud noorel lapsevanemal kulus oma mõnekuuste tibude ravimitele kõvasti üle saja euro!!!

Poes käin ka ja olen täna väga järeleandlik paljudele kiusatustele. Näiteks on mul nüüd väga ilus laualina (roheline), voodipesu (roheline), 2 saunalina (rohelised) ja üks suvepluus (värv las jääda saladuseks.)
:D :D :D

Hea ajastus

Võib-olla muul ajal oleksin pisut häiritud olnud, et kolm jõnglast lekib korraga mõlemast otsast, aga nüüd lihtsalt kangutasin oma suretamisel ihu teki alt üles, raputasin suurema kraami voodipesu küljest lahti ja lasin masinal käia. Ise rõõmustasin, et haistmismeel on mind maha jätnud ning asendunud huumorimeelega. Selline sisemine lõbustatus siis, sest häälekaks naeruks puuduvad vahendid. Ei, ega ma teiste vaevuste üle itsita. See on sellest, et jõud otsas, mõistus otsas ja kõik nii jamasti. No tuleb naer peale.

Keegi istub jalavannis. Keegi hingab aure. Keegi hingeldab kõrge palavikuga võideldes teki all. Keegi nutab, sest tahab juua. Keegi nutab, sest kurk valutab. Kellelgi kukub kruus vaibale teravateks kildudeks...

Kui varemalt mind iga öine krõbin uudishimulikuks tegi ja une ära rikkus, siis nüüd suudan suurepäraselt uinuda ka keset neljahäälset köhakoori. Ei sega ka isiklikud haugatused.

Ei ole lahendamatuid olukordi. Abi tuleb alati. Seekord siis taudi kujul.  Mingil hetkel hakkas nii halb, et saabus sisemine "savi" ja oh üllatust! Kõik hädalised saavad jalule ka aktiivse sekkumiseta.

Niipea ma seda kõike üle ei kordaks. :)

Iganenud külgelöömisnipp

Koolitusel Lääne-Virumaa idaservas.

Libistan pilgu üle kaasõppurite. Ühtki tuttavat ei tundu olema. Kõrvaltlaua noorik tekitab hetkeks tunde, et kuskil, kunagi... Aga ei, tal on lihtsalt ühe ühistuprouaga suur sarnasus.

Aga see parempoolne mees meie lauas! Kust ma teda mäletan? Harrastusteatrite riigifestivalilt? Võib küll olla. Püüan meenutada truppe ja etendusi. Neis, mis meenuvad, teda polnud. Järelikult siis ühes meenumatus.

Mis tal tookord seljas võis olla? Äkki see aitab edasi.
Linane särk ja kaabu näiteks? Tundub usutav. Mingi külatükk?
Hääl on sihuke... kandev. Sellega juba laval hätta ei jää.

Küsiks?
No mismoodi.

Vahepeal viivad lektor ja grupitööd mõtte mujale, aga kui silma alla satub, kripeldab endiselt. Aju, aita nüüd ometi! Muidu hakkab too mees tuttav tunduma ainuüksi seetõttu, et olen teda päev otsa jõllitanud.

MÕIS!

Muidugi! Tema on mõisast ja mina mõisast. Mina tema mõisas pole käinud. Järelikult tema käis meil.
Külastajaid pole suvel küll tohutult, aga ega näod meelde jää. Mõni, kellel on sügavam huvi olnud või kes mingi põneva looga lagedale tulnud, võib niiviisi mälusoppi salvestuda küll.

Tonti! Lähen ja küsin. Nagunii imestab juba, miks ma vahin.

Ei ole näitleja. Mõisas ka pole käinud.
Ok. Paras mulle. Vaja ikka inimesi tülitada. Ja kui olekski meie häärberis käinud, mis siis? Oleksin öelnud: "Vaat kui tore! Kahju, et ma sellest midagi ei mäleta." Midagi veel piinlikumat?

Koolitus läheb edasi ja kui õppepäev lõppeb, pole aega kaaslasi vaadata. Võõrustajad on andnud maksimumi. Ausalt, ma ei ole kunagi varem nii suures valikus ja koguses uskumatult häid toite söönud. Meelelahutuseks on meile püütud elus haldjatar. Päeva lõpetuseks korraldatakse veinide degusteerimine...

Nii on uni kerge tulema ja üsna ükskõik, kas ma olen kedagi kuskil kohanud või ei.

Aga hommikul oma kohale istudes kargab esimese asjana kiusav mõte pähe. KUS ma teda näinud olen?

Haa! Mina tegelen turismiga ja tema ka. MESSIL! Loomulikult!
Konkreetset pilti küll silme ette ei kerki, aga... no ei saagi! Seal on ju tohutult rahvast. Kõik püüavad huvitavad ja erilised olla. Ehk oli meie boksist kellegi tuttav?

"Turismimessil! Kindlasti mäletan teid sealt!" ei suuda ma oma rõõmu tagasi hoida. Kõige rohkem rõõmustab, et mul on mälu. Imenatuke, aga on!

Mees raputab pead. "Kas ma teile lihtsalt niisama ei või meeldida?"

Ää. Ee... Päris tore, et kõrvalistuval kolleegil on vaja enne koolituspäeva lõppu lahkuda. Mis siis minagi.

:D :D :D

Hirmus kodu

Loodetavasti keegi ei kuula meie jutte pealt. Sest selgitusteta võib mõnikord tekkida väga vale mulje. :)

"Kas meie ka võime seda jooki juua?" uudistavad põnnid laualseisvat pudelit.
"Loomulikult. Teile ma selle ju tõingi."
"V-a-l-g-e   k-l-oo-r," veerib vanim.

No mitte just päris. :D
Hoopis limonaad.