Üldise vastumeelestatuse sisse kobiseks mokaotsast, et ... MULLE MEELDIS! Või mis meeldis, ma suisa armusin!
Alustuseks ajas too pool tundi ekraanilt põrnitsenud tegelinski muidugi südame täis. Teistelt kogutud muljed tegid kah ettevaatlikuks. See oligi halvim osa.
Üleskutse:
Kui sa
* ei suuda vaadata tegevuse kordumist rohkem kui üks kord,
* oled ülitundliku kuulmisega või ei talu süldist rajumat muusikat, kuigi vigised terve etenduse kuskil selja taga, et pilet maksab sama palju kui Aerosmithile,
* usud, et ainult see on õige Proffeti etendus, kus lavakujundus ega tegevuskäik mõttetööle vähimatki võimalust ei anna ja peategelased, kurjadelt rõhujameestelt piitsad pihust rebinud ja neile häbi-häbi teinud, pulmamarsi saatel abieluranda tüürivad,
siis ära tule! Jumala eest, ole kusagil mujal. Istu kodus ja vaata telekat. Klõpsi kanaleid, kusagilt ikka midagi sobilikku leiad! :(
Mina ei ole filosoof. Isegi ei ürita. Minu jaoks oli nauding juurelda, kes sellised mõttekäigud inimese aju sisse ajab. Minu jaoks oli rabav avastada, kuidas publik pahaaimamatult etenduses kaasa mängima hakkab. Mind raputasid maltsvetluse minutid just sellistena. Et vaata, miski niisugune oli sinu nägemus asjast. Tunnista, et paar tundi jutlust olnuks liig mis liig, aga nüüd, helidest ja oludest läbi nüpeldatud ja veriseks kistud, pole see lihtsalt giidi kätteõpitud jutt, vaid sool, mida hullema ärahoidmiseks haavale puistatakse. Ja mis tähendab, et lugu ei olnud? Mulle oli.
Võib-olla tuleks ka etenduste järel pista rahvale pihku tagasiside lehed, nagu reisiagentuuridel kombeks. Jäid/ei jäänud rahule? Mida vaataksid järgmisena? Teeksid ise paremini? Kui jah, siis kuidas?
No comments:
Post a Comment