Keelatud lugeda neil, kes minu juhtimisel metsas matkamas käivad!
Homseks oli hädasti vaja purgikest kukeseenepraadi. Senine saak sel suvel on jäänud ca viie seene ligi, nii et sättisin end entusiastlikult korjele. Keset kõige ägedamat äikest, aga aeg ei andnud oodata.
Algas nagu ikka: ühes kohas polnud seeni, teises metsa. Lõpuks sättisin end paika, millest teadsin, et kunagi aastate eest seal raudselt mõlemat oli. Parkisin ratta männi alla ja matkasin rajal ja raja kõrval, mäest üles ja alla, aga ei midagi. Mitte ai-nu-mast-ki seent! Üldiselt armastan ma üksi metsas kolades jääda tuttavasse ümbrusse, nii hoidsin ka nüüd ühe majapidamisega silmsidet. Seeni see side korvi ei toonud, nii et vantsisin sama targalt tagasi. Seda et. Hooned olid. Siht oli. Mänd oli. Aga ratas??? Jeebus! Põnni uus. Tore. Ma ütleks, et isegi suurepärane!
Kui metsa tulin, seisis üks auto just selle koha peal, kuhu mina minna plaanisin. Mistõttu olin sunnitud sadakond meetrit teed jätkama. Nii. Ja nüüd oli ta MINU sihi peale ilmunud. Paugutas pagasnikuluuki ja kihhutas minema. Raudselt koos minu rattaga. Numbrit ka ei jõudnud vaadata, markidest ei tea ma nagunii mütsigi :(
Samas. Kui nüüd korraks paanika kõrvale jätta ja eeldada, et auto seisis endiselt sama koha peal...
Loomulikult. Orientiir-majapidamise olin ma suutnud mängleva kergusega teise majapidamise vastu vahetada. Jalgratas oli täitsa olemas. Kui vähe on inimesele õnneks vaja! Anna ta asi tagasi ja ta tunneb end rikkamana kui seenekorjetšempion!
Nu-nuh. Kaks tundi metsaelamusi seljataga, võiks nagu koju ära minna. Ja lähengi vot! Ja hakkangi minema! Ja siis korraga, risti tee peal ees - SEENED! Ok, 4-5 tk, aga ikka parem kui ei midagi. Nii muuseas pöörasin lähedusse jäävale metsarajale. Lihtsalt. Korraks. Südamerahustuseks Ja... APPI, kui kol-la-ne! Seened, seened seened, vasakul, paremal, seened ees, seened otse jalgade all, seened paiguti, laiguti, vaibati! JEEEEEE! Niitsin ja tänasin, tänasin ja niitsin. Oleks vast ilus vaadata olnud, kuidas üksik lollaka naeratusega seeneline, üks silm taevas teine maas, muheleb ja pobiseb: "Tänan. Tänan. Tänan. Nii palju poleks vaja olnudki. Täitsa aitab. Tänan. Uskumatu. Aitäh. Näe veel. Tänan. Siin ka. Hulluks minna! Tänan. Tänan. Tä-nan!"
Võiks arvata, et tulin metsast kümne korviga. Seda muidugi mitte, aga mõne minutiga oli pool kilekotti seeni täis. Või isegi veidi rohkem. Ja sellest homseks täitsa piisab. Jääb mullegi. Ja äkki veel kellelegi ;)
2 comments:
Oi kui ilusad seened ja jutt!
Imelik, et selle seenekorjamisega on tõesti nii, et kui sätid ära minema, siis hakkab teisi tulema. Käisin ka ühel päeval mitu tundi metsas ringi ja võin vanduda, et minu sõiduriista juures EI OLNUD ühtegi söödavat seent. Ja ometi pidin enne äratulekut varukilekoti välja otsima- nagu oleks kukekad toesti mõne tunniga tühjale kohale kasvanud. :)
Post a Comment