Minu avalik elu

Ühel hommikul toast välja tormates tundus, et telefon jäi lauale.
"Võta mu kott!" palusin põnni ja lidusin tagasi (ikka viimasel minutil, et oleks põnevam).
Ei jäänud. Taskus oli. See-eest avastasin põlema ununenud laetule ja huugava teleri.
Saagiga rahul, vudisin välisukse juurde, aga välja mind enam ei lastud. Uks lukus, võti väljaspool.
Helistasin põnnile - aku tühi. Helistasin kõrvalt naabrinaisele - levist väljas. Helistasin korrus kõrgemale.
Kutsung.
Kutsung.
Kutsung.
"Hommikust. Mis tahad?" torises unine hääl.
"Oled kodus?" muretsesin.
"Magan," jätkus unesoe torin ja virgus siis. "Magan??? Ma pean juba tööl olema!"
"Lippa alla ja päästa mind luku tagant priiks!" anusin õnnetult. Aeg muudkui läks.
Naabrinaine raiskas oma pesuvooru tühjale koridorile ja mina lendasin peatuse poole.
Jõudsingi.
Seekord siis õnnelikult. Õhtu aga nii õnnelikuks ei kujunenud.
"Ma ei saa tuppa!" helistas põnn mulle tööle. "Võti ei keera!"
Järgmisena kohtus uksega kaasa.
Ebavõrdses võitluses jäi uks kaotajaks. Lukku vahetama asudes selgus, et pole, mille vastu vahetada.
Vahva.
Veel vahvam, et hommikul tuli uks lahti jätta ja kaheks päevaks Tartusse sõita. Öö ajaks sättisime tabureti ukse vastu, et see pärani ei vajuks, aga mida teha väljudes? Kusjuures viimaseks väljujaks oli põnn.
Konstrueerisin elegantse uksesulguri konksudega kinnitusnöörist, mille üks ots käis lingiauku ja teine ümber koridoriatribuutika. Oi, ma olen andekas. Kirjutaks midagi uksele ka? Näiteks, et "Kallis külaline! Võta, mis tahad, aga jäta telekas alles." (See on katki) :P
Kõige kallim varandus on rott. Paki või kaasa!
Päeval käisid kaks usinat uksehaldjat ning kruvisid luku ette.
"Kus sul haamer ja peitel on," helistati heauskselt.
"Ee... köögikapis on nuge... ja lihahaamer," pakkusin kohmetult. Mind need reeglina aitavad. Neid aitasid ka.

pilt