Üks põnn kirjutas kirjandit. Teised pereliikmed lõbutsesid sõpradega. Koju ei kippunud keegi. Lootsin, et pesamuna tuleb vähemalt lõunale, aga ei. Kiskusin pannkoogikuhilaga riidu, et mitte seda kõike üksi nahka pista. Miks ma sellistel puhkudel alati koletutes kogustes toitu vaaritan?
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Aga kes oskas aimata, et nii lähedal!!! :D
Pannkoogimure sai lahendatud, kodukakkudele monoloog maha peetud... Vähe puudus, et oleks ujumagi läinud :D :D :D
Rohkem selliseid õhtuid!
No comments:
Post a Comment