Pole vaja käejooni, kohvipaksu ega pendlit. Olge oma arvutiga ettevaatlikud, kui läheduses juhtub olema Asjadest.
Silmitsesin kriitiliselt isiklikku desktopipilti ja jäin üsna murelikuks.
Ee... elupõletaja? Unekunstnik? Depressionist?
Kuna see on natuke perearvuti ka, kasutan ikoonidest veerandikku. Teisi igaks juhuks ei torgi.
Aga pilt...
Minu suhe loomadesse on väljakannatav. Ma ei kammi ega vannita neid kolm korda päevas, ei jookse meelt heites taskulambiga mööda võsa ja kesa, kui kodanik kass suvatseb pooleks aastaks jalutama minna. Tema probleem. Minu pärast võib ta ka siin elada. Mis sellest, et õige pea okupeeritakse kõige mugavam tool, ollakse toiduga valiv, lüüakse lihtsalt igavuse peletamiseks küüned säärde ja omastatakse minu lemmikhommikumantel.
Kui sigadus on väljakannatamatu (näiteks lõhna mõttes), tuleb ca veerand tundi kauem õues tuppalaskmist oodata. Kuni mu pahameel vaibub.
See pilt laseb mul häid suhteid hoida ja uskuda, et mõnega võrreldes läheb mul ikka päris hästi :D
Taust vahetub paari kuu tagant. Ühevärviline, geomeetriliselt kujundatud, ninnu-nännuline ja ulme-ekraan muudab mu närviliseks. Pigem mõni muhe kaader või kild tuttavat maastikku. Et siis see turvalist tüüpi? Ainult et inimestele ja raamatutele eelistan...
:)
No comments:
Post a Comment