Linnateatri poolt lumest välja kaevatud

Täna oli nii sündmusterohke päev, et tähtsamad neist unustasin igaks juhuks juba varakult ära. Sõbra sünnipäeva näiteks.
Seda, et õhtul elusat abikaasat näidatakse, mäletasin hästi. Ta oli mu tegevusplaanis turvaliselt paigas. Vähemalt nii ma arvasin.

Töölt kihhutasin toredale külamemmele seltsi ja abi pakkuma. Et olin ette helistanud, teadis peremees hundikoera väravasse vastu lasta. Unustas vaid, et ma põhimõtteliselt koeri ei karda :D
Deklareerimis-aastaajal on ehk ettevaatamatu mainida, aga lahkudes sokutas papi mulle lausvägisi koti räimi kaasa. Et neljapäeval alles ostis, pole veel lõhna ega midagi.

Oli küll.

Korjasin sõbrad oma räimeautosse (nende viga, kui õues kopse õhku täis ei tõmmanud) ja kihhhutasin edasi. Vargamäele. Elmo Nüganen tuli sinna Tammsaarest kõnelema.

Kohtumine oli väga tore. Ja ETV oli kohal.

Järgmisel korral, kui tekib oht kaamera ette taritud saada, teatan kohe alguses, et mina tahaks väga rääkida, sest minul on hästi olulisi ja senikõnelemata asju öelda. Pealegi näen ekraanil ullult hea välja. Ehk siis muututakse ettevaatlikumaks.
Ausat juttu ju keegi ei usu.

Piinlikuks muutis õhtu see, et mulle meenutati: on veel üks koht, kuhu mind väga oodatakse - näidendiproov.
Ja et rongijaama, kaasale vastu, tuleks õigupoolest juba minema hakata.
Aga ei saa ju. Nii huvitav on.

Kui siis oma ekipaažiga esimesel võimalusel madalstartisin, osutus stardipakk nii kõrgeks, et mu auto jäi sinna põhja pidi kinni.

Kaks autotäit naisi pingutas, aga ei jaksanud ei lükata, tõmmata ega tõsta. Krapsakas teleonu suunas meid teatribussist abi paluma. Bussijuht (nime unustasin küsida. Nimetagem teda Linna Teatriks) sõidutas meie suurele uskmatusele vaatamata minu Honda-kullakese sõiduteele.
ELMO NÜGANEN isiklikult aitas autot välja lükata.
"Ära enam hange sõida!" soovitas LT.

Räimed olid vist vahepeal paljunenud.

Kas ma siis suutsin kiusatusele vastu panna? Loomulikult mitte!
Kilomeetrikese pärast otsustasin, et nüüd on küllaldaselt vilumust ka teeäärsete hangede sügavuse mõõtmiseks. Sügav oli. Lii-ga sügav.

Oleksin pidanud olema paanikas, meeleheitel, ahastuses...
Häbi natuke oli. Aga sellest suurem oli kindlustunne, et olukord lahendub ladusalt - seljataga sõitis ju teatribuss.

Ristmik etenduseks valmis seatud, mõtted sobivas suunas liikuma aetud, osalistele repliigid kätte jagatud, istus ELMO NÜGANEN minu auto rooli.

(Iik! Räimed!!!)

Jättes välja sellised piinlikud episoodid, nagu näiteks - "Kas sellel autol veab esi- või tagasild?"/"Kesse?"- tõusis mu masin maanteele nagu imeväel.
Natuke oli kindlasti abi ka kohale kutsutud traktorist.

"Kohe tunda, et uksed olid lahti," rõõmustasid reisikaaslased, kes kõigele vaatamata julgesid minuga teed jätkata. "Kalahaisu peaaegu ei tunnegi."

Linna Teater hõikas meile mingi soovituse. Ei kuulanud. Muidu teen jälle risti vastu.

Kalahaisu ei tulnud ka veerand tundi hiljem. Miks küll? Aa! Aknad lahti! Ok. Tähendab, täna on see päev, kus tuleb ka need nupud selgeks õppida.
Ajasin auto mittevägateeäärde ja klõpsisin lüliteid. Eks ma natuke aimasin, milliseid vaja.

"Kaks ilma kolmandata ei jää. Kaks ilma kolmandata ei jää," halisesin roolis.
Aga oot! Kolmas kord oli ju hommikul ära! Siis, kui ma koolimaja eest ähmiga minema manööverdatud ei saanud ja sahamehelt abi palusin.
Huh.
Vedas mul.

Kaasa seisis kurvalt ja lootusrikkalt üksiku laternaposti all. Lilled ühes ja tort teises käes. Kohvituba, kuhu ta ooterežiimile lubas jääda, olla juba tunni aja eest suletud.
Oeh.