11 September, 2010

Merehäda, moosivargus, kaaperdatud mets ja meheleminek

Päev algas juba öösel. Vihmaga. Mõnusa seenevihmaga, mis oli igati sobilik selleks, et sääri särgisabasse peites akna peal kõõluda. Mitte aga ettekavatsetud õueminekuks.
Päike ei mõelnudki tõusta. Mis siis ikka. Alustasime temata.

Seni, kui kindel pind jalge all, oli kõik ok. Aga, nagu tavaks, satub seltskonda ikka mõni segane :P
"Emmeeee! PALUN ära mine!" hädaldas põnn. "Emmeeee!"

Ja siis, mõnekümne meetri pärast: "Hääh! Siin on ju rada!"

Uljas põnn kepsles õnnelikuna järvekaldal, kuni selgus, et mätastel hüplemise aeg on läbi. Tuleb laukaid ületama hakata.

"EMMEEEE! PAAAALUN, ÄRA MINE!"
Läks ikka. Võttis põnni ka kaasa. :P

Järvetagune tundus kahtlane. Lõpetuseks laugastele, vedelevatele padrunikestadele ja joodikhuulheintele, laius viimases veerandikus pehme ja põhjatu turbalagendik.
Kui selle ületamine polnuks nii hirmus, oleks veel lõbusam olnud :D

Matsimäel pidasime novembrilaste sünnipäevi. Kõige energilisem sünnipäevaline suutis end korduvalt moosipurki kukutada.

Koduteeks valisime vaikse ja vähekäidava raja... kus autode ja orienteerujate laviin meist üle vajus.

Ilm polnud paranenud. Seegipoolest riskisime autonina ühe taluaseme poole keerata. Põnnil on see paik ammugi südames ja miks mitte ühendada meeldiv kasulikuga?

Meelitasime õuntega.

Kui ülejäänud seltskond ei jaganud sama kujutluspilti, nägid nad metsalagendikul kindlasti kurke, paprikaid, sidruneid, kabatšokke ja mandariine.
Võiks motiveerida?

Leidsime sambliku alt õunapuud ja kuusiku alt vundamendijäänused üles. Keegi unistas savimajakesest vana aia kõrval, keegi unistas seedrikäbidest, keegi sellest, kuidas noortele käkki keerata :P

Jalutasime künkatagustele naabritele külla, edasi järgmistelt künkatagustelt naabritelt küsima, kuidas koju tagasi pääseb. Prognoositi nelja kilomeetrit. Tõmbasime tee otsemaks. Vist. Rada osutus võpsikurohkeks, libedaks ja vesiseks, aga tänu tublile teejuhile (kes sellesse metsa esimest korda sattunud) jõudsime õnnelikult tagasi. :D

Õunu saime.
Kolm kuni kuus.

No comments: