Pühadelumi

Viimati tegin pontšikuid nii ammu, et ei tihka aastaarvu nimetada. Eelmisel aastatuhandel.

Nüüd tuli poes korraga irrrmus pontšikuisu peale.

"Helista õele. Helista minu numbril. Las ta vaatab netist, mis taignasse käib," palusin tütart.

"Mul ei ole telefoni kaasas," avastas too. Õnneks oli ta taibanud mu väimehe ühes kutsuda.

"Helista koju!"

"Mul jäi telefon maha," teatas väimees.

"Mõlemad?"

"Teise võtsin kaasa, aga sellel on aku tühi."

Pistan käe taskusse. "Oi. Aga mul on telefon kaasas!"

Oh rõõmukest.

"Oi, see on ka tühi!" :D

Ei ostnud me midagi liigset. Ära ka midagi ei unustanud.

"Täpselt nii head, naguma mäletasin," õhkab vanem tütar õhtul ja pistab näpud uuesti pontšikukaussi. ;)