01 April, 2011

Kuidas ma maakonnakeskuses käisin

See mõtegi oli hirmus. Et mina. Ise. Oma autoga. Lapsed peal.
Aga ma olen nii mõjutatav.

Valmistusin hoolikalt.
Ärkasin pool kuus, et uurida kaardilt tänavavõrgustikku. Ühtlasi vaatasin ilm.ee-st, kuidas ringtee liikluskultuur ka on.
Olematu. Osalt sellepärast, et vara. Osalt kindlasti ka sellepärast, et pool tundi jõllitasin taipamata, et see on liikumatu pilt ja kaamera sisselülitamiseks tuleb lisaklõps teha.
Siis maksin järjekordse portsu põnni autokooliraha ja alustasin igahommikusi toimetusi.

Kõigi üheksa töölesõidukilomeetri jooksul sisendasin endale, et pole hullu, küll hakkama saan.

Tööl avastasin, et rahakotti pole. Seega - ei ainsatki dokumenti. Nii ei saa ometi minna!
Sõbranna oli valmis tõendi kirjutama. Lõpuks pakkus oma raha ja lubegi.
Otsustasin siiski lõuna ajal kodus ära käia.

18 raisatud kilomeetrit ajas muidugi meele hapuks. Eriti, kui paarsada meetrit enne kodu meenus, et... võti jäi põnni kätte.

Kui juba tulin, siis lõpuni. Äkki on keegi täiesti juhuslikult unustanud võtme ukse ette, mati alla, minu taskusse...

Jõudsin maja ette. Minu auto polnud seal ainus.
Otsisin läbi autouste taskud, armatuurlauasahtli, istmealused, ukseümbruse, iseenda...
Võtit loomulikult ei olnud.

Nüüd et... Tahaks õuest minema!

Sadakond meetrit suurepärase nähtamatusega kurvilist teed lumevallide vahel ja tagurpidi? Mkm. Isegi ei mõtle sellest.

Asusin ees laiutava auto juhti otsima.
Lõpuks leidsin ka.
Andis ta mulle võimaluse edasi liikuda?
Ei! Ta andis mulle võimaluse manööverdada.
Ausalt? Oskan paaalju paremini.
Aga noh, keegi viga ei saanud. Isegi masinad jäid terveks.

Uhasin tagasi. 9 km. Astusin autost välja, lukustasin uksed ja märkasin äkki midagi kollast. Istme taga taskus.
Muidugi. Koduvõti.

Ots ringi ja tagasi. Uks lahti ja tuppa. Aga rahakott? Ei kuskil!
ÄRGE TULGE MULLE ÜTLEMA, ET SEE ON MUL KÕIK AEG KOTIS OLNUD!!!
Ei olnud. Padja all oli hoopis. Millal ma ta ometi sinna pistsin?

Üks ebamugav asi veel. Kui enne tundus, et bensiinist võiks äkki isegi jätkuda, siis nüüd kindlasti mitte. Mina kuskile tundmatusse bensukasse? Unustage ära!

Sain bensiini. Sain lapsed peale ja jõudsin sihtkohtagi.
Super!
Vaatamata sellele, et kogu aeg peas vasardas:
Aga mis siis saab, kui radiaatori lõdvik jälle katki läheb? Starter otsad annab? Ee... ratas tuleb alt ära? Piduriketas puruneb? Veel midagi, mida ma isegi karta ei oska? Kui keegi autole tagant sisse sõidab? Ette jookseb? jne jne jne.

Tänavad osutusid laiemateks, vähemlumisemateks ja hõredamalt asustatuiks, kui olin peljanud.
Leidsin endale hea üksildase koha ja jäin ürituse lõppu ootama.
Üritus ei tahtnud lõppeda.
Lubatud kahest tunnist sai sujuvalt kaks ja pool. Siis helistas põnn ja teadustas, et nüüd on neil veerandtunnine paus ja siis tuleb teine pool.
Õnneks taipasid tibud ise ka, et jääme niimoodi oma kohalikule üritusele hiljaks. Hiilisid poolteist tundi enne lõppu ära.

Minu vaikne nurgake oli vahepeal ümber piiratud. Vasakule kerkis kolakas maastur, paremale midagi kergemat. Lõpuks otsustati ka seljatagune ära kaitsta. Et ei tekiks põgenemishimu, lömastas viimase nähtavuseraasu suur liinibuss.
Nii vahva.

Õnneks mingil hetkel minust tüdineti. Ainult buss pidas lõpuni vastu.

Manööverdasin eeettevaatlikult bussist mööda (näe, päevane koolitus oli ikka asjaks!), olin eeskujulik ja tähelepanelik ning... tõin põnnid eluga tagasi.

Huh!

5 comments:

tegelinski said...

nojah, sinu 1.aprill oli ikka tunduvalt lõbusam kui minu oma.
... või puudub lihtsalt mul oskus nautida.
Sinu lugu ma küll nautisin, seda enam,et see minuga ei juhtundu :)

sjgelle said...

Sinuga juba igav ei hakkaks:)

Anu said...

Mina küll usun Sinu oskustesse ja võimetesse. Oled nii tubli! Ja oskad veel naerda ka!

Mare ajaveeb said...

Ma mõtlesin kohe oma esimeste sõitude peale, tunne tuli tuttav ette!
Tulid hilisel pärastlõunal mulle kodukandis vastu ja siis ma mõtlesin küll, et oled tubli- käidud, korras, tehtud! Ühes tükis tagasi ka!
Asi see nüüd siis pealinnaski ära käia pole!

Voldemar-August said...

Niikuist põnevusromaan. Tulid kohe meelde enda sõidud kakskümmend viis aastat tagasi.