Olen tramm-inimene. Teatud puhkudel. Mulle meeldib, kui asutused seisavad aastaid sama koha peal ja asjaajajad on eelmistest kordadest tuttavad. Juhul, kui eelmised kogemused on olnud meeldivad.
Seekord otsustasin seikluse kasuks. :P
Et sätin kõik tervisekontrollid ühele päevale ja ühte majja. Prillindus kaasa arvatud.
Ei õnnestunud. Maja puhkab paar nädalat. Siis kunagi millalgi...
Aga mina tahaks oma suvehäälte ja -lõhnade juurde ka pilti nautida. Eks tütrekegi.
Olgu. Mul on ju oma tore prillipood pealinnas. Arstide ja optometristidega.
Selgus, et ei ole. Selle koha peal asub nüüd rõivakauplus.
Äääh.
Esimene jahmatus üle, võtsin ette korraliku uurimistöö. Millised võimalused, kus asuvad...
Kirjutasin üles rea telefoninumbreid. Valmistasin end vaimselt ette. Päeva. Paar.
Helistasin.
Esimeseks sattus Kaubamaja tänava Pro Optika. Silmakontrolli pakuti järgmiseks päevaks. Kui kahele, siis ülejärgmiseks. Küsiti toredaid küsimusi. Tehti meeldivaid pakkumisi.
Otsustatud. Milleks veel kuhugi helistada?
Õhtul enne minekut valmistasin last sõiduks ette (13). Et midagi muud ei osta. Muidu ei jää kojusõiduraha. :D
Mis tuletas meelde (kell kümme õhtul), et tegelikult pole linnagi sõitmiseks vajalikku summat rahakotis. Tegin hädaabikõne sõbrale.
Hommikul äratas sõiduärevus enne kella. Kuueks duši all käidud, linnariided triigitud. Õues tabas küll pisike ehmatus, et varahommikus pole seda soojust, mis mõnikord, aga tuppa tagasi ka ei hakanud minema.
Linnas tuli neli tundi millegagi ära sisustada. Kolme tunniga tulime kuidagi toime. Neljanda lihtsalt konutasime Viru Keskuses istepingil ja vaatasime inimesi. Ja ei jõudnud ära imestada. Mis inimesed endale selga on pannud! Tundsin end hetketi juba nagu Fokin, kuigi Fokin vaevalt kunagi nõus oleks minu riideid kandma.
Ei noh. Mul pole erinevate stiilide vastu midagi. Oleks seda kuskil silma jäänud. Ma ei mõtle müüjaid. Meie lähedusse jääva poekese müüja oli igati korrektne ja käis vähemalt 5-6 korda peegli ees oma välimust üle kontrollimas.
Külastajadaamid kandsid peamiselt pükse. Enamasti need istusid halvasti. Ei noh. Ma saan aru. Mugavus eelkõige. Aga miks siis sinna juurde 15 cm kontsaga kingad, mille otsas on ilmselgelt raske tasakaalu hoida?Või pluus, mille kaelus poob, nööbid lahti hüppavad või kaunistus(?)sabad põrandal lohisevad?
Inimeste näod olid väsinud. Värvidest oli eelistatum värvitus. Või siis... No näiteks ontlik beež kontorikostüüm ja helerohelised kroksid. Või ühtlases ilmetus välimuses neoonsinine nabapluus, mis üle kehakumeruste nimeandjat isegi piiluma ei ulatunud ja kisendas: "Vaadake siia!" (Oh jah. Ma tean seda tunnet, kuidas riidepuul rippuv kehakate tundub nii pikk-nii pikk. Peegli ees särgiserva venitades ja kõhtu sees hoides on ka veel kõik kontrolli all. Ja siis jätab see "pikk" pluus kõige rahvarohkemas kohas sind su roosa ja ebaühtlase päästerõngaga üksi.)
Pärast selgus, et ilusates riietes inimesed askeldasid samal ajal mujal. Pargis. Balti Jaamas. Eks ka suvilates ja puhkusereisidel.
Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale.
Prillipoes toimetasid sama vahvad tütarlapsed kui see, kes telefonis end sümpaatseks rääkis. Küllap rääkiski üks nende hulgast.
Jõudsime kümme minutit varem kohale ja läksime enam-vähem kohe töötlemisele.
"Katsuge täht ära tunda, aga ärge kissitage!"
Oh heldus. Kindel, et see on täht? Mingi hargmik...
"Püüdke veel. Ehk ikka näete?"
Ehehee. Kui kissitada ei tohi, mängime siis punnsilmatädi. Tundub midagi kirillitsast. Ei? Äkki K? Sõrmedega kombata tohib?
"Kumb variant tundub parem? Esimene? Teine?"
Oi. Mis see esimene oligi? See minu mälu...
"Jalutame nüüd natuke ringi. Vaadake kaugele. Lähemale. On mugav. Aga nüüd?"
Nüüd tundub, et tütreke purskab kohe naerma.
Nii. Miinused selgunud. Mitte teenindajate ega poe, vaid prillide omad.
Suundume vitriini juurde. Uued mudelid ja need, millel 50% soodustust. Ei noh. Kui on valida nende raamide vahel, mis maksavad 200-300 eurot, ja nende vahel, mis 60-100, siis mulle sobib see protsentistend. Ah et sellest saab veel poole alla? Vau. Sõbranna teadvat küll kohta, kust Balti-Jaamas kümnekaga prillid ette saab, aga ma vist ikka võtaks siit. Ei teagi, miks. Mingi ebausk? :P :P :P
Nüüd siis rongile. Ikka jõuame? Lahedasti. Näe, täna sõit kolmveerand tundi hilisemaks lükatud. Jõuab veel näitusele ja...
Rongis enam nii lahe ei tundugi. Kuigi istmed on pehmed ja rahvast mõõdukalt. Meenub (põnnile, mitte mulle. Mina suutnuks õndsas teadmatuses edasi särada), et seda rongi buss küll ära ei oota.
"Ilus ilm. Mis see 15 km ikka on koju jalutada!"
"EMA! Ma olen väsinud! Jalad tulitavad..."
"Teed kodus jahedat jalavanni."
"Muidugi. Ja meil on sügav külmkapp."
On või?
"See tähendab... Meil on sügavkülm. Teen jääkuubikuid. Valan kingadesse."
No näed. Ja niimoodi sundimatult vesteldes ei panekski tähele, kui kodu juba paistab... :P
"EMA!"
Olgu. Helistame aga jälle sõbrale.
Sõber sõidab vastu. Noomib. Et talvel käiakse mikrominis ja suvel takerduvad varbad seelikusabasse.
Mingu vaadaku, mis linnainimestel seljas on!
Kodus. Nädal ja esimesed prillid on käes. Või isegi varem. Muretseda pole vaja. Helistatakse.
Nii et, kullakesed. Kui edaspidistel kohtumistel vargsi minu üle muigate või muid nägusid teete, siis arvestage - ma näen seda! :D :D :D
No comments:
Post a Comment