Läksin põllule lilli otsima. Hea, et koera kaasas polnud. Naaber tormas teele ette.
Noor alles. Pisike kui niidirull, mõnesentimeetrine sabajupp taga.
Noomisin: "Kulla kodanik, ettevaatlikum tuleb olla. Ma võinuks sulle niimoodi veel pähe astuda."
Seisatas. Kuulas.
Kükitasin lähemale.
"Siin teeservas oled sa täitsa maru tegelane. Aga ega ma su suguharu küll määrata ei mõista."
Karvane "kulles" sibas sihitult siia- ja sinnapoole ning tardus siis uuesti otse mu varvaste ees.
Uurisin veel ligemalt.
"Ega need sinu omaksed ole, kes mu aiamaad rüüstasid? Vahet pole. Oligi hea vabandus, et maaharimist koomamale tõmmata."
Tegelane kergitas korra esiotsa, tahtnuks nagu midagi vastata, aga tardus siis taas.
"Vaata, et kass sind nahka ei pista! No kuule! Aru ka saad, mis ma räägin? Vudi minema nüüd!"
Kange tahtmine tuli hiirekesele näpuga hoog sisse lükata, aga selle asemel sirutasin end ja astusin sammu eemale. Loomakesel tuli vist ka lõpuks meelde, mis asju ajama peab. Tibis rahulikus tempos teeserva rohupuhmaste vahele.
Lilled leitud, jalutasin koju tagasi.
Naaber jälle platsis!
Tipsis meetrikese eelmisest kohtumispaigast eemal mu rajale, silmitses põhjalikult, sai vist aru, et mina, keeras otsa ringi, tegi pöördel kummalise liigutuse (mulle tundus, et viipas tervituseks käpaga) ja kadus taas rohukõrte taha.
Viipasin vastu. Järgmine kord küsin nime. :D
No comments:
Post a Comment