Jalgsi läbi kolme maakonna

Prillid oli vaja linnast ära tuua. Pakkusin seda võimalust paljudele, aga lõpuks otsustasin ikka ise ära käia. Mine tea, kaotavad ära, teevad katki või toovad valed.

Pood peaks olema üheksast avatud, aga kuna mu nina all mitu minutit varem uks lahti tehti ja lahkelt siseneda lubati, olin oma vastse varandusega üheksa ajal juba tagasiteel.

Rongi nii ruttu polnud minemas, aga mulle meenus, et prillidest jäi mõni euro veel üle, nii et otsustasin selle raha Balti jaama juures asuvasse lemmikpoodi ( "Alma äri") jätta.

Ükskõik kuidas ma poeprouat kiusata üritasin, kõik soovitud kauba ta mulle välja kaevas. Rattaekspandrid. Tahvlilapinagi. Isegi piiiisikesed poldid koos mutritega. 😮Lõpuks said soovid otsa.
Ükskord ma ostan sealt vikati ka ära, aga enne pean kapuutsiga mantli hankima.

Nojah, aga kõik see ei võtnud kuigi palju aega. Hakkas kiusama mõte, et istuks nüüd ikkagi esimesse rongi ja sõidaks kodule nii lähedale kui saab. Eks edasi vaatab, kuidas kujuneb.

Kui rongist maha astusin, tekkis kiusatus jalutama hakata. Ma arvan, üle 13 km ei tohiks see vahemaa olla. Veel mõtlesin, et suur hulk inimesi jookseb maratoni ja nad ju suudavad hiljem normaalse elu juurde naasta. See oli muidugi kahtlane mõte, sest nii võin ma järgmisel korral Tallinnast jalgsi tulema hakata.

 Ilm osutus ilusaks.

 Oktoobri lõpu kohta oli mõnusalt soe, parajate selginemistega.

 Minu roheline järv polnud värvi vahetanud.

Natuke unistasin.
Natuke meenutasin.
Näiteks, kuidas me emaga jalgsi vanaema juurest Jänedale tulime ja kui ma enam käia ei jaksanud, siis jooksin (~ kolme-neljaselt). Või kuidas mul Lipumäe juures kingad hõõruma hakkasid ja tohtisin paljajalu edasi minna, aga pärast pooljaama juures, kui ema ja isa tahtsid sõpradele külla minna, mulle kingi tagasi ei antud ja ma olin sunnitud natuke nutma. Nemad nimetasid seda tookord jonnimiseks, aga milline noor daam (~ 5-6) sooviks ilmuda pererahva ette tolmuste ja katkihõõrutud varvastega? Eriti kui peres elab selline kena sein-on-ees-vuntsidega armee-eelik perepoeg.

Siis tuli veel meelde, kuidas ema mind ratta pakiraamil mööda auklikku kruusateed Jäneda ja Lehtmetsa vahet transportis. Tee oli oluliselt künklikum ja ma olin valmis pigem kümme korda rattaga külili käima, kui kuulama ema kiljumist küngastest allasõidul.

Ja veel, kuidas ma laupäeviti ei viitsinud diislit ära oodata, sõitsin koolist elektrikaga Aegviitu, vantsisin koju (Jäneda raudteejaama), vahetasin riided ja läksin edasi vanaema juurde (~7 km). Tänu nendele käimistele mäletan täpselt toonaseid kilomeetripostide asukohti.

Jalutamine on tore.  

Kodu lähenedes mõtisklesin, et mis ma nüüd siis nii väga võitsin, kahe ja poole tunni pärast tuleb liinibuss.

Aga kõik need korrastatud mõtted? Vaated? Värskus? Vabadus... 😊😊😊

 Koerale ütlesin kodus, et jalutama läheme küll, aga väga suurt ringi ei tee. 😉