Rosolje

Teine koolituspäev õhtus.
Rong liikus kuidagi liiga kiiresti või lugesin mina liiga aeglaselt, igatahes jäi raamatu lõpuni veel 80 lehekülge. Olin vaikselt lootnud, et jõuan lõppu välja. Eks siis kodus edasi.

Nägin aknapeegelduselt väga veidras rõivastuses naisterahvast. Kardetavasti nägid teda ka kaasreisijad.

Oma rohelise tuttmütsi otsustasin perroonil pähe tõmmata. Lihtsalt.
Teisest küljest jälle toimis ukseklaas suurepäraselt ka peeglina ja miks mitte seda kasutada?

Pähetõmbamine jäi ära, sest toidukoti pealiskihist välja õngitsetud müts oli mõõdukalt rosoljene. 😕
Mh. Noh. Pähe tuleb ta panna. Pikk rattamatk ootab ees ja õhtu on küll novembri kohta soe ja sume, aga paljapäi sõiduks tuuline ning vilu. No pärast panen. Ilma publikuta.

Oli mul seda rosoljet osta vaja? Süüa ei jaksa teha? Mingi kiusatusost. Tegelikult ei tahagi. Nüüd veel eriti. Hea, et selles kotis midagi olulist ei ole. Mütsi pesen kodus puhtaks.
EIIII!
Kus ma kotti hoidsin? Nagis, koos jopega. Kollase jopega. Alles pesust tulnud jopega.  Ma vist ei taha teada. Põrnitsen varrukaid ja kõhupoolt. Rosolje ei lehvita. Loodetavasti selg ka väga koorene pole.

Vedas ehk. 😞
EIIII!
Helkurvest! See jäi kõige põhja. Ilusti kokku lapatud.
Njah. Perrooni valus valgus kinnitab, et on küll lilla. Valdavalt.
Et see asi tuleb nüüd kollase jope peale tõmmata?
Palju õnne! 😭

Samas. Kalad pidada fosforit sisaldama. Rosoljes on heeringas. Saan vestile võimsust juurde? Äkki peab pahempidi selga panema, et juhte ei pimestaks?
Ehk ei peagi vesti panema, kui ma nüüd oma tähtkujule mõtlen.

Kodus tõstan toidukoti tühjaks. Roosa sidrun. Roosas pakendis leivaviilud. Peedimaitseline vihmavari. Häh. Pole see mingi rosolje! Rosoljega on kõik korras. Lekib hoopis peedi-küüslaugusalat. Vabandan rosolje ees, aga tema on juba hapuks läinud. 😖