Ameteist

"Mis sa arvad, mis tööd majahoidja teeb?"
"Koristab."
"Aga koristaja?"
"Ka koristab."
"Aga mille järgi siis vahet teha, kas on majahoidja või koristaja?"
"Ah, ega seal ei olegi mingit vahet."

"Mida kunstnik teeb?"
"Trikke!"

"Aga mida pagar teeb?"
"Eesti Pagar vä?... Seda ma ei tea!"

Kimbatusest

Laste kiusamine on mul ikka hästi välja tulnud. Seekord siis sedamoodi:
Individuaaltund. 6-aastane noormees. Vastupidise tähendusega sõnad.
"Mina ütlen, et see maja on suur. Sina vaidled, et hoopis..."
"... väike."
"Mina ütlen, et tee on hästi lai. Sina ütled, et hoopis..."
"... kitsas."
"Mina ütlen, et ma olen väga noor. Sina ütled, et hoopis..."
Poiss tõstab silmad ja vaatab mind jahmunud ilmel.
Pikk vaikus.
"Ma ei ütle seda välja..."

Veidi hiljem.
Tegusõna. Umbisikuline tegumood. Poiss tabab ruttu, et siin on mingi süsteem ja õpetaja üritab jälle vahele võtta.
"Mida õmblusmasinaga tehakse?"
"Õmbleb?"
"Mida ajalehega tehakse?"
"Vaada...takse."
"Mida nõelaga tehakse?"
"Nõelatakse."
"Mida söögiga tehakse?"
"Süüatakse."
"Mida joogiga tehakse?"
"Joogatakse!"
Arvake ära, kas see kajastab igapäevast keelekasutust? Seda minagi!

Omadused. Toon näited:
"Kassil on karvad. Kass on karvane.
Seelikul on lilled. Seelik on lilleline.
Siilil on okkad. Siil on..."
"... ilus, puhas, rahulik!"

Pannkookidest

Mõne päeva eest tegi põnn-pesamuna (8a) elu esimesed koogid. Segas iseenese tarkusest taigna ja küpsetas viimseni valmis ka. Armas. Ja maitse esimeste kohta suurepärane. Ei nori. Kuigi vahepeal kostis köögist optimistlikke hüüatusi: "See pannkook tuli väga pruun!... võiks isegi öelda, et must!... aga kui moosi peale panna, pole peaaegu nähagi!"

Täna siis tütrekesel taas koogiteo kihk. Vahva ju. Ega mul enesel hetkel sellise pliidi kõrval passimise jaoks aega olekski.
Aga...
"Emme, Mariin helistas! Ta tuleb kohe meile! Me läheme jooksma! Saad sa ise koogid valmis küpsetada? Ma tean, et ma teen väga häid pannkooke, aga ma segasin taigna valmis! See on kõige tähtsam. Edasi sa saad hakkama küll!"

Lollusest

Kui lõputöö kõlbmatuks kuulutatakse (kas ma näen muid võimalusi?- ei näe!), valin uueks teemaks "Ebapiisavast keeleoskusest tingitud väärtõlgendused ja nende siirded teadusmaailma" vms. See saaks olema... masendav. Eriti, kui uurimisgrupi moodustaksid kõik sama tublid tõlkijad kui mina. Teatud ringkonnast 30 katsealust välja valides saaks ühe artikliga 30 erineva pealkirja ja sisuga teost, kus, kui hästi läheb, on ainsateks ühistunnusteks autori nimi ja avaldamise aasta.
Armas taevas, tee nii, et juhendaja ja hilisem hindajaskond oleksid lugedes/kuulates meelest ära, noogutaksid soojalt ja jätaksid mu rahule, muidu oleksin piisavalt loll, et uuesti üritada. Kahel korral loota, et töö kaitsmisjärgselt teadmata kadunuks jääks, on vist juba liiga palju palutud?

Lukkudest

Hea naaber on innukalt sinu vara valvel, kohusetundlik, vaikne, pealetükkimatu... Mõningate mööndustega võib öelda, et meile sattusid just niisugused. Ajapikku on kujunenud välja omalaadi signaalide süsteem, mis teatud tegevuse automaatselt käima lülitab. Kui helistan kõrvalt naabrile, kõnnib ta, ilma et oleks veel kõnele vastanudki, juba minu korteri suunas (ahah! lastel on jälle telefon välja lülitatud!). Ülevalt naaber haarab mu helistamiste peale ühe käega telo ja teisega autovõtmed (ahah! naabritakso!). Haukuv koer toas tähendab, et tuleb võti tuua ja hädaline märgistustuurile päästa. Haukuv koer trepikojas tähendab, et tuleb loom tuppa lasta, uks kinni keerata ja võti ära viia.
Seepärast ei maksa kunagi ise kodus olles korraga võtit ukse ette unustada ja koera õue saata. Eriti, kui teist lukuavajat käepärast olema ei juhtu. Sest kogemata võib sündida, et keegi poolpidune majaline saadud signaalidele reageerib ja taasühineb siis ülejäänud kontaktisikute seltskonnaga, kes majast veidi eemal ilusat ilma nautimas, täiuslikumaks väljapuhkamiseks telefonid toas.
Nii jääb üle kaunist maipäikest läbi aknaklaasi imetleda ja ohtrasti koera joota, lootuses, et...

Kaamelist

Viimane praktikapäev. Heaks tavaks on igas tunnis lapsele ka uus sõna sõnavarasse pakkuda. Tüdruk 4 a. vana, tilluke tragi kapatsist. Käsil K sõna alguses. Harjutamine sõnadega KARU, KALA, KANA... KAAMEL? Igati mõistlik valik, eks! Katsetame.
Haa! Laps oskab nimetada küll, kes elukas pildil on, aga ma ei jäta jonni. Kui tunnikonspektis korra juba lubatud...
- Oled sa päriselt ka kaamelit näinud? -
- Jaa! Olen tüll! - järgneb kindel vastus. (Ah, kuidas mulle meeldivad vanemad, kes leiavad aega lastega loomaaias käia!)
- Ma olen seljas ta istunud! - (Hm. Nüüd kisub luuleks. Lapsed ja nende fantaasiad!)
- Noo! Kus sa seda tegid? -
- Ediptuses! Ma olen seal täinud! Tats torda! - (Aa-hah. Et sedasi. Noo-jah. Ehk on talle reisidelt külge jäänud ka mõni sõna, mida mulle sõnavara laiendamise teema raames õpetada võiks...)

Sõnatähenduse omandamisest

Paljud uurijad on leidnud, et lapse sõnatähenduse omandamine on nagu hüpoteeside loomine ja kontrollimine. Kui täiskasvanu nimetab uue sõna, siis laps kuuleb ja paneb tähele, millises kontekstis seda sõna kasutatakse ning püstitab oma hüpoteesi selle sõna kasutamise kohta. Edaspidi kui laps hakkab uut sõna sarnastes situatsioonides kasutama, siis tema hüpotees sõna tähenduse kohta kas kinnitatakse või lükatakse ümber (Bloom, 1994).

Kuskil on mingi kala sisse tulnud.

Saabub töölt mees ja meelitab kavalalt: " Mine vaata, mis ma Sulle külmkapi peale tõin!"
Vaatan. Katkine sügavkülmiku luuk, vana märkmik ja natuke tolmu. Ee... Siis välgatab! Kui mees ütleb "külmkapp", mõtleb ta... pesumasinat! Järjekindlalt!
Riputan end kaasale käevangu ja sikutan kööki. "Tule, ma näitan Sulle midagi!... Vaata, kallis, see seal on KÜLM-KAPP!"
Järgneb mürisev naer.
Ohh! Tegelikult ma olen ta oma lõputöö tõlkematerjaliga poolsurnuks piinanud... :(
Sestap kesköö paiku, kui viimane artiklijupp tõlgitud ja kullake end magama asutab, mina aga asemeserval lunin: "Kallis! Kas Sa suudaksid veel na-tukene õppida?" sinetab kaasa silmis õud. Pea teeb aga juba harjumuspäraseid noogutusi.
"Vaata, kallis, see on külmkapp..."

Abiks eksijaile:
PESUMASIN vasakul, paremal KÜLMIK