Nõuame kümnetuhandekroonist palgatõusu!

Võib viis kummalegi. Meil on selle kulutamiseks palju häid mõtteid. Või mis palju - üks, aga väga ilus.
"Põnni kooliminek tõotab suuri lisakulutusi. See kuu tuleb kuidagi üle elada..."
"Ma saan miinustesse ka minna!"
"Ei saa! Kujutad ette, kui raske on pärast plussi tagasi jõuda?"
"Ei kujuta!"
???
"Seni pole veel õnnestunud."

Lugusid loomadest . Sekka mõni lind

Kummaline. Viimasel paaril päeval lendavad linnud kolks ja kolks vastu akent. Ehk õpib mingi pesakond lendama? Kõhe kuidagi.

Millalgi varakevadel, võib-olla isegi veebruaris, avastasin, et külmkapi kaks ülemist riiulit on tihedalt kassi konserve täis. Hajameelsusest sai jälle hunnik juurde ostetud, kui soodne võimalus avanes. 24 purki. Ja siis kõndis kass minema. Ja ongi läinud. Elus ja terve. Kohtusime paaril korral küla teises otsas, aga siis ta ütles, et ei tule tagasi. Tasapisi olen konserve naabri koera toidu sisse tühjendanud. Noh, mõnikord tekib mingi pudruülejääk ja üksnes sellega on kuidagi piinlik minna.
2 purki on veel jäänud Huvitav, kas siis tuleb kass koju?

Rott tahab suureks saades hakata õhuakrobaadiks. Täna üritas mööda arvutijuhet ronida laualt taburetile (kus oli läpakas). No natuke tahab veel harjutamist. Õnnestumise nimel on ta kehakaalu langetamise tõsiselt ette võtnud ja toitub peamiselt marjadest - mustikad, maasikad, vaarikad, kirsid (hm. leia, mis ei sobi hulka). Ei tea, mõjub see talle hästi või halvasti, aga ise on väga õnnelik. Kühveldas päeval taas pooled lillepotid mullast tühjaks, pildus ühe puruks ja peitis end siis riidekappi mänguasjakotti. Nutikas. Oleks tal ka silt küljes rippunud, et masinaga pestav ja alla kolme aasta keelatud, olekski vist sealt kaisuloomade keskelt leidmata jäänud.

Saagu valgus!

"Ma rääkisin msnis sõbrannale ka, et õel on pimesool. Ta ütles, et tema vanaemal oli ka olnud. Umbes sama vanalt. Tal lõigati ka ära. Pärast ta pidi prille kandma. Aga minu õel on õnneks juba prillid olemas."
Küllap käis jutt siiski päikeseprillidest. Pimedus eemaldati ju. See võib esialgu silmadele päris valus olla.

Millele sarnaned Sina?

"Mis maal uudist?" huvitub kaasa.
"Põnn kõditas rotti," meenub. "Sa oleks pidanud seda nägema! Rott oli tal selili peopesal ja lasi end rahumeeli rinna pealt sügada. Nagu koerakutsikas. See tundus lihtsalt us-ku-ma-tu!"
"Pup-pup-pup," kostab torust. "Veel midagi?"
"Hm. Põnn küsis hommikul, miks ma unes naersin. Nii et tekk värises... Ja ma tõesti ei tea. Ainsas unenäos, mida mäletan, olin midagi pöialpoisi sarnast ja põgenesime männikooretükil üle suure vee. Kelle eest, ei mäleta, aga kiire oli. Arvasime, et peame kätega sõudma, aga siis avastasime, et meil on kahvel."
"Ja-jah."
"Häh. Hea psühholoog oleks siit seoseid leidnud..."
"Kahvel - see on ilmselgelt falliline."
"Mismõttes???"
"Noh, teadupärast liigituvad asjad pikergusteks ehk fallilisteks ja mittepikergusteks."
"Eks ole! Mina näiteks leian, et olen kujult pigem pikergune kui mittepikergune... Appi!!! Keegi pole mulle kunagi varem öelnud, et ma ma näen välja nagu ..."
"Pane tähele! Mina ei öelnud midagi. Sa ise jõudsid sellele järeldusele."
:D

Öised kõnelused

"Mõni hoiab isegi öösel telefoni sees, et olla kättesaadav..." blogis keegi just hiljaaegu.
Mina.
Ilusa sissejuhatusega pole vaja vaeva näha, olen automaatselt lainel, et miski on väga viltu. Reeglina ei kutsu keegi kell kaks öösel ei pulma ega katsikule.
"Emme... Mul on väga paha olla," kostus seekord torust päeval teise vanema juurde reisinud keskmise põnni õnnetu hääl. "Kõht väga valutab... Oksendada ei ole enam midagi."
"Sõid ehk midagi sellist?"
"Siis oleks ju õel ka."
"Ei pruugi..."
"Äkki on pimesool? Nii valus on! Kella kaheksast saadik. Üldse üle ei lähe."
"Rahu! Mis teised arvavad?"
"Kõik magavad."
"Valuvaigistit võtsid?"
"Ei ole."
"Väga hea, igaks-juhuks pole vajagi. Palavikku on?"
"Ma ei tea."
"Kust täpselt valutab?"
"Mina ei oska öelda. Kõht. Paremalt poolt rohkem."
"Mis me siis teeme? Väga valutab?"
"Mhmh."
"Oota, ma uurin natuke netist, ma ka enam sümptomeid täpselt ei mäleta... Arvad, et helistame arstile? Aja vanaema üles. Ma tahan temaga rääkida."
"Ma kutsusin küll T mõttes appi (tema nõelraviarst)," toriseb unine vanaema. Aga ärkab.
"Aita tal kiirabiarstiga rääkida. Minul pole ju mõtet helistada, ma ei oskaks küsimustele vastata."
"Ja-jah," kuulen, kuidas majas läheb askeldamiseks.
"Ja helista mulle, mis öeldakse," palun põnni.
Nüüd siis ootan.
Ja ootan.
Ja ootan.
Ja loodan, et kui üleval istun, ei liigitu oodatav kõne ebameeldivaks.

Musta kah

Surnuaial.
"Sa rääkisid enne kalmistukultuurist. No vaata seda siin!" (Neoonvärvi drenaažtorud platsipiirdeks)
"Ja üldse haiseb siin nii hirmsasti, nagu oleks kuskil mõni laip."

Mina ja Arvo, Villem, Urmas, Helmut, Heino, Neeme,...

Parimad elamused jõuavad meieni kogemata. Nii küsis täna minuga samasse bussi sattunud töökaaslane, et kas mind Tori kirikukontsert ei huvitaks. Algab kolme tunni pärast.
"Oi, nii ikka ei saa. Ma otse loomaaiast ja 20.- raha kotis."
"Sa saadki oma õpilaspiletiga kahekümne krooniga sisse. Neeme Järvi on seal ja... Meil on autos vaba koht."
Kus ma kolm tundi hiljem olin?
Piinlik öelda - minu jaoks täiesti avastamata kant. Ilus-ilus-ilus. Ja kiriku seinal vanaonu tütrepoja (Andres-poisi) nimega mälestustahvel.
Aga kontsert - pigistas kõik sisse- ja väljaelatud emotsioonid pinnale.
Tõsiselt tänulik.