"Mõni hoiab isegi öösel telefoni sees, et olla kättesaadav..." blogis keegi just hiljaaegu.
Mina.
Ilusa sissejuhatusega pole vaja vaeva näha, olen automaatselt lainel, et miski on väga viltu. Reeglina ei kutsu keegi kell kaks öösel ei pulma ega katsikule.
"Emme... Mul on väga paha olla," kostus seekord torust päeval teise vanema juurde reisinud keskmise põnni õnnetu hääl. "Kõht väga valutab... Oksendada ei ole enam midagi."
"Sõid ehk midagi sellist?"
"Siis oleks ju õel ka."
"Ei pruugi..."
"Äkki on pimesool? Nii valus on! Kella kaheksast saadik. Üldse üle ei lähe."
"Rahu! Mis teised arvavad?"
"Kõik magavad."
"Valuvaigistit võtsid?"
"Ei ole."
"Väga hea, igaks-juhuks pole vajagi. Palavikku on?"
"Ma ei tea."
"Kust täpselt valutab?"
"Mina ei oska öelda. Kõht. Paremalt poolt rohkem."
"Mis me siis teeme? Väga valutab?"
"Mhmh."
"Oota, ma uurin natuke netist, ma ka enam sümptomeid täpselt ei mäleta... Arvad, et helistame arstile? Aja vanaema üles. Ma tahan temaga rääkida."
"Ma kutsusin küll T mõttes appi (tema nõelraviarst)," toriseb unine vanaema. Aga ärkab.
"Aita tal kiirabiarstiga rääkida. Minul pole ju mõtet helistada, ma ei oskaks küsimustele vastata."
"Ja-jah," kuulen, kuidas majas läheb askeldamiseks.
"Ja helista mulle, mis öeldakse," palun põnni.
Nüüd siis ootan.
Ja ootan.
Ja ootan.
Ja loodan, et kui üleval istun, ei liigitu oodatav kõne ebameeldivaks.
4 comments:
ikkagi apenditsiit :(
Vaene põnn.
Kuid nüüd on see vast õnneks möödas juba. Hea ikka et õigel ajal jaole jõuti ja et ta ikka ise ka helistada ja abi küsida julges.
Nukker see, et samal ajal, kui mina ajasin netis näpuga järge ja hoiatasin, et valuvaigistit võtta ei maksa, peidab pimesoolepõletiku sümptomid ära, tuli kiirabi, katsus, vaatas, midagi konkreetset ei tuvastanud, aga tegi igaks juhuks valuvaigistavad ja oksendamist pidurdavad süstid. Kuna paremaks ei läinud, organiseerisime põnni ise haiglasse ja seal läks üpris kiireks.
See küll jama. Mu mehel noorespõlves ka pimesool lõhkes ja tema ning ta pere kirjeldustest toonase kohta tean, et tõesti väga karmiks võib asi minna, kui õigeaegselt jaole ei jõuta või jõuda ei taibata.
Tõepoolest jama siis, kui kiirabi ikka ära ei tabanud asja.
Post a Comment