22 July, 2008

Terves kehas haige vaim

Sõbranna tuli külla. Õhtul kell üheksa. Jalgrattaga. Et pole ammu näinud. Sõidaks natuke. Ajaks juttu.
Et kuhupoole siis? Üks tee on liiga tuttav, teine liiga igav, kolmas liiga treppis. Valisime neljanda. Tee oli hea küll, aga autod uhasid mööda ja segasid vestlemist. Keerasime ära metsarajale. Tuttavad ja kaunid paigad. Esmalt hobusekoplid, siis jõekäär. Korraldasin sõbrannale väikse ekskursiooni, et ta, põliselanik, kodukoha kogu ilust aimu saaks.
"Kuhu me üldse läheme?" muretses sõbrants.
"Tõrvaaugule. Natuke suurem ring tuleb, kui plaanitud, aga siis ei pea sama teed tagasi sõitma. Oled nõus?"
Oli.
Jätkus, millest rääkida. Minu reisist ja tema seiklustest. Ikka, et mis see tegi ja kuidas mina reageerisin, mida too ütles ja mida mina vastasin... Hm. Kas poleks pidanud juba ammugi ära keerama? Ah ei. Tuttav jalgrattatee märk.
Raja ääres lõhnas maasikate ja puravike järgi, langev udu jahutas sääri. Ilus. Igasugu juhtumised tulid meelde. Ja juttu jätkus kauemaks.
Aga kuidas seda teed ikka nii pikalt on? Ammu oleks pidanud esimene maja paistma. Hm. Hmhm.
Udu ei jahutanud enam. Justkui külm hakkas. Ja kuu tõusis metsa kohale. Tumedad kogud puude vahel võtsid aina enam karu kuju. Justkui mõminatki oleks kuulnud.
Lõpuks ometi tuled! Kaugelt küll, aga tuttavad. Vähemalt pole me eksinud. Aegviidu. Siit on koduni napilt 14-15 km.
Paganas.
"Tõrvaaugu on tegelikult seal pool," viipas sõbrants kilomeeter enne kodu õiges suunas.
"Läheme, ma näitan, kus see õige koht oli, kus oleks tulnud ära keerata."
Halb nali. Ai-nult koju. Soe tee ja villased sokid. Kui veel keegi sadula tagumikust välja lõikaks.
Kell on pool üks öösel.

2 comments:

jospel said...

irw... Sa ikka suudad :) ma ikka imestan, et Sa kedagi kapitaalselt metsa ära pole eksitanud :)

osaline said...

Õnneks kingitakse mulle väga vastupidavad sõbrad. Hommikul enne kaheksat helistasin, et saadan nüüd selle asja ära, mille pärast ta tegelikult eile tuli. Tema krapsas toru ja hõiskas: "Kuhu me sõidame?" :D