Suvesalat "Hommik on õhtust targem"

 Õhtul pole ju ometi tahtmist toiduga jännata. Eriti kui on suvi ja inimene parajasti üksi kodus.

Seega uurisin, mis kapis on, kas leitu võiks maitsta või mitte ja lõikusin-segasin kõik avastamise järjekorras kokku: keedukartul, oliivid, sink, juust, hapukoor, majonees, tomat.

Maitsesin. Miski nagu väga ei häirinud. Kui, siis ... kartuli võiks järgmisel korral ära jätta. Ja singi.

Järgmine kord saabus juba hommikul. Ei olnud vahepeal rikkalikumaks muutunud külmikusisu ega  kasvanud kokkamise isu.

Oliive pool purki. Juust. Rohkem juustu. Hapukoor, majonees. Tomat. Hmm. Midagi tegelikult võiks veel ... Oi, küüslauguampull! Miks ma sind eile ei märganud? Mõned küüned küüslauku. Samas. See on nii väike anum, jääb seisma, riknevad viimaks. Purk küüslauku. Nüüd on küll hea. Natuke kärtsum. Leiba võiks kõrvale võtta. 

Kellele sellist toitu pakkuda? Ainult endale. Kes teine oleks nõus niisugust asja suhu panema?

Nagu kodused muhelevad: "Sobime hästi koos elama, sest me ei söö kunagi teise eest toitu ära. Liiga erinevad lemmikud."

Tänukummardused lumehangeni ja tagasi

 Alustagem hommikust.

Õhtul olid murelikud kodused telefonitsi tungivalt soovitanud mul hommikul hässsti rahulikult tööle sõita, aga kui ma kell pool seitse koera pissitades ta lume sisse ära kaotasin, sain aru, et roolimine - see pole täna üldse minu teema. Sõiduolud on niigi sandid, milleks liiklejatele minu kujul veel lisastressi tekitada. Kohale viib mind täpselt sobival ajal liinibuss ja küll ma kohalt tagasi kah kuidagi kulgen. Kui vaja, siis jalgsi. Need 8-9 km marssimist nagunii mööda külge maha ei jookse ja kui keegi peakski autoga mu küljele pihta saama, siis paksus lumes on ikkagi võimalus ellu jääda palju suurem jalutades kui juhtides.

Jõudiski õhtu kätte ja rõõmustasin veelkord oma hommikuse valiku üle, sest no ei oleks tahtnud hangedest õiget autot otsida, ammugi seda kaenlas koju tassida, kuna sõita poleks ma sellega ilmselgelt julgenud. 

Kõik oli läbi mõeldud: kohane riietus, HELE jope, head saapad, paar helkurit, kirgas taskulamp ja toidetud mobiil. Tuli auto eest või tagant, sukeldusin viisakalt teekraavi.

Millega ma EI arvestanud, olid kaastundlikud kodanikud, sest

vaevalt 3-4 km jalutanud, peatus vastusõitev BOLT kirjadega auto (mida olin 1,5 km varem endast (minuga samas suunas) möödumas näinud, ja ilusas (kuigi mitte emakeelena kõneldud) eesti keeles kutsuti mind peale. Et "spetsiaalselt minu pärast ja pole kohta". 😳 

Hääl võõras. Kes või kui palju on autos? Ei näe.

Ää ... ee ... Mina olen ikka lastele õpetanud, et ei ronita esimesse võõrasse peatunud autosse ja kodused on mulle sisendanud, et ... ma olen väärtuslik. Kui muuks ei kõlba, siis varuosadeks või aiamaale väetiseks, aga see ei tundunud plaan. Tänasin ja püüdsin märku anda, et üldse poleks vaja olnud, kodu juba paistab (mis see 5 km siis ära pole, mul head prillid!) ning rühkisin edasi. Abipakkuja proovis veelkord, aga no ma kogu kehakeelega andsin märku, et juba koputan trepil saabastelt lund maha. Nii ta siis edasi sõitis. Ja mingi aja pärast tagasi. Mingi aja pärast sellepärast, et esimese ringipööramiskohani oli hulk maad.

Kust ma tean? Sest hetk hiljem sõitis mulle vastu järgmine auto ja ... peatus. Sealt ei tulnud keegi midagi ütlema ja kuna ma pole kunagi kellelegi õpetanud, et 2. võõrasse peatunud autosse ei tohi minna, siis marssisin otsustavalt see mõni meeter tuldud teed tagasi, avasin ukse ja ... huh ... tundsin juhi häälest ära. Ka tema pidi minu pärast 2 korda sobivat ümberpööramispaika otsima.

"SUUR AITÄH, et hoolisid ja viitsisid nii palju vaeva näha!" pomisesin koduteeotsas autost välja ukerdades.

"Ah, mis! Oma küla inimene ju!"

Olgu siis pealegi. Tema sai vähemalt tänatud. Aga see teine abistaja ... Palun, ära pikka viha pea! Ma usun, et tulid rahu, sõpruse ja heade kavatsustega. Püsi ikka sama abivalmis, olen tegelikult hirrrmus tänulik, aga mul pole siiamaani õrna aimugi, kes Sa olid või kust Sa tulid (peale selle, et kahelt poolt ja BOLT-iga). Usun, et kunagi jõuab mu tänu ikkagi Sinuni või kui ei jõua tänu, siis tuleb millalgi mõni teene Sinu juurde, sest heategudel on ju kombeks ringelda. 😉 

Oi, on tore rongisõit...

Üle pika aja liikusin pealinna poole rongiga. Kaaslane polnud kunagi varem rongiga sõitnud, mõtlesin, et pakun elamuse.

Vaatasin kodus püüdlikult peatus.ee-st väljumis- ja saabumisajad. Sobisid hästi meie plaanidega. 

Endiselt imestan. Väga lihtne on sattuda valele perroonile, kui oled peatuses esimest korda ja sul on sellestki keeruline aru saada, kummast suunast rong tuleb. Kui perrooniga eksid, pole lootustki rongile jõuda. 

Istuda saab ilmastikule vastavalt külmal või kuumal metallil, kui just ei märganud kodust toolipatja kaasa võtta. Et see katusealune vihma eest ei kaitse, polnud täna probleemiks. Päike säras taevas.

Ükski netist loetud aeg ei klappinud nendega, mida perrooni ekraan näitas. Õnneks olid vahed mõneminutilised ja reeglina hilisemad.

Rong oli puupüsti rahvast täis. Isegi kuskilt postist või pingist kinni haaramine osutus keeruliseks. Võimalik, et olime kõige populaarsemas vagunis, aga kuhugi edasi trügida ei tekkinud kiusatust. 

Kaaslane oli veendunud, et peab minema piletimüüja juurde piletit ostma. Õnneks ta ei teadnud, kus müügipunkt asub. Kuna reisijaid oli ohtralt, kulus piletööril tulekule üksjagu aega.

Elasin veidi esmakordse reisija rolli sisse. 

Päris hirmutav. 🙂

Pole kindel, et mu kaaslane edaspidi veel kunagi rongiga sõita soovib.

Kirjandusest

 "Kui ma näiteks liiklusavarii juures kirjutan juhtunu kohta väga täpse ja detailse luuletuse, kas see on dokumentaal-luule?"

"Ei, see on JULM."

---

"Tammsaare "Tõde ja õigus" ei ole aimekirjandus vaid..."

"Muistendid."

---

Mis valdkonda kuulub raamat "Hoidised"?

"Ajalugu?"

Hm! Ma siiski ei liigitaks muumiat hoidiseks, kuigi konserv ta ju on.

🤔

---

Mida tähendab raamatu kohta märge algupärand?

"Pole ümber kirjutatud."

Seda ma nimetaks mustandiks.

---

Miks ei ole mõne raamatu (nt entsüklopeedia) puhul kirjas autorit?

"Autor on teadmata või surnud."

Salapärane kingitus trepikojas

Uksekell.

Korteriperenaine naudib samal ajal ilu-und.

Ilu-uni jäetakse koheselt kus see ja teine, seda enam, et too ei näi soovitud mõju avaldavat. Pigem vastupidi. 

Kuidas käituda? 

Mu meelest külatelefon on juba kõigile sõnumi saatnud, et mulle lähipäevadel külla tulla ON KEELATUD. Mis teen? 

Hõikan läbi suletud ukse hauataguse häälega: "Siin elab koroona!"? 

Surun maski pihku ja hiilin ettevaatlikult esikusse. Avan vargsi ukse ja piilun trepikotta. Ei kedagi. Ainult üks roosa kinkepakk on lillejuurikakastis ukse kõrval. Hetk hiljem avaneb trepikoja uks ja sealt vaatab mulle vastu sedavõrd ehmunud meesterahva nägu, et mul ei teki kiusatuse raasugi kontrollida peeglist, mis või kes teda niimoodi ehmatas.

Lasen külalisel naabri uksest sisse tormata ja annan talle natuke aega toibumiseks. 

"Hallo, kas nägid, kes mu ukse taga käis?"

"Ei. Pime oli. Mingi tume bussi moodi masin ja tundus, et naisterahvas."

"Naabrimees ka ei näinud?"

"Ei. Ausõna. Pime oli."

Usun. 

Lähen, piilun pakki. Hm. Hmhmm.

Mesi. Sellest saan ma aru. Välistab kõik tuttavad mesinikud. Üks sellenimeline inimene on küll sõbralistis, aga miskipärast välistaks ka tema. 😄

No aga see rohupudel??? Niimoodi ilma karbi ja manuaalita? Kes võiks minust eeldada, et torman ummisjalu ükskõik-mis-rohtu tarvitama? On mul maovaevusi? Ok, iiveldab, aga see on üks väheseid sümptomeid, millest oleks kahju loobuda. 

Või läks kinkija pisut segadusse ning jättis märkamata, et see arstim ravib magu, mitte madu? 😕

Helistan esimesele pähetulevale sõbrale. Nii piinlik, kui kotid sassi ajas ja abikaasa jaoks olulise rohu mulle sokutas.

Sõber ei taha omaks võtta. Hm.

Guugeldan. Tundub kellelegi hädavajalik ravum. Võiks isegi isiklikule kaasale sobida.

Helistan. Ristküsitlen. Ta ei taha farmakoloogiahuvilist sala-austajannat omaks võtta.

Mis siis ikka. Pildistan. Võimas FB, aita! 

Aitabki. Pole vaja kuhugi pilti üles riputada ega järelpärimisi korraldada.

Puhtsüdamlik ülestunnistus. Kes tegi, miks tegi ja mis tegelikult selles salapärases maoravipudelis on. Avan korgi. Jap. Tabletid need tõesti pole. Pigem puljongipulber või eksootilise ranna liiv. 

Võimalik, et isegi katsetan. Võimalike kõrvaltoimete korral kontrollige rohutopsi mu vasakus käes ja viimaseid kirjavahetusi Messingeris. 😉

Sügisporgandid

Vahtisime koeraga õhtul kaheksa paiku külmikusse ja too kõneles laia suuga, et täna keedetakse siin peres seljankat.

Miks ka mitte? Sinki oli, peekonit oli, mingi kogus lihatükke, sibulat, hapukurki, kartulit, paprikat, tomatit, oliive... Ainult porgand asus aiamaal ja seal on oktoobri lõpus sel kellaajal kottpime, kui just kuu ei paista. Seekord ei paistnud.

Õnneks asub meie maja sellises suurepärases kohas, et aiamaa leiab ka pimedas kergesti üles: kui alustuseks kaevad porgandi asemel välja sireli, tähendab, et pole veel aiamaani jõudnud, kui männi - oled natuke kaugele kõndinud ja kui lööd hargi asfaldisse, oled krundi piiridest väga väljas. 

Jätsime toas tule põlema, aga sellest polnud erilist abi, sest elektrihind on nõrgemad pirnid lakke keeranud. No mingil määral aitas õige ilmakaare määramisel. 

Loomulikult oli kaasas telefon (kellel poleks?) ja selle küljes on tõhus taskulamp, ainult et millegipärast suudavad sissetreenitud automatismid esmalt pildistamisnupu üles otsida ja kuigi ma teadlikult selfide tegemist väldin, siis sellistel hetkedel sünnivad ilmekaimad portreevõtted, mida siinmail nähtud. Sama kiirelt kui ülesvõte tehti, sai see ka ära kustutatud. Ainult traumeeriv mälujälg jäi. Sellised jäljed on üllatavalt sügavad ja pikaealised.

Tundub, et sügis on aiapidajasõbralik. Mügrid olid talvevarusid ladustades ka külvaja peale mõelnud, nii et porgandeid jätkus supiks ja jäi ülegi. Või siis arvasid mu aialoomad, et kuna ma viimasel kuul pole peenramaale sattunud, on see hoiustamiseks kõige ohutum ja käepärasem koht. 

Nüüd jälle tükil ajal pole sinna asja. Seljankat jätkub vähemalt nädalaks. 😏

Kobras. Allilmas tuntud kui...

Eesti keeles: kobras. Vene keeles: ...no keeleotsa peal... Tean, aga ei tule meelde. Google Translate, avita! 

Kобры - tõlgib Google.

Ei ole see sõna.

Castor fiber, ütleb ladina keel. Proovime seda tõlkida.

Касторовое волокно - pakub Google. Riitsinuskiud. Aa-hah.

Klõpsime paar korda edasi-tagasi. Justkui hullemaks läheb kogu aeg. 😆

Proovime inglise keeles.

Cobras - tuleb pakkumine. Aa, all väikses kirjas on õige pakkumine ka: beaver.

Ja siit lõpuks ka бобр.

Natuke veel ja oleksin pühapäeval kuulajatele kinnitanud: "Kасторовое масло сушит реку!"