Neil on kombeks välja ilmuda siis, kui kõik vaikselt metsa kiskuma hakkab.
Üleeilseks oli plaanitud Hortus Musicuse kontsert. Kogu pere sai kokku aetud ja muretsetud, kas kõik ikka jõuavad õigeks ajaks kohale. Lõpuks olin ikka mina see, kes minut enne algust Väravatorni treppidest üles tuiskas, end mugavalt kontserti nautima sättinute vahele istuma vajutas ja siis suurest murest, et kas ikka kõigile pereliikmetele sama palju meeldib ja ega keegi pettunud pole, enamuse osa ajast lihtsalt maha sahmerdas. Piinlik. Kuigi pesamuna ei jäänud sugugi magama ega mõõtnud ka oma altkulmu-kaubamärgipilguga. Kippus hoopis jalaga nii hoogsalt takti lööma, et mingil hetkel eesistuja toolile pihta sai ja sellel olnud onu pidi end uuesti rivvi loksutama. Muusika oli ilus, muusikutest rääkimata. Ja Jaan Arder põrnitses nii armsasti koolipapa pilguga üle prillide publikut...
Aga kui üks mure hakkaski taanduma, oli teine tegemata õppetükkide pärast kohe varnast võtta. Iisraeli kurbduslaulud lükkasid kaduvale tujule aina hoogu juurde.
Hiljem, olles suutnud lastele selgeks teha, et burger on päh ja frikad äkad, leidsin end äkitsi tervislikust pizzaeinelast. Ja kui siis teatati, et nüüd läheme kinno, tundsin, kuidas kogu maailm mu vastu on pööranud ja lõputöö määratudki kirjutamata jääma.
Filmi ka keegi valida ei osanud või kes suudakski välja mõelda, kas stiilsem on surra ahastusse Norbitit või Ämblikmeest vaadates. Siis tormasid kaks nooremat põnni hetkeemotsiooni ajel Ämblikmeestesse ja mina, kõige virilam, otsustasin, et kuigi teiste mulle tundmatute ja kahtlaste pealkirjade seas Hot Fuzz just erilist lootust ei sisendanud, võtame selle. Vähemalt brittide tehtud.
Meeldejääv. Jaaarh! Ülekirjeldamiseks liiga hea (hea? - väärt sõnavalik! :P), aga kui keegi peaks kinokülastust plaanima, võtku mindki kaasa! Igasugu mured said peast pühitud ja uskuge - need olid olnud juba uued ja palju suuremad!
Eilse kohta peab kurtma, et kurta polegi midagi. Tööd sai kirjutatud isegi ülearu palju, nüüd katsu teist raamidesse suruda! Lapsed tõid lilli ja kingitusi.
Ja siis... ilmus eikuskilt ning ette hoiatamata hiina toidu isu. Väga nakkav ja ko-hu-ta-valt kurnav haigus. Õnneks teab elukaaslane võrratut raviasutust, kus on harvaesinevalt pealetükkimatu ja meeldiv teenindus komplektis suurepärase köögiga. Kiusatus oli juba "Kiida teenindajat!"kampaania raames tänada, aga kus sa! Teen seda vähemalt nüüd ja üldse mitte sellepärast, et tegu oli meesterahvaga. Eile hoolitses meie eest kena tütarlaps sama sümpaatsel moel!
Tänase päeva hea asi ootas mind Kristiines. Olen endale juba masendavalt kaua rohelist kotti tahtnud. Neid isegi on, aga täpselt teistsuguseid kui mul vaja. Kas on värvitoon vale või suurus ebasobiv, hind kosmiline või on täpselt selline kui vaja, aga ARVUTIGA KOMPLEKTIS. Just niisugust varianti kohtasin paar nädalat tagasi Euronicu aknal ja taoline karjuv füüsiline vägivald tegi kohe kurjaks. Ma lausa vältisin sinna sattumist. Aga täna tuli mul kallist elukaaslast tööle saates sealt siiski paratamatult mööduda. Tema soovitama: "Milles asi! Küsime! Peab ju mingi võimalus olema!" "Mina küll ei küsi!" olin resoluutne. Nii narr minna nuiama, et teate, ma arvutit ei taha, aga palun müüge kott ära.
Võimalus oli. Häbematult lihtne. Riiulitäie roheliste kottide näol. Ilma igasuguste arvutiteta. Otse nina ees. Ei piinlikku küsimist ega muid ületamatuid tõkkeid. Lõin küünised koti külgedesse ega tihanud hästi kassast läbi löömiseks müüjalegi ulatada. Leiab äkki mingi ettekäände ja ei annagi tagasi!
Hii! Mul on kott! Mul on roheline kott! Täpselt õige suuruse ja kuju ja värviga kott! Minu oma roheline kott! Hurrrrraaaaaaaaaaaaa! Jess-jess-jess-jess-jessss!
No comments:
Post a Comment