05 February, 2008

Köögiminutid

Poes ei õnnestunud vastlakuklitega kohtuda. Tegelikult muidugi kohtusin, hoidsin peaaegu peoski, kui lasteaeda viisin. Ise jäin ilma.
Ei hullu! Olin hommikul toidublogi lugenud. Kui raske see siis ikka olla saab!
Ee... alustame sellest, et pead olema pühendunud. Mitte, et ühe käega segad tainast, teisega hoiad telefoni, silmanurgast kiikad retsepti ja mõte on pagan teab kus. Nii avastad 20-minutilise eelkergituse järel, et jahu jäigi panemata. :D
Kergitad usinasti veel ja kui asi jõuab taigna mikserdamiseni, läheb lõbusaks. Et palli moodustamiseni? Palun öelge keegi taignale, et ta peab selle moodustama kausi põhja, mitte ronima mööda mikserit üles peopessa! Peos rullimise osa on ka, aga pisut hiljem! :D
Surun alla või tõstan välja, täitsa kena ühtlane pall on, ainult et vales kohas! :D
Saan ta kuidagi kaussi tagasi topitud ja mässin toidukilega kinni, et taignal ei tekiks tuju jälle ronima hakata. Ongi kuulekas! Kas käib veel karussellist pea ringi, aga kükitab vagusi kausi põhjas ja ei kerki kuhugi. Mh! Uneaeg läheneb! Varsti söön üksi oma kuklikuhja. Kui see just ei lõpe peotäie pärmiküpsistega :)
Aga midagi on justkui puudu? Ah jaa! Kaanid katusteks! :P

1 comment:

Oop said...

Kaanid? KAANID? :O