Muusikaõpetaja muheles:
"Saatsin esimesel tunnil lastele õpikud koju, et emad aitaksid paberi ümber panna. Järgmisel tunnil, kui palusin laulikud avada, polnud ühel esimese klassi poisil raamatut kaasas. Ega ülejärgmisel tunnil. Ega üle-ülejärgmisel tunnil. Ja siis korraga tuli ta õhinal ütlema, et see raamat oli olnud tal kogu aeg kotis, aga ta ei tundnud seda ümbrispaberi tõttu ära. Pealegi seisis kaanel hoopis MUUSIKA."
See õnnelik õpikuomanik jõudis oma ülesleitud raamatuga minugi juurde. Lappas vaimustusega lehti, leidis põneva illustratsiooniga noodid ja nuias:
"Õpetaja, palun laula!"
Minu klassituba asub muusikaklassist väga kaugel. Lausa teises tiivas. Küllap põhjusega. Laulda mulle iseenesest meeldib, aga seda ei pruugi olla sama meeldiv kuulata. Nooditundmisega on nii, et kui pisut sõrmedel arvutan, suudan mõnikord õige algusnoodi üsna täpselt ära arvata, aga edasi usaldan vaistu. Et kas läheb natuke, natuke rohkem või päris palju kõrgemaks-madalamaks.
See laul oli kohe väga võõras ja klaverit polnud häälestumiseks käepärast. Seetõttu tunnistasin ausalt: "Ei oska."
Põnn pettus silmnähtavalt, aga kuna ta on väga heasoovlik poiss, otsis välja järgmise loo.
Seda harjutasid nad justlõppenud laulutunnis. Mina ootasin teda samal ajal ukse taga. Niisiis suutsin loo suhteliselt äratuntavalt ette kanda.
Laps leebus.
Kui selgus, et oskan sõrmigi nipsutada, võisin taas auga õpetaja tiitlit kanda. ;)
1 comment:
Ehh, seda lugedes läks mul millegipärast silm tiba märjaks. :o) Nii armas lugu. Hakkasin mõtlema, et nende esimese klassi juntsudega on kidlasti palju tegemist, et nad kooliellu sisse elatud saaks, aga ilmselt on palju ka selliseid armsaid situatsioone. Ikkagi üsna väikesed lapsed ju veel.
Minu lastel on ka imearmas õpetaja. (muide, selline harukordne juhus, et ehkki lapsed eri klassides (1. ja 3.), on neil üks ja sama klassijuhataja.:o))
Aga edu teile, armsad õpetajad!
Post a Comment