Loomulikult on ka minul juured. Kuis siis teisiti. Kõige rohkem olen vanaemajuurne.
Tema kirju on ikka veel talumatult valus lugeda. Veerand sajandit temata.
Kümne päeva pärast saaks minu vanaema 97.
Ees pildil vanaema õde Hilda oma mehega, vanaema :) Meeri Lisette, õde Karine. Taga tema vend Albert ja õde Marta.
10 comments:
Nojah... ma lappasin eile ka vanades kirjades.... aga ma ei osanud neid nii ilusti kokku panna...
Nende juurtega on pahatihti nii et siis kui juba oskaks ja tahaks küsida, pole enam kelle käest.
Ilus kompositsioon ilusatest juurtest.
Seitse põlve tagasi peaks inimene oma juuri teadma, räägiti Kirgiisias. Siin need ongi...
Kui lastelastelasteni jõuan, siis ehk saan ülesandega hakkama. Et nemad teaksid üht-teist seitsmepõlvetagusest. Kui ainult huvitab.
Küll olid kirjade kirjutamise aegadel inimestel klaarid käekirjad. Millegipärast ma usun, et käekiri siiski peegeldas inimese olemust. Kas seda ka arvutiajastul?
Ilusalt südamlik mälestustekogu.
Südamlik. Heldimust tekitavaid mälestusi esile toov. Meil kõigil ju omad juured. Tänud jagamast.
Milline õnne, kui neid kirju on lugeda! Olen mõelnud, kui kaduv on tänapäeva kirjavahetus...
Selline juurte uurimine seisab mul veel ees.
Seni tegelen juurikatega - täiendasin oma puud tagantvaatega, kust saab näha, mis ime läbi ta seal kaljul seisab...
Post a Comment