Öösel olin õnnelik, et vihm õhu puhtaks peseb.
Mingil hetkel tikkus ta ka mind vannitama. Sulgesin kahjutundega akna.
(Õnn seisneb pisiasjades. Naudin juba paar kuud võimalust, et kõik korteri aknad on võrgustatud ja pärani ning tuule suunda saab määrata toast väljumata.) :P
Siis, pärast põnni tööletransportimist (ta muidugi valis kõige üleskaevatuma tee) lausa juubeldasin vaimustusest, kui vihm auto katust ja külgi küüris. Kiusatus oli tolmuimur ukse taha tõsta, et käigu siis ühtlasi salong ka üle. :D
Edasi tekkis juba tilluke mure, et äkki peaks masinale ankru sappa riputama.
Mingil hetkel hakkas aknatagune kärkima ja tuld sülgama. Ei olnud mõnus tunne. Aga teisest küljest, tundub sadamiseks õige päev. Ehk siis "valel" päeval ei saja.
Edasi tekkis juba tilluke mure, et äkki peaks masinale ankru sappa riputama.
Mingil hetkel hakkas aknatagune kärkima ja tuld sülgama. Ei olnud mõnus tunne. Aga teisest küljest, tundub sadamiseks õige päev. Ehk siis "valel" päeval ei saja.
Vihm. Vihm. Vihm. Ja sunnismaisus. See tekitab ulakaid mõtteid. Rohelisi. Kaasasin pesapõnni oma salaplaani. Vihje on siin,
aga rohkem ei ütle me midagi. Enne homset. Või ülehomset. :D :D :D
No comments:
Post a Comment