Jõulukink veebruaris

Käisin sõbranna sünnipäeval. Kingita. Või mitte päris. Me polnud tükk aega teineteisel külas käinud. Ikkagi 1,5 km vahemaad. Nii oli ka jõulukink kinkimata. Ja nagu ikka - vastu sain veel uhkema.

"Näe, mis mul on!" rõõmustasin kodus.

"Kui sõbranna neid rohelisi kuule nägi, tulin mina meelde."
"Sa tuled kõigile meelde, kes midagi rohelist näevad," muigas põnn, aga tunnistas, et kink on armas. Ilus. Ja väga roheline. :)

Kõik on üle!

Küll on keeruline koristada! Tõstad kriitiliselt kõik asjad kapist välja, et no nüüd ma hävitan vähemalt kolmveerandi. Ja siis lappad kõik jälle tagasi. Üht-teist veel pealegi.

Ma saan ju aru, et põnn ei vaja paarikümmet suvepluusi ja mina kümmet seelikut, aga käsi ei tõuse...

Oi-oi! Kas 12aastasele lapsele on lootusetult hilja rääkida, et maailmas on ka muid värve kui roheline? Ma ei teadnud, et see nakkab. :(

Olgu öeldud, et ka see, mis fotol paistab hall, on tegelikult roheline. Enamjaolt.

Lõunapaus. Nüüd on oluline ära süüa need pannkoogid, mis olid kellelegi lõunasöögiks mõeldud ja mis maha unustati.

Kaotatud mõõdutunne! Leidjal palun helistada... :( :( :(

Ok, rullin end nüüd koristustöödele tagasi.

Ah jaa! Usina nõudepesu käigus küürisin puhtaks paar taldrikut, nuga-kahvlit, hariliku pliiatsi ja maasikamoosiämbri. Kõik, mis laualt kokku korjasin. Hea, et ajalehe märkasin aknalauale tõsta. :P