Must ja valge. Varjunditega.

Vahetunnis läks löömaks. Kaks 1. klassi poissi võtsid suhete klaarimisel jalad appi, sest...
"Tema nügis mind esimesena!"
Ega nad sekkumisega rahule jäänud. Mõlemad põrnitsesid mind altkulmu. Kummalegi paistis tunduvat, et vähemalt üks tou jäi õiglusest puudu.
Pärast tunde kutsusin nad oma tuppa. Mõistatasime. Koputasime. Trampisime. Häälisime. Lugesime. Kirjutasime. Võistlesime. Nemad kahekesi minu vastu. Ja naersime. Pisarateni.

Nendest ei kasva kurjategijaid, ega ju?

Tont või inimene?

Uurime 3-aastase poisijõmmiga pilte. Kaks inimest, kaks arvamust.
"Siga!" teatab ta enesekindlalt roosasse tekki joonistatud tita kohta.
"Mina ütleksin, et beebi," kutsun ma hoolsamalt uurima.
"Vaata nina!" (nojah, millisel inimesel on rõngasnina? Pakuksin, et lutt...)

Järgmine pilt: püksirihm/vöö
"Kutsu kaelakee!"
Jee!

Kas teil on kaks koju sul või?

Nii küsis minult linnakodu naabritirts. Miks? Saime välisukse juures kokku. Tema ees lipsas sisse suur ja... tõukoeratunnustega :D koer.
"Kas sul on koer?" uuris põnn.
"Siin ei ole, aga maakodus on!"

Jõuluvana ja rikutud ühendus

Külapildike: Lasteaiatädid laadivad õhtul väikebussi igas koolieelses vanuses põngerjaid täis, loevad sõnad peale, kes kuhu, ja sõit võib alata. Siin väravas 3 tk välja, seal üks, seal 2... On ka apsakaid ette tulnud, aga maainimeste asi - ei pane keegi pahaks, kui ootamatu lisasuu söögilauda sigineb. :D
Taas kojusõidu aeg. Bussionu müristab sõnad peale:
"Ja nüüd kõik istuvad! Või muidu ma pean jõuluvanale helistama ja mõni jääb veel ilma kommideta!"
"Hää!" kõhistab üks uskmatu. "Kuidas sa saad talle helistada?"
"Kuidas ma saan, kuidas ma saan... Telefoniga muidugi! Mul ju number märkmikus! Ta ikka ise ka pärib aeg-ajalt, et kuidas need teie kandi lapsed ka on? No mis ma olen seni osanud öelda? Et üldiselt ei saa kurta, viksid ja viisakad..."
"Kas sa päkapikkudega ka räägid?" uudistab järgmine juba huviga.
"Vaata, päkapikkudega ongi praegu jama! Eelmisel nädalal tuli liin alla! Nüüd on üks juhe puudu, ja mitte kuskilt ei ole leidnud. Selle jupi taga nüüd seisab. Aga tahaks ikka vähemalt järgmise nädala lõpuks korda saada."
"Aa..." ümiseb salongirahvas lummatult.
"Aga kas sa lumememmedega ka räägid?" paneb üks kahtleja onu veel viimast korda proovile.
"Sa ka hea tüdruk! Mis ma siin räägin, kui pole korralikke lumememmesidki veel!"
Tõsi ta on.
Vaikus. Mudilased on seljad viksilt tugede vastu surunud ja küllap mõtlevad saabuvatest jõuludest ning elu kummalistest kokkusattumustest, et just nende bussijuht jõuluvana parim sõber on. Ja peatus peatuse järel väheneb sõiduseltskond kas ühe, kahe või kolme silleri võrra.

Väikesed suured rõõmud

Hommikul toppisime Põnn17-ga keldriaknad põhkudega kinni. Põnn8 ajas seni õuele memme püsti. Kahju, et millegagi jäädvustada polnud, aga... Hillar Mets joonistab täpselt samasuguseid! :D
Ilm oli ilus ja natuke jõulune. Istutasime sellesse "jõululumme" mõned keldrisse ununenud meetriste idudega kartulid... :D
Vanaisa tuli liiga vara last ära viima! See oli miinus. Aga igasugune aeg oleks olnud liiga vara, nii et mis seal ikka... Nuuts!
Väikepõnn kadus sõbranna juurde ja meie Midipõnniga hakkasime kraamima. Raamatud riiulitest välja ja jälle tagasi, kapid tühjaks ja jälle kokku... Kuidas küll iga kord nii palju asju üle jääb?
Mitte midagi erilist, aga tore oli. Mul on lastega väga-väga vedanud. Tore, et just nemad mulle tulid! :)
Õhtul, kui põnnid juba magasid, helistas kaasa. Tal oli põnev ja töine nädalavahetus. Tahtnuksin lausa seinaprao vahelt piiluda, kuidas ta seal säras ja sehkendas! Olen ta üle nii uhke! Ja tal on nii lahedad sõbrad! (Kallid minu sõbrad, teie olete eriti toredad, aga teid ma tunnen juba ammu ja see pole mulle uudiseks! :D)
Kunagi suvel rääkis mees, et üks sõber imestas, kui muutunud ta on. Kas ei oska ma võrrelda? Minu jaoks on mu mees täpselt seesama võluv ja hoolitsev ja muretsev, kes kohtudes. Ja TARK!!! Appi, kui palju tarkust ühe inimese sisse ära mahub! Ja siis veel oskus seda serveerida nii, et peaaegu usud, et ise oled ka... :D
Jälle ei jõua ma ( oma teki, kassi ja läpaka all pikutades) ära imestada, et olen abielus kõige ilusama, targema, galantsema, andekama, seksikama, nutikama ja ettevõtlikuma mehega maailmas! Juba poolteist kuud!
Aitab! Tal on kindlasti juba piisavalt piinlik mu pärast. :)
Lihtsalt ma pole veel suhtlemisrõõmust üle saanud! :D

Perekond PuhuSüütaSülita õhtulauas

"Nii mõnus oli tulla!" õhkab koolivaheaja viimaseks kolmandikuks koju saabunud vanempõnn. "Ainult meie korteris põlesid tuled! Tundsid kohe, et keegi ootab sind soojas toas..."
Mhmh. Olen just hetk enne seda linnast koju jõudnud ja kompsud köögipõrandale kukutanud.
Vutt-vutt-vutt kuuri puid tooma, ahjud kütte ja pada tulele, sest
"Nii ammu pole emme tehtud sööki söönud!"
Frikadellisupp? Kõlab koduselt. Aga... juurikad juba söömisvalmis, kuid ikka veel külmunud hakklihatahvel laseb end heal juhul tükkideks murda. Asendame vorstiga.
Iik! Mis vorst see on? Laste? Kes söödab lastele niisugust maitsetut ... plönni? Supi rikub ära!
"Midagi krõbedamat, midagi krõbedamat," pomisen maitsepurkide riiulis kolistades ja siis meenub...
Hee! Mul on kotis kaks pi-isitillukest piprakauna. Üks kollane, teine punane. Tegelikult ostsin hoopis seemnete pärast. Vanaisal kunagi kasvasid piprad aknalaual. Ehh! lapsepõlv!
Veidi aega hiljem istme ümber laua ja üritame ninast, suust, silmadest ja kõrvadest pahisevate tulesammastega üksteist mitte põletada.
Vormib ilusad täidlased huuled. Süüa küll nendega ei saa...
Arvan, et villin vedeliku eraldi pudelikestesse ja paksu pressin tablettideks. Tõhus külmetusrohi ja... talvepuid pole ka vaja!

"Lapsed! Kes kooki tahab?" :D

Kuulsustega kohtumise päev

Ruttasin kuu esimesel päeval (rohelise varjuga vihma vastu võideldes) loengumaja poole. Tuul kangutas sirmi. Autod pritsisid pori. Saapahunnik, millega pidin enne koolitust parandusse jõudma, vedas kotirihmu õlalt maha.
Ei, ega ma end halvasti tundnud! Mulle meeldib vihm. Ja sügis.
Ja siis Ta jalutas vaatevälja: kerges mustas mantlis, tuulest ja sajust puutumata. Jalutuskepina kasutatud pika vihmavarju olen vahepeal ise juurde mõelnud. Vist. Ilus, vaba, muretu. Ja mis peamine - ma tundsin ta ära!
"Iiiiii!" kiljusin kaasale keset tänavat telefonitorusse. (Torusse?) "Sa ei tea, keda mina praegu nägin! Minu lemmik Hortus Musicusest! See, kes trombooni mängib! Ja ma tundsin ta näo, mitte säärejooksu järgi ära!"
"Laahe!" muheles mees (tema kuulus kohtumine tuli kohe järgmisena).
Mihkel? Jürgen? Valter? Valter!!! Valter Jürgenson! Ta näeb sukkpükstes ka oivaline välja! Ja mängib kõige kuratlikemate tulukestega silmis. Ja tema kostüüm on minu lemmikvärvile kõige lähemal. :D
Tegelikult me ei ole kaasaga sellised. Enamasti suudame võõraid tuttavaid kohates end vaos hoida. Aga... linnas on vagudega kehvasti.

"Kust sellised tüdrukud tulevad!" ahhetas järgmisel hetkel poe aknale nõjatujate paarist söakam. Kuni end vennasrahva keelele ümber lülitasin ja hõigatust aru sain, olin juba liiga kaugel, et tänada. Ja äkki oleks seepeale õlleraha palutud? Parem ilus vale... :D

Õhh! Ja Kristiine kingaparandajad kuulutan ma aasta lustakamateks teenindajateks!