"Nii mõnus oli tulla!" õhkab koolivaheaja viimaseks kolmandikuks koju saabunud vanempõnn. "Ainult meie korteris põlesid tuled! Tundsid kohe, et keegi ootab sind soojas toas..."
Mhmh. Olen just hetk enne seda linnast koju jõudnud ja kompsud köögipõrandale kukutanud.
Vutt-vutt-vutt kuuri puid tooma, ahjud kütte ja pada tulele, sest
"Nii ammu pole emme tehtud sööki söönud!"
Frikadellisupp? Kõlab koduselt. Aga... juurikad juba söömisvalmis, kuid ikka veel külmunud hakklihatahvel laseb end heal juhul tükkideks murda. Asendame vorstiga.
Iik! Mis vorst see on? Laste? Kes söödab lastele niisugust maitsetut ... plönni? Supi rikub ära!
"Midagi krõbedamat, midagi krõbedamat," pomisen maitsepurkide riiulis kolistades ja siis meenub...
Hee! Mul on kotis kaks pi-isitillukest piprakauna. Üks kollane, teine punane. Tegelikult ostsin hoopis seemnete pärast. Vanaisal kunagi kasvasid piprad aknalaual. Ehh! lapsepõlv!
Veidi aega hiljem istme ümber laua ja üritame ninast, suust, silmadest ja kõrvadest pahisevate tulesammastega üksteist mitte põletada.
Vormib ilusad täidlased huuled. Süüa küll nendega ei saa...
Arvan, et villin vedeliku eraldi pudelikestesse ja paksu pressin tablettideks. Tõhus külmetusrohi ja... talvepuid pole ka vaja!
"Lapsed! Kes kooki tahab?" :D
2 comments:
Jee, ju Sul olid need kanged piprad siis! Mul ka paar potti pipardega aknalaual. Tegelikult raashaaval lisatuna on maru head toidu sees.
Aga kui selle supileeme kuubikuteks külmutad, on järgmine kord maitsestamise mure murtud.
:D
Täna tegin kotletti-kartulit. Vähemalt ei keera vussi! Ja punasest piprast hoidsin näpud eemal!
Post a Comment