Kassi kutsumine

Seitel läks hommikujalutuskäigule. Ega ta pärast silmavigastust enam kaugele jalutada julge. Kipub viimasel ajal viirastusi nägema ja nähtamatu vaenlasega võitlema. Nähtavatega nii julge pole. Eriti, kui need on kassid. Tappa saab. Seepärast lipsas leplikult magamistoa aknast õue (trepil võinuks naabrikõutsiga kokku juhtuda). Varsti näen - vänderdab kodu poole mu punavalgeke! Teen akna lahti.
"Mäu!"
Kõrgevõitu jah.
"Mine ringiga!", vehin maja nurga poole. "Ma tulen sulle julgestuseks!"
"Määu!" ei ole Seitel asjaga päri.
Ok, ok!
Keegi on akna alla männi juurde redeli viinud, aga sinna on tubli 6 m. Siis on lihtsam juba kassile järele minna. Aga lubage meelde tuletada - ma olen haige!
Silmitsen hoovi. Üsna inimtühi. Vastasmaja õuel käib küll vilgas ehitustegevus, aga sinna on juba sadakond meetrit maad. Vaevalt neid minu tegemised huvitavad. Vupsan hommikumantlist välja ja sirutan selle sabapidi Seitlile nina ette.
"Noh! Siva nüüd! Roni!"
Seitlil näib olevat kange kiusatus sõrmega vastu otsaesist koputada.
"Määu!"
Ok, ok! Ma lihtsalt proovisin! Sikutan mantli tuppa ja selga tagasi. Uuuh! Selle sisse on lund haakunud! Teine hommikumantel, ja koo-hee!
Pilk jääb vööle pidama. Olgu, proovime veel üks kord!
Lasen vöö külge kinnitatud tabureti ettevaatlikult aknast alla.
"Noh, Seitel! Tule nüüd!"
"Määäu!" väljendab kiisu kogu oma hämmingut, nõutust, nördimust ja piinlikkust.
"Va-ban-dust! Ma kohe tulen."
Kolistan tabureti tuppa, tõstan raadio, raamatu ja lilled oma kohtadele tagasi, otsin sokid ja saapad, ja enne, kui ma korralikult ukse avada jõuan, on Seitel toas, voodis, varbad õieli ja keel vilkalt töös.
Et nii lihtne oligi? Kes võinuks arvata.