Ruttasin kuu esimesel päeval (rohelise varjuga vihma vastu võideldes) loengumaja poole. Tuul kangutas sirmi. Autod pritsisid pori. Saapahunnik, millega pidin enne koolitust parandusse jõudma, vedas kotirihmu õlalt maha.
Ei, ega ma end halvasti tundnud! Mulle meeldib vihm. Ja sügis.
Ja siis Ta jalutas vaatevälja: kerges mustas mantlis, tuulest ja sajust puutumata. Jalutuskepina kasutatud pika vihmavarju olen vahepeal ise juurde mõelnud. Vist. Ilus, vaba, muretu. Ja mis peamine - ma tundsin ta ära!
"Iiiiii!" kiljusin kaasale keset tänavat telefonitorusse. (Torusse?) "Sa ei tea, keda mina praegu nägin! Minu lemmik Hortus Musicusest! See, kes trombooni mängib! Ja ma tundsin ta näo, mitte säärejooksu järgi ära!"
"Laahe!" muheles mees (tema kuulus kohtumine tuli kohe järgmisena).
Mihkel? Jürgen? Valter? Valter!!! Valter Jürgenson! Ta näeb sukkpükstes ka oivaline välja! Ja mängib kõige kuratlikemate tulukestega silmis. Ja tema kostüüm on minu lemmikvärvile kõige lähemal. :D
Tegelikult me ei ole kaasaga sellised. Enamasti suudame võõraid tuttavaid kohates end vaos hoida. Aga... linnas on vagudega kehvasti.
"Kust sellised tüdrukud tulevad!" ahhetas järgmisel hetkel poe aknale nõjatujate paarist söakam. Kuni end vennasrahva keelele ümber lülitasin ja hõigatust aru sain, olin juba liiga kaugel, et tänada. Ja äkki oleks seepeale õlleraha palutud? Parem ilus vale... :D
Õhh! Ja Kristiine kingaparandajad kuulutan ma aasta lustakamateks teenindajateks!
No comments:
Post a Comment