Alustasin võõrutust hamstritega. Neil ei ole saba. Nad haigutavad naljakalt. Üritavad poolikut kapsapead tervelt põske pakkida. Puhastavad vahva põhjalikkusega oma kasukat. Vuristavad jooksurattas. Ukerdavad "jalutuspalli" sees mööda korteriavarusi. Võimlevad puurivõre küljes...
Aga
nad on siiski väga ööloomad, kes päeval meelsamini oma saepuru-paberihunnikus põõnavad. Ja nad ei arva su seltskonnast suurt midagi.
Rott naudib sinuga suhtlemist. Poeb huvi ja lustiga su kampsunivarrukast sisse ja püksisäärest välja. Kappab ühest toanurgast teise ja teeb libedal põrandal paigaljooksu. Hüppab suurele võimlemispallile ja kavandab seal... ee... ebaõnnestunud akrobaatilist numbrit. :D Upitab end tagajalgadel seistes vastu ust ja usub, et suudab selle oma musklirammuga avada... Ja silmanurgast jälgib kogu aeg, kas sa ikka näed ning ootab su heakskiitu. Ja, sarnaselt peremehele, armastab ta hirrmsasti raamatuid. Hetk tagasi üritas ta alt kolmandal riiulil asuvate Eesti kirjandusklassikuteni ulatuda, ronis teise riiuli servale tõstetud rahakassale ja kukkus koos sellega kolinal alla.
"Kus rott läks? Ega ta haiget saanud?" küsisin pesapõnnilt.
"Siin!" osutab ta telekaesise vaiba suunas.
"Kus?"
"SIIN!" näitab ta kohta, kuhu rott ometi mahtuda ei saa, kui ta just vaiba alla laiaks pole astutud (brrr)
"KUS SIIN?"
"S I I I N!" hoiab ta näppu mingil pisikesel mustal täpil.
"Mis see on?"
"Ämb-lik. Ma ju ütlesin!" (ups!)
"Aga rott?"
Aga rott kihhutab samal hetkel saba püsti tagatoa kardinate vahelt välja, teeb lustliku ringi ümber lillepostamendi ja traavib tuldud teed tagasi. Noorus!... :D
