



"Ära poisi kallal võta," manitseb emakobras. Sooja talvega on vesi keldrid nii sügavaks uhtunud, et palusin endale redeli teha. Eks ta siis tegi, nagu oskas. Teie, mehed, ju päevad otsa metsatööl. Kes teda siin aitab või õpetab! Ja vaata, millise vahva käsipuu mulle meisterdas! Et oleks hõlpsam täis pangedega järsust kaldast üles turnida," on ema süda uhkust täis.

"Eh!" rehmab vana kobras käpaga. "Vanasti sain süüa igasugu tahket toitu. Aga nüüd ei tihka naeratadagi! Või paljukest minusugusele vaja! Mul metsa all üks mädand nott välja vaadatud. Eks ma seda käin siis vahetevahel moe pärast näsimas," muheleb ätt ja puhub uuele leeme-lusikatäiele tuult peale.

"Uih, heldeke! Mihuke mürakas! No sina ikka otsid need kõige toekamad välja! Teed endale veel viga!" ei jõua metsa jõudnud perenaine ära sädistada. Murest kumab läbi uhkusenoot oma tubli ja mehise mehe üle.
"Seda ju vee paisutamiseks paljuvõitu?" kohmab vana kobras.
"Ma olen maiam!" kuulutab peremees. "Tõmban kraaviotsa korralikult kinni ja panen veed tagurpidi käima. Siis hea vaadata, kuidas laupäevased saunalised ise oma solki neelavad! On teised mu naisukese elu küll juba raskeks ajanud!"
"Oh sind! Ikka teiste pärast mures..." õhetab noorik, endal aina kõlavamad uhkusenoodid hääles. Kraaviservalt kõlab aga sekka hoopis teisi noote.
"Kuhu see poiss juba kadus?" imestab isa.

"Millist pasunat! Ole nüüd! See ju plokkflööt! Ise tegi ja sättis häälde! Mis sa tühja kurjustad! Eks või ju lapsed natuke kergema elu peale saada. Las harjutab!" kaitseb ema.

Kopranoormees aga kükitab kraaviserval, pill näpus. Pilk haakub ikka ja jälle naabripere pesakuhilate külge ja mängu vahele õhkavad huuled jääkirmesse kuumi südamekesi.

No comments:
Post a Comment