"Tead, et meil koolis kummitab ju!" kuulutas ärevil põnn paari päeva eest (9).
"?"
"Jaa! Ma nägin ise, kuidas lukus klassi ukselink liikus! Seal ei olnud kedagi! Terve klass nägi! Ja siis me nägime, kuidas üks valge vari mööda vilksatas... Üht teise klassi tüdrukut näpistati ja ühel läks järsku kott hästi raskeks!"
Hullud lood.
Tänaseks hullem veel.
"Me piilusime tüdrukutega inka klassi ukse alt ja nägime, kuidas kleidiserv mööda libises! Ja M istus oma sinise kleidiga sinisel trepil ja nägi kuidas naise kuju seinast välja tuli ja kohe tagasi pööras! Ja uks kolksatas, kuigi ei olnud kedagi ja mingit tuult ka ei olnud!"
Õpetajadki olid elevile aetud.
"Mis imelik hääl see on?" kuulatasin pealelõunal õpetajate toas.
"Kummitus!" arvas põnni klassijuhataja.
Ei olnud. Herilane õunakotis hoopis.
Peaaegu lootsin juba asjasse pühendatud saada.
No comments:
Post a Comment