Põnnid jätsid meid eile kaasaga omapäi linna. Kasutasime juhust ja põikasime kinno.
Kui olin järjepanu kõik välja praakinud, mis tundusid liiga löömad, liiga põnnidele või mida pidi lihtsalt liiga kaua ootama, jäi sõelale "Detsembrikuumus". Eesti asi ja hakkas kohe.
"Ei tea, mõni koht nagu häiris," muljetas kaasa hiljem. "Et head olid nii head ja pahad nii pahad..."
Ei olnud ju? Minul oli küll Jaan-Maidust kahju. Kohe kindlasti ta ei varastanud seda kasukat. Ja Elis-Carmen - mees maha lastud, armuke vaatab nooremaid... Vastupidi, tundsin just, et ei teagi, kellele rohkem kaasa tunda. Küllap oleksin kah nuga loopinud ja ÜKT-ga end välja elanud.
Tubli kiilas kommunismispetsialist, kes ühena vähestest riiki kogu südamest pööras, suri teadmisega, et revolutsioon on üks suur ... ja et poisikesed ei saa enne aru, et sõda pähh, kui kellelgi kuul kurgus.
Vähemalt Põdder leidis mõneks ajaks hingerahu. Nüüd, nagu avastasime, puhkab Undi kõrval igavest und. Kuidagi peab saatus ikka nöökida saama.
Leidsin kangelase pildi ka. Kas ongi see postkontoris tehtu?
Kodus vaatasin üle ajaloo kaks näopoolt. Võõbatud tundusid mõlemad.
Hommikul tegin põnniga korduskülastuse. Näitlejad olid endiselt tasemel. Üks piirivalvur jättis justkui olulise repliigi ära, aga võib-olla ei öelnud ta seda ka eile. Klotilde ehk kargles kõige mannetumalt oma poodiumi otsas, aga kas saabki lihtsalt tehasetädilt näitlejameisterlikkust nõuda? Oma teksti rääkis ju ilusasti ära, midagi sassi ei ajanud... :)
"Ega keegi saa ju tulla kööki kotletiküpsetuses osalema," pobisesin habemesse, kui visalt edenevate pannitäite kõrval taldrik pidevalt tühjaks varastati. "Neil vaja teises toas präänikid närida!"
Aga tegelikult... oli see väga tore mees, kelle kõrval paar viimast hommikut sai ärgatud. Võiksime teinekordki kohtuda :P
1 comment:
Nii mõnusad aspektid Sul elu ja muu nägemiseks-vaatamiseks!
Ma pole vähemalt terve see sajand kinno saand. Maal ju pole midagi, ainult pori ja ... võib-olla veel miskit;)
Post a Comment