23 November, 2008

Kadunud poeg

Tuleb vist väga külm talv. Kevadtalvel kadunuks jäänud perepoeg ilmus välja. Temale iseloomuliku ülbusega: "Mis tähendab, et teil on ainult krõbinaid? Ette pidin teatama vä? Kas nii võetakse siin peres kalleid külalisi vastu???"
Iseenesest olen ma ta üle ju rõõmus, aga oleks patt salata, et harjusin juba teatud mugavustega: kassiliivalõhnavabadus; tugitool, milles võin täitsa üksi istuda... Pealegi suutis ema paari siin veedetud majahoidmisnädala käigus mulle veel ühe kassi kodustada. (Mis ma nüüd teen? Lasen kõik soovijad korterisse või kuulan päev otsa ukse tagant kostvaid kaebeid? Tundub, et naabri koer elaks ka parema meelega siin - jääks ära see tüütu trepist üles-alla käimine). Üsna sant seis - kaks kõutsi, kes teineteisest midagi teada ei taha, rott, kes on harjunud olema A ja O, ja mina, kes ma ausõna armastan loomi, aga mitte avastusi, et keegi on mu talvesaapast käimla teinud või padjale oksendanud. Ja mul on kõige selle profülaktikaks neetult vähe aega.
Ohhh!

2 comments:

sjgelle said...

Vaatasin järele, kes see ülbe kadunud poeg on;)
Naersin kõva häälega. Ega sellised kassid(on taolisi tüüpe ka kahejalgete seas)püsima jää!Kosub natuke ja läheb jälle. Ega kohad maailmas otsa saa:D

Oop said...

Selle ilmaga ei lase hea perenaine kassigi õue. :)

Mina ei raatsinud isegi fotokat jalutama lasta, tegin lumepildid blogi jaoks toas ära.