Põnni esimene päev üürikorteris

Korter sai kindluse mõttes üüritud ühekuise õmblusvaruga. Loomulikult ei suutnud kannatamatu põnn kooli algust oodata ja otsustas esimese iseseisva elu kogemuse ära proovida. Võttis sõbranna ka kaasa.
Tore oli. Vaadati linna ja lobiseti uudiseid. Jõuti maja juurde ja trepikottagi, aga oh häda - võti ei keera.
"Appi!" hädaldati torus, aga 70 km kauguselt on üpris keeruline lukuabi anda.
Korteriomanik helistamisele ei vastanud.
Hm. Kui võtmed saime, siis need ometi töötasid!

Õnneks polnud tüdrukutel kuhugi kiiret ja tunniajalise pusimise peale andis lukk alla.
Veerand tundi hiljem helises telefon.
"Tahtsime vetsupaberit ostma minna, aga ei pääse välja!"
Oijah.
Aeg lendas, aga seespoolne lukuauk oli välimisest võimukam. Ei mingit alistumist - kes toas, see toa oma!
Ei jäänud kaasal üle muud, kui kohale tuisata.
Turvaline kant, trepikoja uks lukus ja korter kõrgel-kõrgel. Mis teha? Võti alla visata? Igav.
Palju põnevam tundus see maja ees kasvava puu otsa lennutada.

"Mina all, tüdrukud üleval, võti puu otsas," andis kaasa olukorrast ülevaate. All olnud suhteliselt mõnus, sest põnnid olid võtit küll padja, küll veel mõne vahva esemega tulutult pommitanud ja kaasa sai korraliku varustuse omanikuks. Väljaarvatud võti.

"Kas alumised naabrid ei saa aidata?" püüdsin nõustada, kui kuulsin, et võtmed kiiguvad korrus all pool.
"Ja kes neile ütlema läheb?"
Njah. Õige küll.
Kui heitevahendid otsakorral, ärkas tüdrukutes MacGyver: tolmuimeja juhtme külge seoti pikendusjuhe ja vehiti sellega võti oksalt maha. Ja naabri akengi jäi terveks.
Tore!
Igaks juhuks helistasin põnnile, et kui nad ukse lahti saavad ja seest poolt lukku katsetama hakkavad, jäägu üks neist koridori. Loomulikult. Elementaarne. Kelleks ma neid pean?

"Me oleme nüüd kõik kolmekesi lõksus," telefoneeris põnn peagi reipalt.
"EI OLE! MIKS???"
"Noh, me proovisime ja sõbrants oli koridoris ja võti keeras kinni ja lahti ja siis ta tuli tagasi ja proovis ise ja... enam ei keera jälle. Ahh. Ta toob halba õnne."
"Kas teda ukse avanemiseni puu otsas ei anna hoida?"

No nii. Kell on üheksa õhtul. Kinnipeetavad vabadusse pääsenud. Miskipärast otsustasid tüdrukud kaasa kodus magada.