Nii lolliga on raske ühes elada

Käsi südamel, ma olen väga hea organisaator. Täna organiseerisin end hommikul tasuta tööle (loe: teiste kulul tasuta), andsin päris mitu täitsa toredat tundi (sest ma olen veel ka vapustavalt hea spetsialist) ja laadisin siis kotid raamatuid ja muud kola täis, et viimased tunnid mõni km eemal sama edukalt maha pidada. Kas ma olin edukas? Otse loomulikult!

Kojusõit oli mul samuti mõttes detailideni viimistletud. Ainult see üks pisiasi, et ülemus otsustas sõbrannat mõne tunni kauem töö juures hoida...

Nooh. Mis seal ikka. Eks ma hakkan vaikselt ees minema.

Tegelikult oli kõik jube hästi. Isegi müts peas ja kindad käes. Kindad ja 10 kg träni.

Tuiskas täpselt selga. Mis olnuks pluss. Aga ta lükkas jooksma. Seda lumevaalutõketega ja klaaslibe tee ei soosinud.

Soovite spagaati? Vabalt! Otse. Küljele.

Igasuguseid toredaid mõtteid tuli pähe. Et telefoni aku saab kohe tühjaks. Et nüüd oleks õige hetk mõni luu murda.Selle mõtte peale tõmbasin turvalisse hangesesse teeserva. Natuke palju tõmbasin. Avastasin ühel hetkel, et olen peaaegu õigel teel. Kui ära otsustan, kumma valin. Mõlemani jäi ca 2 m. "Kuidas ma, lilleke, siia sattusin?"

Aga ma olin arukas. Sest kohe tuli sahk. Noh, ta tuli veel kolm korda. Ja peale tema veel 3 sahka. Njah. See esimene vähemalt tegi midagi. Teised sõitsid selleks, et mind tee teise serva peletada (ei taha ju tee ääres oodata, kuidas sahk su lund täis lennutab) ja siis selgub, et seal teises teeservas juhtud sa seisma kellegi koduraja keskel ja et traktor soovib just sinna. Rrrrr!

Üks tore inimene helistas.

"Kus sa oled?"

"Teel."

"Ja sul on kaks rasket kotti käes?"

"Mhmh. See olin mina."

"Ma viin su koju."

"Mkm. Ma kohe saan."

"Kindel?"

"Mhmh!" noogutasin nii innukalt torusse, et hakkasin juba ise ka uskuma. Inimene, kes end õhtupimedas pikale koduteele asutab, ei pea seda tegema 30 km-se ringiga. Aga Piret võiks tulla küll. Täitsa tore oleks.

Küll sellest usust oli raske taganeda. Õnneks ei tulnudki. Järgmise kilomeetri ajas mind kergele tõkkesörgile üsna suur ja üsna raevuka olemisega koer.

Spagaat. Veel spagaati.

"Kui ma nüüd jalaluu murran, siis ei ole vähemalt kolleegi elamine kaugel. Või siis on. Tundub, et see koer (see tore reisisaatja koer) ei mõtlekski mind sinna lasta."

Sahk. Veel mõned.

"Miks peab tee keerama nii, et mulle otse näkku tuiskab? Mulle meeldis teistpidi rohkem!"

Hea, et saab vähemalt targema inimesega vestelda. Nutikas on selle käigus suud mitte avada.

Nojah, aga see targem inimene hakkab tasapisi nüristuma. Loeb muudkui sajani ja vahetab käes kotte. Siis viiekümneni. Kahekümneni...

"Ma ei jõua enam! Saapad on ka märjad. Ja püksisääred lumised. Isegi rohkem kui sääred. Ja seestpoolt. Kindad kukuvad kohe ära. Koos kätega...

Mõtle, kui ma elaksin siin künka otsas. Ei. See on kole koht! Eemale siit! Edasi!... Üks-kaks-kolm-neli..."

Kell on... palju. Mul on üks õlekõrs! Selline sihvakas ja sinise autoga. Sisetunne ütleb, et tema tööpäev on tänaseks läbi.

"Kaugel oled?"

"Kus ise oled?"

"Albus."

"Ma ka kohe jõuan."

Appi, kui kosutav. Mina tõesti ei jõua.

Inerts viib veel paarsada meetrit edasi.

"Ma keetsin sulle teed," muheleb Õlekõrs, kui oleme tuppa jõudnud. "Kaugjuhtimisega."

Põnn jalutabki vastu, teekruus käes.

Soe. Mõnus.

Nii toredad inimesed! Ja minusugune karistus kaelas!

Aga nemad saavad vahepeal ära käia. Mina kannatagu. Nii lolli, nii lähedal.

Õnneks on helgemaid hetki ka. Nagu praegu. ;)