Homme on veel parem!

Eesti Energia romantikapaketis

Kolmas päev.
Küünlavalgus.
Koduvein joogivett asendamas...

"Emaaa! Sulle tuli jälle sõnum!" muigab põnn äraseletatud ilmel.
Kellelt? Eks ikka Temalt.

"Hea klient! Meie andmetel on Teil elekter olemas. Kui olete endiselt elektrita, helistage."

Tegelikult ootaks kolmepäevase tiheda suhtluse juures juba midagi enamat. Soojemat. Isiklikumat. Aga võib-olla on juba käidudki kohmetult ukselävel? Võib-olla olin samal ajal kraavi ääres vetsu jaoks vett ammutamas või pikal jalutuskäigul, mis aitaks seedimisel toime tulla aastavahetuseks varutud toidu ja sügavkülmikutäie marjadega.

Ega ma ei nurise. Väga rahulikud jõulud. Lihtsalt. Pesta tahaks.
:)

Blogigripp põetud

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis oma tütremehe kuldsetest kätest. Mis viga nii jõulukinke teha. Võtad käed taskust välja ja paari õhtuga on kingikott täis. Ega ma kõiki asju pildile saanud. Tagatuppa on tekkinud salapäraseid kastikesi, mille sisu hoolega varjatakse.

Lisaks on nimetatud meistrimees äärmiselt viisakas. Kuusega kohtudes hüüatas: "Oi, kui... pikk!"

:D :D :D

Latt on kõrgele aetud, aga mul kaks tütrekest veel. :D

Üks vahva noormees ongi loodetavasti pühadeks külla tulemas. Et kas julgeb, kui pole tisleri, automehaaniku ja kondiitripabereid ette näidata? :P

Noh, tegelikult mulle meeldivad normaalsed inimesed ka. Ei pea geenius olema. :D :D :D

Kuusest.

Naabripere teeb oma iga-aastase jõuluheateo sellega, et lubab mul nende kraavikaldalt puu maha saagida. Mina omalt poolt luban, et kõige ilusamat ei võta. Sel aastal siis niisugune. :D

Ehituna ei tundunudki enam nii väga raagus. Tegelikult, mida rohkem vaatan, seda rohkem hakkab tunduma, et mina seekord oma lubadust ei pidanud. :D

Ehtimisel ei järginud me uusi trende. Riputasime puu külge selle, mis ehtekotist tuli. Selle kotisisu ajalugu algab 1988.a jõuludest. Toda aastat aitavad meeles hoida kaks klaaspäkapikku, paar lumehelbemustriga kuuli ja veider ladvatups.

Igal aastal on juurde tekitatud vähemalt üks vidin. Ei kuhju liiga palju. Eks katki lähe ju ka. Tänavu lisandus armas heegeldatud helves. Üks tore inimene pistis pihku.

Ekstreemsused jätsime sel aastal ära - ema ja isa on külla oodata. :D

HÄID JÕULE KÕIGILE! TOREDAID KOHTUMISI JA ILUSAID OLEMISI!

Pool kuud pealinnata

Ei istu mulle linnaelu. Müriseb, viliseb, virvendab, müksib... ja maksab kole palju. Aga niimoodi natukeseks ja nautima isegi võib.

Valmistusin korralikult. Panin jopegi selga. Põnnilt laenasin kindad. Selgus, et ka retuusid. Jalga pannes avastasin, et need olid kappi pahempidistena pakitud. Miks? Neid pesti nii. Et sääreserva bling-bling masinasse ei satuks. Et... eks siis näen seekord ka veidi... ee... kelmikam välja. :S
Saapasääred varjasid õnneks selle kelmikuse ära.

Fotoaparaadi võtsin ühes. Et pildistada kuuske, vaateaknaid ja muud linnailu. Selleks, et aparaat piltidest liiga raskeks ei läheks, jätsin akud koju.

Seega sain oma silmamälu arendada.

Linn oli üle ootuste rahulik, rõõmsameelne ja väga külalislahke. :D

Minu esimene jõulukink on käes. Luksuslik. Tumesinine. Sametine.
Nüüd võiks keegi jõulud lõpetatuks lugeda, sest minul pole veel mingeid kingiideid, rahadest rääkimata.

Piltide vaatamiseks sulge silmad ja keskendu:
1. Vaateaken. Helesinised läbipaistvad lumemehed.
2. Kuusk. Suur. Tihe. Valgete kuulidega.
3. Pooltühjad tänavad. Vihmamärg kivisillutis.
4. Väravatornid. Vasakpoolsel (oleneb muidugi, kummalt poolt vaadata) on punastest tuledest päkapikumüts peas.
5. Tuležonglöör.
6. Mahe muusika, sajad küünlad ja köömnevein.

Vähe? Aga märkasid, kui hea kvaliteediga? ;)

Tikkimispildid

Ma oma andeid ei peida. Siin olen võimas ma... :P

Kuusk sai vähe vildakas. :D

Eriti osavate käte klubi

Kes teeb, see oskab.

Rohelise seebi lahusega lilli kasta.

Ühe käeliigutusega kolm nööpi eest lüüa.

Auto esiistmetel silda teha. (Jätke siivutud mõtted! Mul oli vaja tooli alla kukkunud kaup kokku korjata ja kange ning kohmakas nahkmantel võimaldas vaid teatud painutusi.)

Mõnel päeval kohe oled selline toimekas! :D

Kõige suuremaks töövõiduks pean, et pidasin lõpuni vastu 3. ja 4. klassi matemaatikatunnis. Minu kummardus liitklassiõpetajatele. Lülituda vaheldumisi ringidelt-raadiustelt ristküliku pindalale ja juhendada samal ajal üht oma õppekavaga last...

Õudne. Hea, et olid hästikasvatatud lapsed.

:)

Oma kodu kastellaan

Nii ilus sõna. Kahju oleks seda kasutamata jätta. Kõlasegu kasteheinast, tähistaevast ja põlismetsast. Palju parem sõna kui "kubjas", mis meenutab mulle kapju ja kuppude panemist.
:D

Helisev sõna eilsest õhtust. Õhtust, kuhu mahtus kohtumine Lilli Jahilo ja Eduard Vildega.

Kahtlane, kas edaspidi mu kapist ainult rätsepatööd vastu vaatavad, aga Heidi Sarapuu näidendeid loen küll. Kadedus tuli peale.
:D

Kuidas võrgutada režiim?

Tahtsin postkasti vaadata, aga arvuti käskis: "Võrguta režiim!"
Issake. Mismoodi? Ma pole niigi suurem asi silmategija.

Pidulik pealelõunasöök

"Söögid seitsmele" on vallutanud Järvamaa. Raske oli leida kaaslasi, kes poleks samal ajal seotud sarnase üritusega.

Kaup, mida ostma kutsuti, on kahtlemata kasulik. Ja kiideti ilusasti. Aga. Ma ei saaks seda oma tekkidele-patjadele teha. Nad on mind nii tublisti teeninud. Milleks tekitada neis alaväärsuskompleksi? Raha polnud mõistagi probleemiks. :D

Mulle meeldisid palju rohkem palju väiksemad asjad. Ingveriga oli mu eriline lemmik, aga ega teistestki ära ütleks. :)

http://www.mesilill.eu/pood/meesegud/

Ei mingeid üllatusi

Mängime äraarvamismängu.
"Mis koti sees on? Võid kahe käega katsuda."
Tõsine kompimine.
"Mm... Ma ei tea."
"No mis võiks niisuguse kujuga olla?"
"Mm... Mingi lapik asi?"
"Ja mis asi on selline lapik?"
"Mm... Ma ei tea... Aga ma võin arvata, mis värvi see on."
?
"Roheline!"

Kusjuures oligi.

Ma olen nii etteaimatav! :D :D :D

Sinine elekter, punane elekter ja lühis

Kiire-kiire. Kook veel küpsetamata. Aga... Kus siis pikendusjuhe on? Pliidi all paistab küll üks, aga selle juurest ei tule juhet seina. Ruttu-ruttu teleka pikendus tühjaks ja kööki. Nii. Seinas. Nüüd et... Kuidas ma ühe pikenduse teise külge saan, kui mõlemast on ainult pistikupesadega ots? Ei saa aru. Oot. Aahah! Keegi on pikendusjuhtme lihtsalt teise seina kontakti torganud.

Roni maha!

Eile hommikul kaalult maha astudes tõdesin, et kaotada pole midagi. Nii suurt asja lihtsalt pole võimalik ära kaotada! :D :D :D

Niisiis. Ostsin endale lõunaks pirukaid.

Ehh. Põnn tuli ja vaatas mulle senikaua anuvalt otsa, kuni ma murdusin ja pirukad kotipõhjast temale loovutasin.

Täna oli hommikul söömiseks liiga kiire ja lõunasöögi unustasin maha. Paar sellist päeva veel ja tekk on mulle jälle paras! :P

Ainult et... ülehomme on pikemat sorti pidustusi oodata.

Ja veel.

Kas auto vasak ja parem latern asuvad vasakul ja paremal auto alla jääja või autoga sõitja poolt vaadates?

Hommikud on meil vaiksed

Hämarus.

Härmatanud muru.

Klopin suus hambapastat vahule ja proovin aknapeegeldusega üheaegseid liigutusi teha.

Üksiku auto tuled lõikuvad hetkeks peeglimängu vahele.

Auto?

Sellisel kellaajal?

Risti üle meie õuepealse kulgemas?

Ega see ei ole ju?

Ongi!

Tundus ometi nii ebatõenäoline, et kallakule pargitud ja soojenema jäetud masin käsipidurita vastu saunaseina sõidaks?

Ei sõitnudki. Minu kallis-armas auto! Keeras end enne otsustavat hetke ja parkis sauna kõrvale.

Ma enam nii ei tee! Arvata on. Jube mõeldagi, mis ma järgmiseks ette võtan. :D

Kui tark sa oled?

Täitsin üht uuringuküsimustikku, mis pidada andma ülevaate inimeste teadlikkusest uuritavas valdkonnas.

Küsiti teatud ametimehe tegevusvaldkondi. Ei olnud hullu, et mõnes asjas kahtlesin. Nagunii polnud võimalik edasi minna enne, kui kõigi valikute ette linnuke tehtud.

Küsimused stiilis (teema küll teine):

Mitu sigaretti suitsetate päevas? 1-5; 6-10; 11-20; muu (siia lahtrisse võid kas või trükitähtedes kirja panna, et ei suitseta, ühe sigaretihulga pead ometi ära märgistama)

Enne saatmisnuppu tuli veel armas infolehekülg, kus kõigile küsimustele vastused kirjas.

Selleks, et välja selgitada minu tegelikud teadmised, tulnuks mind alatult rünnata paberil küsimustikuga ja ise kiivalt jälgida, et ma netist vastuseid ei piilu. Tunnistan ausalt, et piilusin. Ja siis selline solvav lõpulehekülg vastustega. Ajast hakkas kahju.

:)

Ma ei jäta sind kunagi maha!

"Väikesele lapsele ütled ikka: Ma ei jäta sind kunagi maha!" muheleb Põnn21. "Aastate pärast saab see hoopis teise tähenduse..."

Olen just pesamuna ähvardanud, et veedan oma vanaduspõlve tema juures ja mida kõike koledat sellega kaasneb. :D :D :D

Aga tegelikult... tegi mu pesakond täna südame härdaks.

Kul-la-ke-sed!

Pöetud isad

Käisime põnnidega oma isadel külas.

Põnnid küpsetasid. Üht-teist võtsime poest lisaks.

Isadel tundus hea meel olevat. Palusid juukselõikusabi.

Pole probleemi! Olen korra seda aparaati juba käes hoidnud. Õnnestunult.

Esimesena istus "juuksuritooli" eks. Ülesanne vastutusrikas. Paari päeva pärast Saksamaale minek.

Andsin parima. Kõrvade ümbert jäi veidi lage, aga silma ei riivanud.

"Nüüd veel paar kangekaelset tukakarva teistega ühte mõõtu," jõudsin otsustada ja sõitsin siis lõdva randmega üle pealae, masinatera kukla puhastamiseks lühikeseks keeratud.

Ee... Eks ei ole kindel, kas ta tahabki Saksamaale sõita. Kui ema palus, et ta särgi pessu annaks, ei tulnud mingit protesti. Me võivat kõik riided võtta, sest järgmised neli kuud konutavat ta kodus ja inimestega ei suhtle.

Tegelikult sai lõikus lõpuks ilus ja ühtlane. Ja kõrvaümbruse lage ei riivanud silma. Ja naeru käes väänlesid kõik, välja arvatud isa... sest tema oli järgmine.

Ma tõesti püüdsin. Keskendusin.

Ei vääratanud.

Tagasi koju sõites põikasime kalmistule. Küünlaid viima kadunud meestele, kellest küla sosistab, et... :)

Mõni naabrionu sai ka õhtuvalguse.

ÕNNE, ISAD!

Sinine reede

Oleme rivis. Väikeste eranditega. Pisipõnn juba magab ja vanem tütar kaebab, et talle ei mahu muud selga, kui roosa valgetäpiline pluus. Temast peab aru saama.

Kuna minu garderoob on valdavalt roheline, aga ei tahaks end kuidagi kõrvalejäetuna tunda, rõivastusin puuveojopesse ja salli. Palav on, aga kannatan ära.
Seitel pikutab sinises tugitoolis, sinine pinal pihus, sinine kaelarätt kaelas.
;)

Voodikaaslane

Ma ei suudaks temata uinuda. Vähemalt viimastel päevadel.

Sellest on tekkimas omamoodi rituaal. Kõigepealt hüpleme koos viis minutit kušetil, siis langeme oimetuna asemele.

Kärbsepiitsast räägin.

Tuppa tungivad porilaste väed. Nad ei suuda uskuda, et ma ikka veel elan.

Elan. Ja materdan. Täna saatsin porikärbeste paradiisi vähemalt 4-5 lendajat ja peksin läbi padjapüürile trükitud elukad. Nende kõrvad olid kärbestega liiga sarnased.

Segane sügis

Roosid õitsevad.
Kuu on jälle mitmes laukas korraga.
Metsised mängivad.

Tänased toimetused

15 lehekülge näidendit. Kuulsaks sellega ei saa. Tuttavatelt peksa aga küll. Mis teha, kui ma olen nii fantaasiavaene, et kasutan näiteid elust. Või - mis ma saan parata, kui elu toob kätte nii head näited! Valmis ikka ei saanud. Otsin seda OLULIST.

:)

Keskpäeval helistas mulle võõralt numbrilt keegi hr. M. Kuna pähe turgatas 4 sellenimelist, aga vähemalt kolme hääl kindlasti ei klappinud, otsustasin, et see on too neljas - kõige ebatõenäolisem. Oligi. Vale otsus. :D

Hea, et suutsin selguse saabumiseni toru otsas vait püsida. :P

Veendusin veelkord, et äkkideed mulle ei sobi. Jõudsin autosõidul mõne minuti jooksul mitu korda oma plaane muuta, aga ellu viisin masinlikult ikka selle esimese. Polnud ka sugugi halb.

Sõin tühjaks kolmandiku kolmeliitrisest kõrvitsapurgist. Ei ole mõtet väiksematesse teha. Ei ole mõtet! :D

Pesapõnn sai endale elevandi. Nüüd pesevad terve õhtu koos kraanikausi juures hambaid. :P

Aga nüüd - teatrisse! Oi, seal on täna palju lilli. Tean üht tuttavat aednikku, kes aia roosidest tühjaks lõikus. :D Hea ajastus! ;)

Kassiliiv

Seitel on tõeline memmekas. Õu teda ei huvita.

Meid huvitab, sest kassiliivakast on tõsine tüliallikas.

"Mina seda oma tuppa ei taha. Mul on nii väike tuba. Siis on kõik asjad haisust läbiimbunud."

"Mina võtan oma tuppa ja vahetan!" lubab viimaks pesapõnn, kes aknataguse kassi süüdistavat pilku enam välja ei kannata. "Huvitav, siin toas üldse kast nii hullusti ei haise!" kiidab ta.

Seitel vist kuulis.

"Juhtus teil midagi?" hõikan, kui rammus lehk ukseaugust sisse surub.

"Jaaah!" niutsatab tütreke lämbuval häälel. "Aga õues on pime. Mina ei julge sinna minna."

Mina? Ei. Ma ei lase end murda.

"Vaata helgemat poolt! Vähemalt tegi õigesse kohta!" matab leidlik põnn ekskremendid 10 cm paksuse liivakihi alla. Kui kauaks? :S

Fotojaht. Rännud

Rändamine on valus. Lähed nägema ja kogema. Just nagu rikkamaks saama. Leiad ja imestad. Tuled koju. Parem olema. Teadjam. Tuled tagasi ja taipad, et midagi olulist jäi maha. Midagi, millele ei saa järgi minna. Midagi, mida polnud võimalikki kaasa võtta. Isegi mälestustes. Ja korraga on su täitmisel maailm nii suur ja tühi.

Teised.

Korteriplaan

Põnn teeb kodutööd.

"Ma ei tea ju, mis kujuga meie korter ongi."

"Kirjuta: ovaal."

"Haa-haa. Ma pean joonistama. Mis ma sellele üldse pealkirjaks panen?"

"...план эвакуации?"

"Ahah! See tähendab evakueerumisplaani. Evakueeruda ma saan niigi igast toast. Läbi PESTUD sääsevõrgu!" tehakse mürgine vihje minu aknapesuäpardustele. :D

Mis päev on täna?

"Kolmapäev."

"Ja veel?"

"Hingamise päev."

"Kas teistel päevadel siis ei hingata?"

"Hingatakse küll. Täna hingatakse teistmoodi. Mõeldakse surnute peale ja siis."

Minemine ja tulemine

"Kuhu sa lähed?"

"Hulluks. Mis siis?"

"Ei midagi. Vaatasin jah, et hakkad sinnapoole minema..."

"Kuidas? Ja nad tõesti tulevadki!!!" imestab kolleeg, kui kuuleb, kuidas inimesed teisel pool toru järjest nõusoleku annavad. Hommikul sündis jabur idee. See eeldab, et rahvas ohverdab kaks õhtupoolikut. Tänase ja homse. Ja nad on nõus!!!

Viimasest nädalavahetusest on raske välja saada. Nii lõbus, vähenõudlik ja üksmeelne seltskond.

Ma ei tea, millega olen sellised sõbrad ära teeninud, aga... küll olen õnnelik, et te olemas olete! :)

Suvi kestab.

Peaaegu.

Naissoo häbiplekk

Peaaegu jutustasin tänase loo. Aga vat ei räägi ka. Saagu lihtsalt mainitud, et olen saavutamas rahvusvahelist kuulsust. Suudan bensiinijaamas ikka veel uskumatuid asju korda saata. :D

Ööd!

Blond pühapäev

Võtan end kokku ja lähen aknaid pesema. Esmalt kolgin läbi pool kilo porilasi.

"Ema, sa oled blond!" kisavad tüdrukud toast, kui olen oma peeglist paistva teisikuga leppinud, lõpetanud võõrastamise ja küürimistöödega algust teinud.

Njah. Akendel on võrgud ees. Võiks juba ükskord harjuda.

Aknalauad korda. Lillealused puhtaks. Pottidest kuivanud õied/lehed välja. Mõnel lillel tuleb külge keerata. Mõnel kohta vahetada.

"Mulle nii meeldib see draakonipuu!" pühin taime lehtedelt tolmu. "Mis sest, et üks haru siin teiste taga nii kiduraks on jäänud. Pisike! Kas sulle ei jäeta ruumi?"

"Hulluks läksid või?" põrnitseb pesamuna. "Kõigepealt tassib elamise lilli täis, siis hakkab nendega lobisema ka veel!"

Ee... Ainult natuke.

Lobisesin. :)

Fotojaht. All paremas nurgas

Väga helge pilt mu meelest.

Lootusrikas. Väljapääs. Ja sissepääs. Kuhu iganes.

Turvaline. Valgus on käeulatuses. Sest. Enam pimedamaks ometi minna ei saa! :)

Põnev ka. Mille küljes on link? Ukse? Aga võib-olla hoopis öö? ;)

Minu tänane öö oli... vöödiline. Natuke kõhe.

Ärkasin varakult.

"Sa juba üleval?" imestas mu kellakägu. "Närvis?"

Ääh. Pole ju põhjust.

"Hakka kohe närvi minema!"

Ha-ha-haa. Ei hakka. Tuju läks heaks hoopis.

:D :D :D

Teiste nurgad.

Kõverad sõrmed ja viltune lõug

Keel hammaste vahel, küünarnukk põlvede vahel.

Kolm tundi valu ja vaeva. Neli katsetust barokkaja autorite maalinguid järgi teha.

Ei ole võimalik!

Kui käed nii hullult värisevad, siis miks ma küll lennata ei suuda? :P

Rändlillede tee jätab jälje

Ägee! Ma pole sada aastat pakki saatnud. Selgub, et sellega kaasneb vahva meelelahutus: lööd tšekile trükitud koodi post.ee-s sisse ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Veebikaamera oleks veel lahedam, aga nii ka tore. Kohe kahju, et juba kohal. :)

Närviline ja kuri

Kurrrrrrrrrrrjam!

Läksin sõbranna peret rongijaama viima. Väike laps kaasas - varusime veidi aega.

Mõnisada meetrit veel sõita ja napp veerandtund rongi väljumiseni, tervitas meid teel valgusfoori punane tuli. No kaua ta ikka põleb!

3 minutit. 4 minutit. 5 minutit...

"Äkki oleks pidanud jala minema?"

Aga kus sa seal lähed lapsega tee-ehituse vahele.

6 minutit.

Hurraa! Läks käima!

Roheline.

Autoderivi alustab rännakut. Ena toredust! Vastu kihutab teemeeste Scania. Kuhu nüüd? Kolonn kerib end tagurpidikäigule. Vahhhva!

Aeg läheb. Masin mööda lastud, liigume edasi. Raudteeäärsed tänavaotsad on blokeeritud. Üritame teisele poole - poodide juurde - jõuda.

Jõuame. Jääb veel paar minutit rongile tormamiseks.

Nüüd tagasi. Kiirustada pole vaja. Keeran ra-hu-li-kult asula vahelt välja suurele teele. Foor siin samas, ristmiku juures, ülesõidu ees. Punane. Õnneks saba pole. Mina esimene. Võtan koha sisse. Rull (või miski sarnane aparaat) toimetab teisel pool ülesõitu. Tõkked ja foor varjavad pisut ülesõidutulesid. Juurdlen just, et kas selline segadik sõitjaid ei eksita? Vaevalt maanteefoor rongiliiklusega arvestab... Stardid rohelisega minema ja satud rongiga kokku?

Siis süttib roheline. Ahhaa! Aga... sõiduks on avatud ju ainult üks rada ja sedapidi sõidab parasjagu ülesõidu poole vastu kena rõõmus sõiduauto. Seljataga antakse närviliselt signaali.

No kuhu ma lähen? Lükkan ta koonuga tagurpidi tagasi vä?

Ülejärgmine masin otsustab, et olen jobu ja sööstab mööda. Edu! Hakkas nüüd parem või? Senikaua kõhutab seljatagune juht signaalinupul.

Vabandust. Mulle ka olukord ei meeldi.

Autod pusklevad end ülesõidult eest.

Signaaaaal.

Lähen, no lähen, kuigi näen, et kolm autot tuleb veel vastu. Sõidan end teetööliste vahele taskusse.

Jaa. Ma tean, et see teile ei meeldi, aga see hull kuklas sõidab mulle kohe tagant sisse!

Niih! Mina olen päästetud!

Pasundaja saab ka viimaks aru, milles asi. Nüüd on tema see pidur.

Mille kurrjami pärast on foor, kui ma seda usaldada ei saa?

Vaesed tee-ehitajad! Ma mõistan, et nii on peaaegu võimatu üldse midagi ehitada. Aga. Suve algul kooriti tee üles ja siis 3-4 kuud ei toimunud midagi! Ah-jaa, suurematesse aukudesse torgati hoiatuspulgakesi. :S

On seda teed veel ikka üldse vaja? Pakun, et enamik siitkaudu sõitjatest on oma masinad lootusetult ära lõhkunud.

Ma ei tea lahendust. Mul on lihtsalt närv väga must.

Kui selline olukord järgmise "taksokorrani" kestab, viin sõbrapere teist teed pidi paarkümmend km kaugemasse jaama. Ainult et, kes hoiatada oskaks?

Fotojaht. Naeratus

See sõna paneb mõtlema ühele tüdrukule. Tema teine nimi on Naeratus.

Muidugi leiab naeratusi mujaltki. Rõõmsate kolleegide,

tuttavateja sõprade nägudelt.
Mind kohates naeravad inimesed üldse sageli. Katsun mitte isiklikult võtta. :D

Teised naeratusetabajad.

Reibast hommikut!

Magamistoa aknast paistab härmatanud muru. Köögiakna taga möllab päike tihastega võidu.

Eks see väike vihje ole, et köök ootab. :)

Eelmisel aastal sadas sel kuupäeval esimene lumi.

Kümmekond aastat tagasi käis mul veel 5. detsembril kari koplis. (Aga lõunast hakkas paksu lund sadama, läks külmaks ja jäigi.)

Olekski igav, kui kogu aeg ühtmoodi.

He-hee! Täitsa segased sulelised! Kressipuhmad on ulakaid linde täis. :)

Liiga oma

Seisin poesabas. Mida veel vaja võiks minna? Kapsast...

"Kümme muna!"

"Kotiga või karbis?"

"Kas on karbiga ka? Ma võtan siis neid!"

"Karbiga ei ole," avastab poetädi.

Vorsti võiks võtta. Ühel on õige soodne hind! Ääh! See on see plastiliinist... Seal kõrval... Mkm. See on ka jama. Järgmine? Olgu, seda ei tunne, riskime.

"Pool latti seda vorsti!" togin näpuga letiklaasi.

"Ära võta seda!" hüüatab ülejärgmine järjekorras-seisja, pesapõnni koolivend, ehmunult. "Tegelikult ka!"

Muutun murelikuks. Ehk tõesti. Aga teisest küljest on too noormees üks igavene vigur.

"Ära osta seda vorsti," sosistab minu kõrval seisev meesterahvas.

Appi. Peab ikka kole toode olema! Aga mis ma müüjale ütlen? Ta juba pakib ju.

Ah. Küll ma kuhugi ära kasutan.

Põrrrrsad. Täitsa tore vorst. Nii tore, kui üks keeduvorst muidugi olla saab.

***

Kodus on haigemaja. Pesapõnn palavikus. Väimees tuleb ka koju, tõbine.

"Tead, miks sa end halvasti tunned?" ei suuda ma nokkimata jätta.

"Nooh?"

"Selle eest, et sa eile mu mannavahtu mõnitasid!"

"Kes mõnitas?" ajab väimees kulmud pealaele.

"Ma lobisesin emale välja, kuidas sa eile magustoitu kahest kruusist... jõid," muheleb Põnn21. "Aga sa külalistele ei pakkunudki?"

"Ei saanud. Häbi oli!" tunnistan.

"Mul oli ka!" nöögib väimees.

Rrrr. Õhtuks oli juba täitsa tahenenud! Tegelt ka!

Mingi austus võiks ikka olla. Aga kus sa! Kõik mõnitavad! Ja täiega!!!

:D :D :D

Jõulutunne

Sügav uneaeg ju. Aga magada ei saa. Köögis on jõululõhnad. Ulatuvad tuppagi.

Magustoiduga liialdatud.

Nüüd ootan päkapikke. :)

Võimaluste kuu - oktoober! 2

Huvitav, mida veel pakutakse?

Ma lavastan!!!

Kuigi tunne natuke jube ja murelik - elevus on suurem! Ja trupp nii tugev, et untsu lihtsalt miski minna ei saa, ükskõik kui hulle asju ma ka teha soovitan. Kindlasti kutsutakse mul õigel ajal mõistus koju. Mis sest, et kodu tilluke! ;)

Põnev-põnev-põnev! Esimese proovi järel on vähemalt minul terve hulk asju, mille kallal pead murda. Ja mu hommikune nägemus asjast on end pea peale keeranud!

:D

Fotojaht. Vaateaken

Meie poodide aknad on trellidega. Enamasti veel riiuliselg ka ette tõstetud. Pole sealt vaadata midagi. Kes vaadata tahab, vahib seina, mitte akent.

Või jõllitab koduseid aknaid. Mida rohkem, seda uhkem.

Teised aknassepiilujad.

Turvaliselt tuttu

Õhtu käes. Pere kõik nohiseb oma sängides.

Tundub, et voodis pole kedagi? Uskumatu, et nii saab magada!

Mis seal ikka. Eks minagi. Ainult... kus võti on?

Hm. Kerime lindi tagasi. Käisime põnnidega kalal. Issil-vanaemal-vanaisal külas. Tagasi tulles keeras ukse lahti kes? Mina olin igatahes viimane siseneja. Põnn21 minu ees. Põnn-kolme-kuu-pärast tema ees. Põnn12 kõige ees.

Kuhu tema võis võtme pista? Jopetaskusse? Pole. Püksitaskusse? Mkm? Riiulisse? Külmikule? Lauale? Peeglikapile? Mkm. Mkm. Mkm.

Ooolgu. Üritame.

"Põnn, kus sa võtme panid?"

Unesassis tütar teeb kätega dramaatilisi liigutusi, kägardab end paremale ja vasakule ning pomiseb mõned laused minule tundmatus keeles.

Ahah.

No kuidas ma niimoodi magama lähen? Kui ei teaks, ei häirikski. Aga nüüd...

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Ja suurem.

Tehtud! Kohe hulga rahulikum.

Hommik.

Aeg väljapääs avada.

Aga kus see võti ikkagi on siis? Pikemas perspektiivis jääb kõrvitsast natuke väheks ju.

Ahhaa! Avardaks natuke silmaringi...

Ei noh. Ma olen ikka eriline teravsilm!

Võimaluste kuu - oktoober!

Tundub, et ööd tuleb mõneks ajaks ära unustada, kuigi karu minus kibeleb vaikselt talvekorterisse.

Tore on sedalaadi väljakutsetega välja kutsutud olla.

Eriti tore, kui sinuni jõutakse niisuguseid kanaleid pidi. Nagu ENA. :D

Tänane pakkumine võttis põlved nõksuma. Sest eelmine tegija on TEGIJA.

Aga... masaanhakkamamasaanhakkamamasaanhakkama!

Loodetavasti paneb Tegelinski, kui sisukalt tähtpäevaseikluselt koju jõuab, oma blogisse üles pildi tänasest salatiüritusest. See väärib kiidusõnu. Jagus maitseid ja värve. Loodetavasti kohtume oma lemmikutega edaspidigi. Arbuus röstseemnetega oli minu väljavalitu. :)

Kõik on uus ka oktoobrikuus!

Hommikul avastasin, et rahakott ununes maha. Rahakotis pangakaart. Kusjuures poodi minna väga vaja.

No ja load.

Kolleegid julgustasid, et mõni isikut tõendav dokument ikka kaasas on. Poes pole sellest küll suuremat abi. Kuigi ei tea kah. Sõbrants ühel päeval mälupulgaga peaaegu maksis. Aga jah. Et dokument? Seelikuvoodri vahele õmmeldud ID-kaart? Juhataja lohutas, et kui isikukoodi tean, siis ehk kohe vangi ei panda. Leiavad oma tarkadest aparaatidest pildi ja saavad võrrelda.

Tegelikult ma muidugi pole oma autojuhiaastate jooksul teel kordagi korravalvuritega kohtunud. Sotsiaalnõunik lubas küll teatada, kuhu vaja...

Naist sõnast!

Kümne kilomeeri pärast peatas politseinik. Tundsin end nagu esimesel koolipäeval! Oleks teadnud, oleks valge pluusi selga pannud.

Et mis nüüd? Istun kinnimajas, söömata ja identifitseerimata?

Mkm.

Üks politseinikest oleks mu dokumentidetagi tuvastanud (minu endise abikaasa õe endine abikaasa - sama hästi kui vend!). ;)

Aga tutvus tutvuseks. Halval mälul on ka head küljed. Ei unustanud ma rahakotti koju! Unustasin selle eelmisel õhtul hoopis autosse. :D

Minu tänase hiilgava tuju põhjuseks on Kalju Orro!

Tegelikult tahaks kiljuda!

Nii lahe! Niiii lahe! Nii-nii-nii lahe!

:D :D :D

Ääh. Eks ma juba nurga taga natuke kiljusin ka. :)

Nii ilusad sõnad! Nii vahva mõte!

Lobiseda on vast vara. Aga rõõmustada ikka võib!

Ma armastan sind, Linnateater! Kunagi loodud maagiline side püsib! ;)

Talvehooaeg on alanud

Täna õhtul saab hapukapsaid.

Köömnetega.

Üks ühele.

Olgu.

Jätame lihale ka natuke ruumi.

Kapsa arvelt! ;)

Ilus päev igasugusteks asjadeks

Haruldaselt selge sügishommik. Päikest lubas. Mõnulesin teki sees ja mõtisklesin, kas pesta auto puhtaks, toppida keldri aknaaugud põhku täis, asjatada aiamaal... Midagi vähemtubast. Mõtlesin veel igasugustest asjadest. Et sel aastal ei lähe kased kuldseks vaid määrdunudpruuniks. Et september sai läbi ja parem ongi. See oli üks otsatult pikk ja rumal september. Silm kiskus niiskeks. Mõtlesin veel natuke... ja vesi võttis võimust. Hiilisin vetsu, harutasin paar meetrit paberit (eelmine, kare, oli õnneks otsa saanud) ja kobisin voodisse tagasi. Eh. Kui juba, siis juba.

Päeval tuli natukeseks siiski õue minna. Päike kiiskas, silmad valutasid, pea tuikas... Esimesel võimalusel lipsasin tagasi ja jätkasin pooleli jäänud tubast üritust.

Nii. Nüüd on paras pime käes. Alustatu lõpule viidud. Pisut magatudki. Värskem tunne kohe. Nagu pärast suurpuhastust. Suurpuhastust, mille käigus pole midagi minema visatud. :)

Perekond

"Mõtlesin, et teen endale Maxima kaardi. Iga kord, kui linnas käin, käin nagunii Maximast läbi. Aga seal pidi vastama küsimusele: Teie perekonna suurus? Kui suur mu perekond on? 2? 3? 8???"

:D

Keskööuni

"Tere! Vabandust, et ma tülitan, aga ega teie õde, kes massaaži teeb, kogemata praegu maal juhtu olema?" kostab telefonist põgusalt tuttav ja pisut heitunud hääl.

"Heldeke, mis mureks???" püüan oma napilt tund kestnud unedest ärgata. "Ma kahtlustan, et hetkel on ta küll väga linnas, oma kodus."

"Ei noh, täna muidugi ei saa - kell juba palju, aga äkki on võimalik homme? Meil oleks siin üks punt kokku panna."

Ma tõesti ei oska teise eest otsustada. Kui aus olla, siis polegi mul õde, aga see on tühine eksimus. Saan aru, keda silmas peetakse. Võin ju hommikul helistada ja küsida. Kuigi, kui häda nii pakiline, on mõistlik ehk hoopis arsti juurest abi otsida. Täditütrel on küll kuldsed käed, aga ärevus teisel pool toru annab alust arvata, et alla operatsiooni välja ei mängi. Ja kirurgia on natuke teine teema. Või on hilisõhtuse istumise käigus jõutud massaažijuttudeni ja otsustatud kambakesi tervist turgutada? Kui hädalisi rohkem, siis võib-olla isegi tasub tulemist...

"Ega teie ise täna enam sõitma ei ole nõus?"

Appi! Nii hullusti? "Kuhu? Linna???" katsun unenäost hädalise muresse lülituda.

"Ei-ei! Linna muidugi mitte. Kuhugi siia lähedale."

"Teate, mina paraku ei tea massaažist ega meditsiinist suurt midagi."

"Olgu sellega. Saaks lihtsalt kokku. Peaks aru... Olgu see meie omavaheline asi, eks."

Mhhh? Kulla helistaja. Ma ei tea, mida sa minust arvad. Ei tahagi teada. Mina ei arva sinust enam midagi. Ja kui kohtudes piinlikkusse ei taha surra, vaheta elukohta. Operatsiooni peale tasuks sul täitsa mõelda.

Ütle mulle, kes on su sõbrad...

Täna näiteks käis elamisest läbi väga kirju seltskond.

Ühtede järgi otsustades olen lõbus, tehnika- ja loodushuvide- ning küpsetajasoonega rändurhing.

Teiste järgi... Mnjah. Eks ma vist siis jään kusagile sinna vahepeale. :)

Jäädvustamiseks kinkis päev ka üht-teist.

Näiteks ilusaid mustreid

ja resoluutseid teateid põnnilt, kes vallutas elutoa. :D

Köömnetega hakklihakaste. Mmmm!

Minu köömnesõltuvus süveneb. :D

Heade uudiste päev

Hommikune hea uudis oli muidugi kõige tähtsam. See, et üks armas väike poiss tuli kriisist välja. Paras ehmatus.

Teine hea uudis, et tore leping on minu poole teel.

Kolmas hea uudis lubas peatset külalist.

Neljandast heast uudisest tuli mobiilile teade. :)

Viies. Mind kutsuti väga huvitavasse kohta lõunale.

Kuues. Sain ilusa ja hinnalise kingituse. Rohelise. :D

Aitäh, Kaja!

Ah. Kõik ei tule ju kohe meelde, aga küllap oli midagi suurt veel. Väiksemaid üllatusi sinna vahele nagunii.

Halb uudis tuli ka. Et salatikauss ei mahu külmikusse. Pisut üle pingutasin. :D

Kodused jutud

"Emme, osta mulle Ford!" tõstab Põnn12 silmad telereklaamilt.

"Mhm. Homme."

"Tegelikult, mul oleks ninatilku vaja!"

"Otsusta ära, kas ninatilgad või Ford! Mõlemaid ma ometi ei osta!"

Teismelised! Ise ka ei tea, mida tahavad! :P

Hirmutavad esmaspäevad

Kui see päev on möödas, võib nädala sama hästi kui lõppenuks lugeda. Kurnav-kurnav-kurnav.

Aga selleks korraks jälle läbi ja minul algas just reede. :)

Kardetud päeva muudavad elamisväärseks lilled, mis mind ühes kabinetis ümbritsevad. Võõras territoorium ja võõrad õied, aga küll need on ilusad. :)

Ennustatakse jätkuvat suve

Vähemalt minu aiamaal. Mis sügisest me räägime, kui peenar alles õisi täis! :)

Õunaaias tekkis masendus. Korjad puult kümmekond ämbrit õunu ja midagi nagu ei muutuks. Õunapuid aga paarkümmend. Õnneks pole minu aed! :D

Tõotas tulla lõbus päev

Üks seltskond oli küllatuleku juba varakult kokku leppinud. Teine teatas visiidist paar tundi ette.

Ema ootas külla.

Alustasin vanematest. Kiirkülastuse käigus unustasin maha telefoni ja pidin soovitud kaubanimekirja osas mälu usaldama.

Sattusin ummikusse, sest täitsa läks meelest, et täna on laat. Oleksin teise tee valinud. Vabandust. Ei ole laadainimene.

Mälu osutus usaldusväärseks.

Asusin koduteele.

Kurgid, tomatid, õunad, pähklid, kreegid, kõrvits...

Lubasin lahkelt ühe "väsinud" inimese soovitud kohta sõidutada. Tasuks tohtisin sõidu ajal taluda pilkeid minu juhtimisoskuse kohta inimeselt, kes vaevu tajus, kus ta on. Ei kujuta küll ette, mida andestamatut selle paari kilomeetri sirge tee peal silma võis jääda.

Kodus keetsin tulekul sõpradele potitäie suppi. Minu meelest pole mul kunagi varem ükski supp nii hästi õnnestunud.

Saiavormi tegin ka. Oskan märksa paremat. :D

Üks seltskond saabus, aga ei tulnud esikust kaugemale. Ma saan muidugi aru, et mu elamine ajab hirmu peale, aga nad oleks võinud vähemalt natuke aegagi ära kannatada. ;)

Teine seltskond otsustas, et targem on jätta tulemata.

Istusin siis, supikauss süles, ja nautisin Seattle unetust.

Panin küünlad ka põlema, et oleks valgem nautida.

Lõbu niisiis napilt, aga päeval pole iseenesest vigagi.

:)

Kadunud tekkel

"Kas sa potiteklit oled kuskil näinud?" pöördun põnni poole. Põnn põrnitseb mõistmatult. Mida peaks tema elutoas potikaanega tegema?

"Võib-olla on esikus?"

Nojah. Sinna saab aeg-ajalt ülearuseid köögitarbeid tõsta. Aga... EI OLE!

"Pesus?"

Pesumasinas või? Kraanikauss on põhjalikult läbi uuritud.

Külmkapis? Ei ole. Pesumasina taga? Ei ole.

"No armas aeg! See peab ju kuskil korteris olema! Keegi ei kõnni ometi potitekliga õue!!!"

Ee... Kes viis hommikul koerale piimasupijääke? Vaatab nüüd endale sügavalt silma...

Seal ta ongi! Kuuri ees pingil. Jalgu puhkamas ja naabri kassi kõrval elu-olu üle aru pidamas.

"Meie peres on kõigil rohelised silmad!"

rõõmustab põnn. "Peaaegu. Isegi kassil!"

Öölilleaed

Tegelikult on lillepeenra kaevamine täitsa tore tegevus. Eriti õhtuvaikuses. Omaette. Mõtteid mõlgutades.

"Tere! Mis sa mõtled siia teha? Lillepeenra või?" lipsab varsti naaberkorteri uksest välja tragi viieaastane.

"Mhmh."

"Sa pead kirve tooma. Sa ei saa muidu kaevata. Siin on puujuurikad!"

"Las nad olla. Puu tahab ka kasvada. Muidu kukub veel pikali."

"Kas sa paned lilled sinna vahele?" jalutab tüdruk murutükile, mille plaanisin just hargiga kärru tõsta.

"Palun seisa natuke eemale. Ma kaevan siin."

"Kuhu sa need mättad mõtled viia?"

"Eks vaatan."

"Ma tõstan selle toki eest ära."

"Las ta olla. See hoiab lille."

Järgmine mätas tabab muru.

"Sa viskasid mööda! Ma tõmbasin sulle käru siia poole."

"Pole vaja."

"Siin on mulla sees veel nii palju rohtu!" susib abiline labidaga maad, kui ma lilli paika sätin.

Peabki olema. See ei ole enam peenar. Sinna on lihtsalt natuke mulda pudenenud.

"Ma vaatan, kas siin kotis on veel mulda... Sa pead selle ka peenrasse panema!" osutab tirts kotist pudenevale kuhilale.

"Las ma vaatan teisi kotte ise!"

"Sa ei tohi seda juurikat labidaga katki teha. Puu kukub maja peale."

"Seda tohib."

"Vihm sajab mu jope täitsa märjaks!"

"Lähed ehk tuppa?"

Huh. Ei armasta ma hetkel nii jutukat seltskonda.

"Tädi! Vaata, see on mul kuiv!" ilmub naabritar samas jälle trepile. "Ma tean, mis siia sobiks! Ma võtan sulle selle lille pakist välja."

"Ma ise valin."

"Sul on siin hea kaevata. Köögiaknast tuleb valgust."

Jep. Ei märganudki, kui hämar juba.

"Kas sa magama ei pea veel minema?"

"Ei pea! Ma pole veel üldse unine. Kus sa need kotid mõtled panna?"

Üüüh!

"Kas sa kaevad peenra sinna lõpuni välja?"

"Ei tea."

"Täna sa küll ei jõua. Juba läheb pimedaks..."

Nagu tellimise peale kustub köögis tuli. Eks põnn. Hajameelsusest.

Mina igatahes lahkun tuppa.

:)

Õpetaja, jutusta veel neid mõisa lugusid!

"Jutusta seda, mis eelmine kord pooleli jäi!"

"Ei jäänud ju pooleli. Mäletate?"

"Aga jutusta veel. Jutusta kõik need viisteist lugu ära!"

Heldus! Viisteist??? Kes neile niisugust asja rääkis?

"Ükskord nii ammu, et keegi seda enam ei mäleta, elas Albu mõisas üks rikas parun..."

"Kas ta oli natuke vähem kuri kui see eelmine?"

"Natuke. Aga vaesed inimesed pidid ikka tema tahtmist tegema...

/---/

... ja nii sai mõisarahvas teada, mis tüdrukuga on juhtunud. Nad hakkasid jõest eemale hoidma. Mõisnikust ka."

"Kui vana sa siis olid, kui see lugu juhtus?"

"Oi, see juhtus ammu enne mind."

"Aga kust sa siis tead?"

"Nagu ikka lood liiguvad. Mulle jutustas minu vanaema ja talle tema vanaema. Ja kunagi räägite teie oma lastele ja lastelastele."

"Kas see juhtus nii-nii ammu? Kas sa olid siis veel päris beebi?"

Aia. :)

Soositud hobi ja sõnade töö

Juhtus nii, et kahel õhtul olen koju sõitnud, salong ja pakiruum püsilillemättaid täis. Floksid, suveliiliad, päevakübarad, hostad jne jne.

Ma tõesti ei kujuta ette, kuhu need kõik pannakse.

"Lillepeenart tahad laiendama hakata?" kutsun naabrinaist kampa.

"Võite toast juurde võtta!" soovitab põnn lahkelt.

Eilse telekaseadistamise ajal avastasin, et ma ei rõõmustagi. Muretsesin hoopis, et kuhu ma nüüd teleripealse sõnajala mahutan.

"Sa ei too enam ühtegi juurde!" kurjustab pere.

"Miks? Kas nad pole ilusad!"

"Jaah! Ja kui kellegagi peaks midagi juhtuma, siis sa seisad oma aaloe ees ja ütled, et siit ei tohi midagi murda, lõhute lille ära!"

Loogiline ju. :D

---

"Emme! Küsi mult sõnu!"

"Nägemine."

"Zreniie."

"Zreenie. Alati."

"Oolveis."

Khm.

"Emme. Mis see u ühe kriipsuga on?"

???

"No see!" Põnn joonistab ц.

"Ts. Nagu tsee. Ennast hindama," lähen sõnatestiga edasi.

"Otžstšeznit sžcebja?"

Taevane pasunakoor ja politseiniku ründamine

Haigust ei planeeri. Aga ega hobi küsi. Kas või elutust peast. :)

Kõva küljealune. Sõprade hääled. Puhkpilliorkester. Mingil hetkel tundsin end veel algamata peo peategelasena :S

Visatud müts tabas Peetri asemel politseinikku ja kisma jäi kesiseks. Aga no kuidas sa kakled kellegagi, kes on sind just lavataguses julgustavalt kallistanud?

Teater on silmakirjalik! ;)

Igatahes - tehtud!

Meelelahutus nimega Martin

No ei näe pildil kõige parem välja. Pole fotogeeniline toit! Aga maitseb suurepäraselt.

Seller, seller, seller... Värskelt ja hautatult.

Mmmmmm... surun oma maitse-eelistusi peale. Minu köök!

Lisaks sellele, et süüa tore, oli ostminegi muhe elamus. Tütarlaps paigutas juurikakotti letil nii agaralt ümber, et kahtlustasin juba, kas tal mitte plaan pole sama asja mitu korda kassasse lüüa. Ligines staažikam letineidis. Agar müüja üritas tollelt näoilmete keeles midagi küsida. Teine müüja seda keelt ei mõistnud. Mina arvasin aru saavat, et ta ei leia hinda ja olin valmis juurviljaosakonda lippama.

Müüjatar jõudis oma sosinaga ette: "Ütle, mis asi see on?"

:D

Aga tagasi tänasesse.

"Mis me edasi teeme? Telekat ega raadiot meil pole..."

"Ja mis teil on?"

"Internet!"

":D"

"Nojah. Praegu pole sellest lugu..."

"Jalutama tohib?"

Tohib.

Fotojaht. Ruuduline

Poleks arvanudki, et ümber on nii palju ruute!

Kommikausis,

vitriinkapis (ha-haa, edeva inimesena ei unustanud ennastki),

köögirätikul, köögiseinal ja seinakalendris,

lillepotis (no peaaegu)
ning riidenagis.

Teised ruudujahtijad.

Habras, helde ja ettearvamatu elu

Elule ei meeldi, kui liiga palju üritad. Ta võib sind lüüa. Hea, kui ainult näkku.

Üks mu sõber käib nüüd mõnda aega ringi sinise silmaga. Ja on õnnelik. Sest tal vedas. Väga.

Ühele oma sõbrale lähen kohe-kohe külla. Ta arvas, et isegi minu seltskond on parem kui need mõtted, mis täna pähe trügivad. Üht tema sõpra lõi elu oluliselt kõvemini... :(

Üks mu sõber võttis eile minu pärast vaba päeva.

Üks mu sõber lubas selle edaspidi võtta. :D

Üks mu sõber on lihtsalt kogu aeg olemas. Isegi ei ohka, kui uksele ilmun. Kannatab kõik minuga kaasnevad ebamugavused ära, tihti lükkab toidutaldriku nina ette ja kui vaja, tõmbab tualettpaberirullist vajaliku meetri nina ja silmade pühkimiseks.

Tegelikult on toredaid sõpru veel palju. Aga tema, see lüüasaanu, ehmatas mind päris korralikult ära.

Sest ükski teist pole üle.

Hoidke ennast!

Kümme korda kuulsam! :D

Oli tore pidu! :D :D :D

Arvatavasti jäin iga auhinnasaajaga pildile. (Oluline on valida õige istekoht!) Oma pilti mul paraku pole, sest sealt küljest ei osanud ükski fotograaf tulijat oodata. :P

Noh, ega ma nii tähtis tegelane olnud kah.

Aga eripreemiagi on tore asi, eriti kui seda antakse välja ainult üks. Ja kui sellega käib kaasas märkimisväärne summa raha. ;)

Seitsmekümne neljast kuuendaks tulemine on juba niisamagi päris meeldiv. :)

Kõik uus on ammuunustatud vana

Kui võti ei taha hästi ust kinni keerata, ei maksa jõuga väänata. Autovõti reeglina sulgebki korteriukse lukku kehvasti.

Kui vetsust hakkab rullide kaupa paberit kaduma, ei tule põhjust potist otsida. Viga on ninas.

Kui muffinid ei suuda sind poole öö ajal kööki meelitada, teeb seda arbuus. Järgneb meeskonnatöö. Kaalu võib sügavale kapi alla lükata. Või katki astuda.

"Miks sa ei maga?" küsitakse.

Hea küsimus.

Arbuus segab. Ja gmail. Ja Tiideron. ;)

Emme!

"Emme! On ju mul ilusad püksid?"

"Mhmh."

"Emme! Ma tahaks tegelt praekartuleid, aga ma ise ei viitsi praadida. Kas sa teed oma lapsele süüa?"

"Mkm."

"Emme, aga õhtul sa pead aitama mul raamatutele paberid ümber panna, sest mul endal tuleb välja mingi nässakas."

"Mhmh."

"Emme! Ma tean, et ma käin sulle närvidele, aga saad ju aru - esimene päev koolis!"

Saan küll aru. Ja... ei käi närvidele. Hoopis vastupidi!

Kahtlustan isegi, et lähen kohe praegu kartuleid praadima. Oma pisi-pisi seitsmendikule, kes lähima paari kuuga minust pikemaks venib. :D