Eriti rahulikud jõulud

Põnn16 tuikus oma toast välja  pool viis õhtul. Tähendab, et elus.
Põnn9 annab voodist üksikuid elumärke.
Põnn4 ja 5 on harjumatult vaiksed.

Ainus müratekitaja on pesumasin, sest aeg-ajalt kipub kellelgi õnnetus juhtuma.

Ei mingit ülesöömist. See on pluss.
Naudiks kodust rahu, aga ei jaksa. :)

Rõõmustamiseks on põhjust. Tundub, et uus aasta toob mõned uued vaibad ja mööblikatted. Ootan põnevusega. Kindlasti annab hullemaks minna. :)

Termopuder

Ammu pole mannavahtu teinud. Seda oli märgata. Esimese kastrulitäie suutsin millekski kokteililaadseks vahustada. Oleks muidugi võinud püüda želatiiniga paksendada, aga otsustasin vargsi ise ära... juua. Kogus polnud õnneks eriti suur. Eks ma kartsin juba ette.

Panin peoga sügavkülmast mustikaid sisse, läks natuke jäätisekokteili moodi. Maitses mõnus.

Loomulikult jäin vahele. Et manustan kindlasti midagi eriliselt head ja ei raatsi jagada. Osutasin pliidi suunas. Pott oli juba uuesti tulel.

Kuna üks seltsimees köhib, siis väga maha ei jahutanud. Vahustamine polnud seegi kord lihtne. Nüüd panin peoga mustikaid sisse, et veidigi vedelamaks läheks. :D :D :D

Põnnid söövad ja arutavad.
"Mis see on?"
"Mingi puder."
"Punane puder. Piimaga."
"Piim on soe."
"Muidugi. Punane puder teebki."

Julgus olla tunnetele avatud

"Keeleoskus mandub. Sõnavara on aina piiratum," ohkan kraanikausis mulistades ja meenutades, kuidas päeval keegi põhikoolilaps pakkus, et sõna TEESKLEMINE võiks tähendada teevee keemaminekut.

Ah, mis ma teistest räägin. Kui mu noort kaardiväge poleks, suhtleksin vist kodus ammu vaid üksikute žestidega, nagu näiteks

• õlakehitus ("Kus ma selle ometi jälle torkasin? Ah, vahet pole, küll ükskord ise välja tuleb.")
• kulmukergitus ("Kas mina korraldasin selle kaose? Täitsa võimalik. Minu korter ju.")
• oimukohtadest haaramine ("Ra-hu! Iseenda eest ei põgene. Ta tuleb igale poole järele. Keskendu ja otsi tema nõrku kohti, neid on palju, aga kindlasti kuskil hunnikus ja sorteerimata!") jne

Noh, kui eestikeelse leksika asemele tulevad vähemalt ingliskeelsed sõnad, siis tunded? Millega me need asendame, kui tuimalt ringi tuiame, endale nii mõndagi keelame ja aina suurema olmemugavlemisega  igasuguse hingemaailma ära nudime?

Kui kunagi seisnes pesupäev selles, et jalutasid vee saamiseks aiakäru ja mannergutega naabri kaevust läbipaistvat vett pumpama, siis praegu piisab, kui mõned korrad aastas veefiltrit vahetad. Kui vanasti vinnasid hommikul pliidile neljakümneliitrise poti kuuma vee saamiseks, tassisid seljas õue pesumasina "Aurika", millel oli küljes imetore, aga kahjuks katkine tsentrifuug. Masina tassisid õue seepärast, et ei peaks prügikühvli ja põrandalapiga kokku korjama lekkivat vett. Milline emotsioonide bukett sellesse päeva mahtus! Eriti, kui halvasti väänutud pesu nööril ära külmus ja tekikotte lihahaamrit kasutamata enam korteriuksest sisse suruda ei suutnud. Olid ajad! Rasked, seda küll, aga millise mängleva kergusega sõnavara rikastus ja tunded sisemuses möllu tegid!

Osalt seepärast ei ole ma ikka veel paljudele uuendustele avatud. 

• Mikseri asemel kasutan kaanega klaaspurki (aega kulub oluliselt kauem, aga see-eest pole kunagi kindel, et soovitud tulemuseni jõuad);
• juukselõikusmasina asemel kasutan kääre (tulemus on alati kohutav, aga iga kord erineval moel ja erinevaid appikarjeid vallandav);
• keraamilistele pottidele, teflonpannidele ja silikoonvormidele eelistan head odavat plekkpotti. Nagu praegu: must känkar kastrulipõhjas, millest pidi tulema õhtusöök ja mida ükski mittenakkuv pind ära hoida poleks suutnud, irdub niipea, kui tööristasahtlist liivapaberi leian.  

Milline nauding ja rõõm! 

Kõik kotti!

Arst ütles, et lapsed võib juba pühapäeval haiglasse tuua. Mulle väga sobis. Pakkisin kolm tegelast kokku ja... linna.

See on päris keeruline. Esmalt otsid, kes su rongile viib, siis valvad, et keegi laiali ei jookse, magama ei jää, lollusi ei tee, siis pead imekiiresti haiglasse jõudma (tunnistan ausalt: kasutasin taksot), lapsed üle andma, et  koos ülejäänud lapsühikuga mitte maha jääda rongist, millel buss vastas.

Õnneks olin suvel kõik selle juba läbi teinud. Ei jooksnud enam vale ukse taha. Või siiski. Selgus, et kolme kuuga on paljugi muutunud. Uks on teises kohas, registratuur teises kohas. Ainult aeg voolas siin kuidagi raaahulikult. Olin küll esimesena luugi juures, aga tundus, et ega peale mind enam kedagi ei võeta ka, sest kõrvalisi jutuajamisi, telefonikõnesid, mõtteid, viipeid... oli nii palju, et rong rongiks! Kartsin juba: tuleb isiklikult põnnilt hommikuni peavarju küsida.

Aga saime seistud.
Osakonnas käis kähku. Natuke naljakas oli ju kaks korda järjest vastata küsimustele

• kas elate korteris?
• lifti kasutamise võimalus on? (Jah, teate, parajasti ehitavad. Praeguseks võib isegi napilt valmis olla.)

Huvitav, et korrust ei küsitud. Kui ma elan liftiga maja 1. korrusel, kas olen kuidagi tegijam?

Ja siis veel mingi küsimus, mille sisu mulle lõpuni arusaamatuks jäi, seda enam, et esitati veidi kõpitsemist vajavas eesti keeles. Noogutasin mõlemal korral, sest tundus, et nii on õige. Loodan, et lastel seetõttu jamasid ei teki.

Kõige keerulisemaks läks garderoobis. Õde, kes mind sinna juhatas, oli vajaliku kleepsu maha unustanud. Paanikas õde lendas viga parandama, aga kuritegu oli juba sooritatud!
"Inimene ei tea oma kohustusi. Saadan teid välja tagasi praegu!" torises garderoobivalitsejanna.

Oli see ähvardus või käsk? Asutasin väljuma, aga käsk tuli ikka nüüd. "Võta sealt riiulist kott ja pane sisse!"
"Kõik?"
"Muidugi!" turtsatas tädi.
"Aa...aga need ei mahu ju?"haarasin jahmunult esimese kombeka ja valmistusin seda kotti toppima.
"ISSAND, SEE ON JALANÕUDE KOTT!" ahhetas garderoobiemand ja jõllitas mind kui poolearulist.
"No selge. Et siis mõlemad paarid? Siia kotti?" katsusin hästi osav olla, et tädi sappi säästa.

Vist enam-vähem õnnestus.
"Riided pane puu peale!" tuli kohe uus käsklus. "ÜHE puu peale! PEAB mahtuma!"
Olgu. Olgu. Näed, juba hakkabki mahtuma. Stangel rohkem riideid polnud, ainult tühjad puud, aga pühapäev ju. Küllap homme tulevad.

"Ühe pere lapsed või? ERINEVATE perekonnanimedega???" põrnitses naine mind põlglikult. (Kleepsud saabusid.) Tundsin kohutavat süüd. Et ma eostamise juures ei viibinud. Nimepanekul ei nõustanud...
"MINU SILMAD NÄEVAD SELLIST ASJA KÜLL ESIMEST KORDA!"

Vaikselt hakkas naljakaks kiskuma. Hoidsin keelt hammaste taga. Äkki lapsed peavad mingil põhjusel vahepeal siia koledasse kohta sattuma. Või mis ma ikka ilgun. Küllap on palk väike. Kodus raske. Minusuguseid idioote iga päev kümnete kaupa...

"Kollase viid üles lauda, roosa jääb sulle. Sellega saad riided kätte!" põrnitseti mind kviitungeid ulatades umbuskliku pilguga ja kulmude alt (et kas suudan nii keerulise ülesande lõpule viia.)

Suutsin. Aga sisetunne ütleb, et neid riideid ma küll enam kätte ei saa. Kindlasti kaotan lehe ära või unustan koju ja ilma selle roosa paberita sinna garderoobi minna POLE MÕTET. :/

Võõrsõna

Nõrga sulghäälikuga algavad sõnad on juba enam-vähem selged. Nüüd meeldetuletus, et mitte kõik võõrsõnad ei alga nõrga häälikuga.

"Trauma!"
"Sobib. Mida see sõna tähendab?"
"Et sa ehmatad või oled nagu tasakaalust väljas."
"Hingeline trauma? Ja füüsiline trauma on..."
"...kui sa murrad käeluu või kukud silma siniseks."
"Selge. Veel T-ga sõnu?"
"Aa! See, kus sa saad pesta! Tušš!"
"Tuši all ei saa puhtamaks. Pesemiseks on dušš. Sinu kirjutatud sõnal on samuti tähendus."
"Aa. Jah. See on naiste suguorgan!" 

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Sõidan bussiga kodu poole, nelja-aastane poisiklutt süles.
P4: "Kas sa näed seda puud?"
"No näen."
P4: "Seda puud ka näed?"
"Näen."
P4: "Mina värvisin need ära."
"Selle puu ka?" osutan järgmisele suuremale puule.
P4:"Jaa."
"Mis värvi sa siis värvisid?"
Põnn heidab mulle arusaamatu pilgu. No mis küsimus see selline on!
P4: "Halliks!"
"Aga neid sa ei värvinud halliks?" näitan näpuga kasetuka poole.
P4: "Ei. Need ma jätsin valgeks. Ma värvisin selle puu ja selle puu ja selle puu... Aga lilli ei saa praegu värvida. Lilled on peidus maa sees. Neil on pesa seal. Nad on üleni mudased ja porised ja pesevad ennast puhtaks seal ja siis tulevad välja ja ongi ilus!"

Kõik teenused koju kätte!

Ukse taga seisab ehitusteenuse pakkuja, reklaamleht näpus.
"Teil majavanem või keegi on? Annate edasi?"
"On. Annan."
Heidan pilgu lehele.
"Ärge väga lootke. Oleks võimalus, ehitataks juba."
"Ei lähe hästi? Teie mehel ikka tööd on?"
Muigan.
"Teil ei ole meest? Aga lapsed ju on? Väiksed lapsed."
Naerma ajab.
"Juhtub."
"Sõber ikka on?"
"Mõni sõber ikka on, jah. Aitäh. Annan paberi edasi."
"Helista mulle! Kui midagi on, helista! Mu numbri sa said. Seal all."
:D :D :D

Õpetajal on äge amet

Olen töös lapsi kiusanud ja istutanud puude teema juures valikvastuste hulka riidepuu, käsipuu ja puujala.
Puujalg osutub paari lapse väitel kodumaiseks mürgiseks okaspuuks.
"Mis on puujalg?"
"Kuuse jalg."
"Sa mõtled seda, millesse jõulupuu püsti pannakse? Jaa. Kõlab küll sedamoodi. Aga..."
"Puu juured!"
"Neid võiks lausa varvasteks pidada, eks? Aga..." ja õpetaja saab oma uuele valgele tahvlile joonistada suurepärase puujalamehe. Ja siis meenub paljudele, et nad teavad ja et tänapäeval ei märkagi, kui sul jalga pole.

"Kirjandus tuleb mul peaaegu neli, aga eesti keel on küll kaks!" teadustab hoopis teine noormees hoopis teises tunnis.
"Miks?"
"No ma ei tee kaasa ja ei pane tähele."
"Tundub nii, sest õigekirjas saad sa juba täitsa hästi hakkama ja sõnavara poolest annad nii mõnelegi silmad ette."
"Oi, õpetaja, sa ei taha mu sõnavara kuulda!"

:)

Luulesekundid

Своей любви перебирая даты,
Я не могу представить одного:
Что ты чужою мне была когда-то
И о тебе не знал я ничего.

Какие бы ни миновали сроки
И сколько б я ни исходил земли,
Мне вновь и вновь благословлять дороги,
Что нас с тобою к встрече привели. (Степан Щипачев)



Mu armastus kõik ajad segi pööras.
Üht kuidagi ei kujutletud saa:
Et kunagi Sa olid mulle võõras
Ja Sinust midagi ei teadnud ma.

Las saatus lootushetki luhta ajab,
Jääb seljataha mahakäidud maid,
Mind ikka jälle õnnistavad rajad,
Mis meie jalgade all kokku said.

Valvel! Mina tulen!

Üldiselt võib päevaga rahule jääda. Lobiseme kolleegiga ja ootame liinibussi saabumist. 

Saabubki. 

"Koju," kõlab tavapärane piletipalve. Meie tark bussijuht on harjunud peatustega Tööle, Kooli...

"Seal tagapool kisub lärmiks," sikutab naabrinaine varrukast, kui istekohta otsin.

Ahhaa! Minu pesakond on tagaistme vallutanud.Kohe lööme korra majja.

"Tehke ruumi!" kamandan karmilt ja marsin otsustavalt põnnide suunas.

Eelviimase rea istmetel jutlevad prouad tõmbuvad oma pampudega sõnakuulelikult vastu bussikülgi.

"Oi, ei, mitte teie!" 

(Ja siis veel öeldakse, et ma pole kurjustades veenev.) :D :D :D

Vastikvastik

Mõni päev on selleks, et oskaksid teiste päevade ilu ja õnnestumisi hinnata.

Kui hommik algas valusa uudisega, mis ühtlasi nõudlikult südametunnistusele koputas, siis järgmiseks roaks oli menüüs midagi hoopis teistlaadset, aga sama masendavat.

Müstika, kuidas erinevad ebameeldivused seepeale kohale kappavad.

• Meeleheitele ajav sõnum, mille tahaks koos telefoniga kraavipõhja uputada.
• Noorkodanik, kes pärast manitsust ("Käi ilusti, sa pritsid mu riideid poriseks!") otsustavalt porilompi istub ja maailma ülekohtu pärast kahe kilomeetri raadiuses linnud puude otsast alla pasundab...

Kolleeg küsis koduteel, kas ma pole lugenud: "Väikesele lapsele on porilomp sama, mis täiskasvanule armastus."

Ma ei olnud. Näitasin üles sallivust. Kõik kolm sallivuse vaatajat laekusid poole tunni pärast tuppa - juuksejuurteni mudased. Põhjendus oli kõigil sama: "Vend lükkas lompi."

Enne, kui reageerida jõudsin, plumpsatasid kummikud igasse ilmakaarde ja korter tegi läbi totaalse muutumise.

Saabus selline "sügavalt savi" hetk, kuigi kahtlustan, et savi ei olnud selles esiku-, köögi- ja toapõrandat katvas lögas just nimetamisväärselt. 

Enesehaletsus sosistas kõrva, et mul on vaja teha üks ebamugav ja üks väga vastik kõne. Ma tahaks neid edasi lükata, aga mitte mingit jama koristades, vaid kuskil vaikses nurgas teki sees nukkudes.

Ulatasin vaikides kühvli, harja, lapi ja läksin... helistama.

Tagasi tulles ootasid mind ees põrandad, mille seisundit võiks... hinnata heaks. See oli meeldiv avastus. Tundub, et on ülesandeid, mille täitmisel saan edaspidigi abile loota. :D

Aknatagusest jalutas mööda elevil sünnipäevalaps. Tormasin teda õnnitlema, šokolaad näpus. Vastu sain rõõmsa kallistuse.

Sõber helistas. Asja pärast. Pikalt ei lobisenud, muresid ei kurtnud, aga nii hea oli seda häält kuulda. Ikkagi sõber! :)

Haigused käivad ikka mööda inimesi, hõlpsamalt mööda vanemaid inimesi ja tuleb tõele silma vaadata: meie vanemad on meist vanemad. Ja on palju hullemaid haigusi. Võiks ju isegi öelda, et... vedas!

Järgmise murega on nagu on. Kus on öeldud, et elu on alati õiglane? Masendav, aga ületatav. Oleks võinud kah hullemini minna.

Selle väga vastiku kõne jätan tegemata. Lollakas, kas ma tõesti kavatsesin helistada? :D :D :D

Nüüh! Maailm on kena paik ja inimesed toredad. Järgmine kehv uudis ei tundugi enam väga hull. Küllap sellepärast ka, et olen jõudnud mõttega juba harjuda. 

Jalutan kööki. Valan hajameelselt peotäie väga vale purgi maitseainet vale toidu sisse, kukutan kaela köögitarvetekapiriiuli ja pillan maitserohelise selleks mitte ettenähtud kohta. 

Vana hea mina. Tuju hakkab pisitasa paremaks muutuma. :)

Lavastajadebüüt

Vaatamata sellele, et

• etenduse eel avastasin: baldahiin on kadunud!
• hetk enne algust muutsin oluliselt ühe tegelase liikumist,
• kuningas püüdis laulmata magama minna,
• publiku avanaerupahvak ajas naerma peategelase, aga ka... lavastaja,
• lill oli vales kohas ja tegi läbi korraliku kiirrännaku...

meil tuli täitsa välja!

Nad olid nii lahedad! Ma olen niiiiiii rahul! :)

Sõber koer

Kiidan just põnnile tema suhet koeraga, et igasugune eiramine on välistatud. Kui Põnn15 koju tuleb, hüpatakse-limpsitakse ta vähemalt 3x põrandale vaibaks ja keeratakse rulli tagasi.
"Jah. Ja hommikul käib ta mind äratamas. Või ei. Emme äratab. Kutsu tuleb taga ja vabandab: "Ausõna, ma püüdsin teda tagasi hoida!""

Äike võib tekitada tõsiseid terviseprobleeme

Välguekspert (5a): "Välk võib tungida sulle peanaha sisse. Siis sul hakkab pea ringi käima ja süda enam ei tuksu."

Üks või mitu?

"Mis need on?"
"Toolid."
"Õige. Kas neid on üks või mitu?"
"Mitu."
"Aga kui oleks üks, siis..."
"...me läheks kohe kiskuma."

Mugul

Kuuendas klassis olin ilusat klassivenda piiludes bioloogiatunnis üht-teist kõrvust mööda lasknud. Nii võisin varsti kooli seinalehest muude mõttepärlite seast iseenda oma lugeda: Kartuli vili on mugul.
Õnneks polnud autori nime juures. Jube piinlik oli ikka. Eluks ajaks jäi meelde, et ei ole mugul. Mari on.
Või siiski? Eile jäi ristsõna pooleli, sest süda ei luba MUGUL kirjutada.

Kuskil kunagi keegi õpetaja ei märganud seinalehte kaastööd teha? :D

Skaibivanaema

"Vanaema, vaata!"

"Kes see on?"

"See on ju pilt!"

Loomulikult. Et veel täpsem olla, siis "Let It Go!" pilt. Lumehelbeid on igatahes hulgi.

 Tütreke uhkeldab oma emadepäevakaardiga. "Poja ise tegi. Ise kleepis. Kirjutas ka ise!" muigab ta. Paberi teisel küljel on püüdlikult kirjavigane õnnesoov.
Ja-jah. Mu kaheaastane lapselaps on üliandekas... või pole väimees veel valetamist päris selgeks saanud. :)

Turvaliselt võssa

Pesukaru sündroom

Elamisse murdnud mudalaviinist õnnestus välja pesta mõned värvilised jalanõud, kombekad ja isegi mõned mudilased. "Oeh!" ütleks ma, aga eriti ei jaksa. :D

Perekond Imeline

"Emme! Su prillid on muide külmkapi peal."

"Sa kohe pead seda nii üleolevalt ütlema? Kust ma võisin seda näha?"

"Eriti, kui need on nii hästi nähtavad?"

"Sellest kõrgusest muidugi."

Põnn heidab möödaminnes pilgu mu tegevusele.

"Vastus on: KANA."

"Ma pidin muide südamerabanduse saama. Arvasin, et mul on puuk peas," ahastab ta samas.

"Aga..."

"Juukseklamber."

"Emme ei ole üldse hajameelne," tõstab Põnn külmiku leivakastist potikaane välja. ""Muuseas, kuhu sa selle võtme panid, mille ma sulle andsin?"

"Ma ei tea. Ma ei mäleta. Ma... MIS SA KIUSAD!"

Ja kõik see mahtus 5-10 minuti sisse. Ja nii kogu aeg! :)

Aedniku emadepäev

Mulle meeldib aiamaal. Võin tundide kaupa vaadata, kuidas naabrid peenarde vahel askeldavad. Ei noh, mulle endale meeldib ka näpud mulda pista. Igal kevadel tuleb selline vastupandamatu tung peale. Tavaliselt ei lähe see enne üle, kui kõik peenrad kaevatud ja seeme maas. Aga siis kohe läheb ka. Järgmise kevadeni.

Täna heitsin jälle hargi õlale ja tegin otsustavad sammud kapsamaa suunas. Märtsis või aprilli algul ostetud seemned kaotasin ära, aga see ei aidanud. Minu sisemine aednik sundis uusi ostma.

Niisiis. Murulaugu ja talisibulapeenrad - tehtud. Till maas. Naeris, redis, porgand - olemas. Kuumaasikad ja esimene maasikamaa - puhastatud ning kahekordseks laiendatud. Kuuendat kartulivagu kaevates valgustusin: ma nagunii ei suuda sellele seltskonnale ise kogu talvekartulit kasvatada. Kui ma siis veel väikese plaani maha pidasin, kuhu kurk, kuhu sibul, kuhu uba... avastasin, et herne jaoks tuleb hakata aiamaalappi pikemaks kaevama. Üüh!

Kartuleid maha pannes avastasin, et need on liiga suured. Lõikasin pooleks. Veel tõdesin, et neid on liiga vähe. Eriti, kui perekoer Freddy selleks ajaks, kui mina 2 vagu maha olen pildunud, pool vagu üles võtab ja, nägu mõnusalt mullane, isukalt minu niigi nappi kartuliseemet hävitab.

Siis meenus mulle, et tegelikult ei käsi mul mitte keegi siin rabada (peale mu sisemise aedniku, aga tema oli kamandamiseks liiga väsinud.) Ja et üleüldse on täna emadepäev ning mul on õigus natuke lõbutseda. Näiteks üritaks sulgeda selle karjääri meie esikus, kuhu iga päev järjekordne koorem liiva maha kallatakse.

Nii juhtuski, et 4 vagu jäid kartulita. Homme. Või ülehomme. Või millalgi teine kord.
:)

Aupaklikult

1. klass. Lugu lühidalt järgmine: Elas lõvi, kes üleliia palju savanniloomi murdis. Loomad läksid meeleheites lepingut sõlmima, et saadavad ise iga päev aupaklikult talle ühe looma. Kui jänese kord tuli, püherdas ta poris nii, et lõvi teda murda ei tahtnud. Jänes ütles, et ta pidigi hoopis suurema, puhtama ja parema tooma, aga teine lõvi võttis selle ära. Läksid kaevu juurde, lõvi nägi peegeldusi, uskus jänese juttu ja hüppas kaevu.

Tubli. Loeme. Üpris soravalt. Ja meelde jääb päris palju. Et mis on savann ja miks loomad lepingut sõlmima läksid ja kuhu toodi ohver jne jne.

"Loomad lubasid aupaklikult lõvile iga päev ühe ohvri saata. Mida tähendab aupaklik saatmine?" otsustan igaks juhuks kõik vähemkasutatavad sõnad läbi närida.

"Et saadetakse postiga..." tuleb esimene arvamus.
"Mõtle. AU-paklikult!" püüan sõna ilmestamiseks alandlikult kaasa koogutada.
"KINGIPAKENDIS!" kostab võidukas hüüatus. Ju minu koogutus meenutab "Palju õnne sünnipäevaks!" soovimist. :D

Aga miks lõvi kaevu hüppas?
"Teine lõvi hüppas ju enne ees, koos suure jänesega."
Vaat siis. :)

Tavaline õhtu

Põnn ulatab oma voodist pidulikult arvuti ja jääb magama. Et ahi köeb, nokitsen mõnda aega tema toas, kuigi on pime ja pisut ebamugav. Siis saan ahju kinni. Nüüd võiks oma poolele kolida, aga juhe käib põnni voodi alt läbi, klaveri taha. Ohjah. Ukerdan üle põnni. Püüan talle mitte näkku astuda. Väheusutav, et ta seepeale ei ärka, aga annan parima.
"Mauh!" üritab Põnn mind ehmatada. Paraku olen sellise võimalusega arvestanud. :)
"Oi kui hirmus. Olen täitsa vapustatud," lausun vaikselt, kerin juhtme kokku ja valmistun toast lahkuma.
"Lähed sellega oma tuppa? Või lülitad välja?"
"Ei. Mõtlesin, et jalutan arvutiga natuke toas ringi, siis panen pistiku seina tagasi."
"Ma oleks seda varianti järgmiseks pakkunud. Sa jõudsid lihtsalt ette," nohiseb Põnn, keerab selja ja magab edasi.

Tõeline sõprus

"Ma nägin enne kaht konna. Üks oli teisel süles. Väsis ära vist. Teine niimoodi tassis."

 Ehk läksid konna ujuma? :)

Kodused kõnelused

„Mul on esihammaste vahelt vahe kadunud!“

„Enne magama ei lähe, kui üles otsid!“

„Hambad on kokku läinud, seda ma räägin.“

„Kui tulise veega sa hambaid pesed?“

Sõnaseletusi. Vol 2

Esmalt lühendid:
ÕS - õigekeelsussõnastik
ÕÕ - õel õpetaja

ÕÕ on see, kes annab õpilasele eriti õelaid ülesandeid. Muudkui seleta lahti sama asja, aga ennast korrata ei luba. Täna tahtis ÕÕ teada, mis on...

• biograafia. No mis ta ikka on? Kes eelmises tunnis tähele ei pannud, mõtles loogiliselt ja mõtleski välja, et see on "...raske aine, millest keegi aru ei saa. Taimede ja loomade elu uurimine." (Miks ka mitte. Valid taime ja jälgid tema elukäiku. Mitu korda liblikas õiele lendab, millal ja milline ämblik ning kuhu oma võrgu koob. Võib-olla juhtub midagi täiesti erakordset? Satud pruudikimpu või sööb su ära albiino jänes.) Märkajamad mäletasid, et lugesime katkendeid elulooraamatuist. Elulugu?
• autobiograafia. Mingi trikiga küsimus? "Auto kirjeldus." Nutikamaile meenus, et autoportree on pilt iseendast. Jutt endast? Elulugu? Aga see sõna juba oli. Siis ei tea. Paneme, et "...enda elulugu."
• CV. Misasja!!! See on ju... elulugu. Mh. Noh. Paneks, et "...enda kirjeldus, mis saadetakse, et tööd saada." Või siis "...info oma aridusest ja elust." Või "...kui tahad kandideerida tööle, siis pead tööandjale andma CV."
• profiil. Ja et mitte külgvaade. Vaat see on juba eriti õel. Nüüd on küll sõnad otsas. Midagi peab ju kirjutama. "Mina ise, minu enda ülevaade endast, mis koosneb mu profiilist."

Linnuvaatlejad

"Ma nägin praegu juba viit erinevat lindu!" teatab 8-aastane ornitoloog. "Kirjurähn, puukoristaja, salutihane, rasvatihane, põldvarblane."
"Ja seal oksa peal on emane rohevint."
"Ma tean. Isalind on seal. See rohelisem."
"See roosaka rinnaesisega on metsvint."
"Isalind. Näe, seal on veel üks isalind. Nüüd tuli emalind ka. Kus sul see linnuraamat on? Ma tahan näidata, mis lindu ma täna bussiaknast nägin."

Otsin raamatu ja linnu pildi ka. Kahtlustan nimelt, et nägime sama lindu. Üht eriti sõjakat kiivitajat.

"Oli jah see! Aga see lind (lunn) vist küll Eestis ei ela?"
"Vaata alt! Eesti on siin. Sinine näitab talvitusala, hall - kus pesa ehitatakse ja poegi kasvatatakse."

Mitu minutit linnunimede lugemist ja elupaigauuringuid. Mina õitsen. See laps on teadmiste poolest minust varsti ees.

Sõnaseletusi

Preemia - see on üks linn. Kuskil Paide kandis.

Breketid - need pannakse suhu, et suud kaitsta.

Tsitaadid - kuulsad sõjalased. Vanemas eas juba. (Juhtumisi tean, et nende kuulsate tsi-taatide pildid ja mõtteterad on õpilaspäevikute lisas. Sealt see mulje. Pikk ja pisike tekst, kes seda viitsib lugeda.

Nii et kuulsad sõjapealikud Sokrates, Buddha, Johann Wolfgang von Goethe, Albert Einstein, Jakob Hurt...)

:)

Kalade ümberkasvatamine

Juhtus nii, et eile tehti kingitus ühele seltskonnale, aga sellest sai osa ka lähedalseisev paljulapseline perekond.

"Tädi, ma ei söö kala!" ohkas noorim põnn lõunaoote ajal suitsuräimekausi kõrval.
"Meie ka ei söö," tunnistasid vanemad.

Meeleheitesekundid.

Aga tädi osutus jonnakaks. Võttis ahjust kuuma leiva, määris võid peale, kalatükid kõige otsa ja kamandas maitsma.
"OI!" kõlas esimesest suust. "See ei ole üldse paha kala!"
"Nämm!" tegid teised. Tükk aega kostis lauast vaid vaikset söömisnohinat.
Märkamatult olid pahakalad heakaladeks kasvanud.

Kuna silma jäi, et kalu on kahesuguseid: ühed seest valged ja teised pruunitäpilised, tegime ka väikese bioloogiatunni.
Nii et lõpuks said kingitud vee-elukad suisa põnevkaladeks. :D

Kätekas

Riiklikud sümbolid.
Eesti vapi pilt ja kuueaastane tüdruk.

"On see pilt sulle tuttav?"
"Jaa!"
"Mis siin pildil on?"
"Seda ma ei tea, aga ma olen seda näinud."
"Kus?"
"Kätekas."

Oi.
Oioi.
Ma tean, mis on noortekas. Noortekeskus. Kas kätekas on mingi käsitöökeskus?
"Ee... Mis koht see on?"
"Kus lahendatakse juhtumeid. Häidi läks ära."
:)

Nigelad palgad

Õpetajate palga tõstmise teemadel on nii palju sõna võetud, et nii mõnigi kõrvaline kergitab ammu kulmu: "Mitmel aastal juba tõstetud ja teil ikka vähe?"

Mina rahadest eriti ei tea. Oma palga kohta oskan öelda, et enamasti saan hakkama. Järelikult siis parajalt. Vahel on kitsamaid aegu ka. Ju neil kuudel siis makstakse vähem. :P Ühe tuttava pedagoogi palgatõusust kuulsin, et olla 7 eurot. Miinusmärgiga.

Õpilased on aga täiesti ära unustatud. Nii ohkas üks seitsmendik täna siiralt ja südamest, kooliskäimisele mõeldes: "Makstaks korralikult, oh jumal, kuidas ma käiks!"

No vot siis.

Uus perearst

Ei, ma ei ole arstide suhtes valiv ega noriv. Eelmine lihtsalt läks mujale tööle ja neile, kes endale kuhugi juba uut polnud leidnud, määrati seitsme maa ja mere tagune tohter.

Koht ise on tore. Keeruline sõita, aga mitte võimatu. Kena kohe, et tervis närb. Võib-olla muidu ei satukski. :)

Nii tähtis sündmus nõuab pisut välimuse kallal nokitsemist, seda enam, et hommikul vaatab peeglist vastu elevandisugemetega jõehobu. Või vastupidi. Ajan sellele suurele eksootilisele loomale oma parima kleidi selga ja müttan nägu tuunida. Endale tundub juba täitsa talutav, aga esimene vastutulija nendib kohkunult ent ausalt: "Sa ei näe kohe üldse hea välja."

Aitäh. Ma lähen abi saama, mitte kauneima patsiendi konkursile. :P

Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kus selles alevis perearst pesitseb. Õnneks oman kompetentseid sõpru.

Marsin uksest sisse, tutvun uksesiltidega ja valin välja mulle sobivaima ukse. Ootan viis viisakusminutit. Külm hakkab. Piilun ukse vahelt sisse. Selgub, et teised kõik ootavad seal. On ka märksa soojem ja hubasem tuba.

Tuleb ka minu kord. Arst tundub selline karm. Igaks juhuks olen püüdlikult tõsine. Nalja ei viska. Ega oma kidura tervisega täna kaugele visata jaksakski.

Esimese mulje avaldan küsimuse juures: "Teie töökoht." Võiks juba pähe õppida. Ikka jään üllatunud ilmel (a la "Kas mul on töökoht?") vahtima ja mõtisklema, milline neist kõige tähtsam on... või kõik koos, aga siis, et kuidas... Teise mulje avaldan avaldusega: "Võib-olla kraadisin hommikul ennast ka, aga näitu küll ei mäleta." (Ses mõttes, et kraaditavaid oli ju 4, aga hakka siin kõike lahti seletama...)

Tundub, et see kõik on arstile liig. Puurib minusse oma tõreda pilgu ja kamandab: "Tõstke tukk üles!" Ise suunab mingi asjanduse mu lauba poole.

Heldus. Mis ta nüüd teeb? Eutanaasia? Mul poleks edasielamise vastu ka väga midagi olnud, aga kui just, et teistele ohtlik (iseendale nagunii...)

Huh. Kehatemperatuuri mõõdetakse nüüd sedamoodi. See on, kui harva arsti vajad.

Kleit oli hea mõte.  :/  Sest järgmiseks kuulatakse kopsud üle. Riietan end põhjalikult lahti ja hingan innukalt.

Kui miski kuskil ka krõbiseb, siis mulle seda ei öelda. Nii ei teagi, kas kopsupõletik või hiired.

Vereproovi andma lähen juba julgemal sammul. Vereproov ütleb, et midagi on üle kahekümne, mis on normist rohkem, aga korralikul viirusekandjal ulatub näit sadadesse.

Häbenen pisut ja luban endale edaspidi korralikum olla.

Kutsutakse järgmisel nädalal tagasi.

Istun juba autos, kui meenub, et tulin ära retseptita.
Õige küll, see on nüüd vist digi.

Küsin sõpradelt, kuidas see protseduur käib.

"Võetakse id-kaart ja minnakse võrku..."

Võrku mul muidu on. Suured pestud sibulavõrgud ja kilest kartulivõrgud. Puukuuris.Kujutlen, kuidas ma seal, id-kaart näpus, endale antibiootikume välja posin.

Apteek pidada ka kuskil samas alevis asuma, aga mulle võõrastest asutustest aitab. Valin tuttava apteegi, kust käin igal sügisel koerale-kassile kirburohtu ostmas.
"Mulle peaks teie juures üks väike pakike olema," ulatan kaardi.
Mädžik! Kohe kerkibki letile kotike tablettidega. Maksmine rõõmustab veel rohkem. Arvestades, et minu ees seisnud noorel lapsevanemal kulus oma mõnekuuste tibude ravimitele kõvasti üle saja euro!!!

Poes käin ka ja olen täna väga järeleandlik paljudele kiusatustele. Näiteks on mul nüüd väga ilus laualina (roheline), voodipesu (roheline), 2 saunalina (rohelised) ja üks suvepluus (värv las jääda saladuseks.)
:D :D :D

Hea ajastus

Võib-olla muul ajal oleksin pisut häiritud olnud, et kolm jõnglast lekib korraga mõlemast otsast, aga nüüd lihtsalt kangutasin oma suretamisel ihu teki alt üles, raputasin suurema kraami voodipesu küljest lahti ja lasin masinal käia. Ise rõõmustasin, et haistmismeel on mind maha jätnud ning asendunud huumorimeelega. Selline sisemine lõbustatus siis, sest häälekaks naeruks puuduvad vahendid. Ei, ega ma teiste vaevuste üle itsita. See on sellest, et jõud otsas, mõistus otsas ja kõik nii jamasti. No tuleb naer peale.

Keegi istub jalavannis. Keegi hingab aure. Keegi hingeldab kõrge palavikuga võideldes teki all. Keegi nutab, sest tahab juua. Keegi nutab, sest kurk valutab. Kellelgi kukub kruus vaibale teravateks kildudeks...

Kui varemalt mind iga öine krõbin uudishimulikuks tegi ja une ära rikkus, siis nüüd suudan suurepäraselt uinuda ka keset neljahäälset köhakoori. Ei sega ka isiklikud haugatused.

Ei ole lahendamatuid olukordi. Abi tuleb alati. Seekord siis taudi kujul.  Mingil hetkel hakkas nii halb, et saabus sisemine "savi" ja oh üllatust! Kõik hädalised saavad jalule ka aktiivse sekkumiseta.

Niipea ma seda kõike üle ei kordaks. :)

Iganenud külgelöömisnipp

Koolitusel Lääne-Virumaa idaservas.

Libistan pilgu üle kaasõppurite. Ühtki tuttavat ei tundu olema. Kõrvaltlaua noorik tekitab hetkeks tunde, et kuskil, kunagi... Aga ei, tal on lihtsalt ühe ühistuprouaga suur sarnasus.

Aga see parempoolne mees meie lauas! Kust ma teda mäletan? Harrastusteatrite riigifestivalilt? Võib küll olla. Püüan meenutada truppe ja etendusi. Neis, mis meenuvad, teda polnud. Järelikult siis ühes meenumatus.

Mis tal tookord seljas võis olla? Äkki see aitab edasi.
Linane särk ja kaabu näiteks? Tundub usutav. Mingi külatükk?
Hääl on sihuke... kandev. Sellega juba laval hätta ei jää.

Küsiks?
No mismoodi.

Vahepeal viivad lektor ja grupitööd mõtte mujale, aga kui silma alla satub, kripeldab endiselt. Aju, aita nüüd ometi! Muidu hakkab too mees tuttav tunduma ainuüksi seetõttu, et olen teda päev otsa jõllitanud.

MÕIS!

Muidugi! Tema on mõisast ja mina mõisast. Mina tema mõisas pole käinud. Järelikult tema käis meil.
Külastajaid pole suvel küll tohutult, aga ega näod meelde jää. Mõni, kellel on sügavam huvi olnud või kes mingi põneva looga lagedale tulnud, võib niiviisi mälusoppi salvestuda küll.

Tonti! Lähen ja küsin. Nagunii imestab juba, miks ma vahin.

Ei ole näitleja. Mõisas ka pole käinud.
Ok. Paras mulle. Vaja ikka inimesi tülitada. Ja kui olekski meie häärberis käinud, mis siis? Oleksin öelnud: "Vaat kui tore! Kahju, et ma sellest midagi ei mäleta." Midagi veel piinlikumat?

Koolitus läheb edasi ja kui õppepäev lõppeb, pole aega kaaslasi vaadata. Võõrustajad on andnud maksimumi. Ausalt, ma ei ole kunagi varem nii suures valikus ja koguses uskumatult häid toite söönud. Meelelahutuseks on meile püütud elus haldjatar. Päeva lõpetuseks korraldatakse veinide degusteerimine...

Nii on uni kerge tulema ja üsna ükskõik, kas ma olen kedagi kuskil kohanud või ei.

Aga hommikul oma kohale istudes kargab esimese asjana kiusav mõte pähe. KUS ma teda näinud olen?

Haa! Mina tegelen turismiga ja tema ka. MESSIL! Loomulikult!
Konkreetset pilti küll silme ette ei kerki, aga... no ei saagi! Seal on ju tohutult rahvast. Kõik püüavad huvitavad ja erilised olla. Ehk oli meie boksist kellegi tuttav?

"Turismimessil! Kindlasti mäletan teid sealt!" ei suuda ma oma rõõmu tagasi hoida. Kõige rohkem rõõmustab, et mul on mälu. Imenatuke, aga on!

Mees raputab pead. "Kas ma teile lihtsalt niisama ei või meeldida?"

Ää. Ee... Päris tore, et kõrvalistuval kolleegil on vaja enne koolituspäeva lõppu lahkuda. Mis siis minagi.

:D :D :D

Hirmus kodu

Loodetavasti keegi ei kuula meie jutte pealt. Sest selgitusteta võib mõnikord tekkida väga vale mulje. :)

"Kas meie ka võime seda jooki juua?" uudistavad põnnid laualseisvat pudelit.
"Loomulikult. Teile ma selle ju tõingi."
"V-a-l-g-e   k-l-oo-r," veerib vanim.

No mitte just päris. :D
Hoopis limonaad.

Plussid ja miinused

Mõned asjad on määratud untsu minema.
Kohe lihtsalt lähevad.
Ja lähevad.
Ja lähevad.

Kuni päev on nii nässus, et näib: seda enam ei päästa.
Aga võta näpust! Siis hakkavad juhtuma väikesed imed.
Ja suuremad.
Ja veel suuremad.

Lõpuks ei mäletagi enam, miks õnnetu sai oldud. :)

Nii armas päev, et ei raatsi magama minnagi!

Laupäevane reisirõõm

Pealinn, mis mõne mu naabri jaoks asub otse siinsamas ümber nurga, jääb minu tarvis teisele poole maakera. Paar korda aastas ikka kohtume. Häda sunnil.
Seekord siis jälle põhjust minna.

Võtsin põnnud kaasa. Et saavad natuke uusi kogemusi. Rongiga sõita. Linnas jalutada...

Rongisõit oleks äärepealt ära jäänud. Oma viga. Ei märganud, et peatus.ee-s meie valitud veduripildiga ELR on Tartu rong. Ronisime valele perroonile. Õnneks muutusin kahtlustavaks, kui rohelist foorituld märkasin. Hõikasin igaks juhuks naaberplatformi oranži vestiga luuameest, et äkki tema on kohalik ja teab paremini, aga onu oli hästikasvatatud, ei laskunud võõrastega vestlusse.
Jalutasime siis minu kõhutunde ajel õigesse kohta.

Rongis jagus elamusi ja emotsioone tõesti. Paistis, et järgmised 40 minutit saame mõnusa mugava rongi vahekäigus veeta. Kahe lapsega, kellel on tasakaaluprobleemid. Kolmas on lihtsalt kolmeaastane. :D Aga temale meeldiski seismine rohkem. Õnneks hakkas läheduses istuval perekonnal meist hale ja nad pakkisid oma pere alt ühe istme vabaks. Vaatasid küll veidi üllatunult, kui sinna vanema põnni istuma surusin, aga mis neil ikka öelda. Igaüks ise teab, millist last oma peres teistele eelistab. :P

Läbi vanalinna traavides rõõmustasin, et mul kümmet last pole, sest meie nelja kooshoidmise ja kõnniteele mahutamisega oli pisut müttamist. Teisest küljest, kui mu tüdrukud meiega liitusid, läks justkui oluliselt lihtsamaks. :)
Vaata, Pikk Hermann, Vana Toomas - varsti viissada aastat vana, rong, kahekordne buss, kirik, kits, nukuteater, porilomp, ülekäigurada...

Sattusin prillipoodi, kus optometrist oli kirjaoskamatu, sest pidin talle pool tundi seina pealt tähti ette lugema, enne kui ta rahule jäi.

Põnnid einestasid seni Hessis. Pärast oli hea võimalus vetsu kasutada ja nüüd olin tõsises kimbatuses. Meeste või naiste oma? Õnneks otsustas keegi proua meie eest ja võtsime selle, mis üle jäi.

Huvitav, kus mehed oma käekotte hoiavad? Askeldasin kui elus riidevarn, jopesid, salle, kindaid, mütse täis kuhjatud, kott sangapidi hambus ja samal ajal üritasin lukke, trukke, nööpe ja paelu avada ning sulgeda.

Hm. Selgus, et aeg on asuda koduteele. Et nähtud ka juba nii mõndagi. :P

Jälle samad vaatamisväärsused, sedapuhku tagurpidises järjekorras.

Seekord saime istuma. Ruumi jäi ülegi.

Mitu peatust on Tallinn? Mis on torn ja mis korsten? Kuidas neil vahet teha, kui kumbki ei suitse? Mis puu-hunnikud need on (liiprid)? Mida selle vaguniga veetakse? Aga sellega? Jne jne jne.

Aegviidus oli aega korraks poes ka käia. Seal ärples keegi väidetavalt mitmekülgselt haritud mees oma kasimata suuga ja ähvardas müüjat ning müüjat kaitsvaid ostjaid. Kahjuks läks ta enne välja, kui ümberkorraldatud müügisaalis näitemänguplatsile jõudsin. Oleksin tahtnud oma silmaga seda imelooma näha. Räusete järgi tundus küll, et kuskilt maalt alates hakkab haridus inimesele halvasti mõjuma.

Kodus, reisiseltskond lahti pakitud ja söögilaua ümber istutatud, püüdsime meenutada, kus käidud sai. Valdav osa oli seda meelt, et Paides.

Kui nii, siis nii. :)

Galopiga uude aastasse

Ega meil sõitma minnes hobuseaasta meelde tulnud. Ilm oli ilus ja lastele ammu lubatud.

Tegelikult oli täitsa tore end saanisõiduga premeerida. Hea, et ettekääne olemas: lapsed tahavad. Põnnid kilkasid, kuljused kõlisesid ja lumi tuiskas krae vahele. Vahva. Peaks suuremad põnnid ka kokku korjama ja lõbutsema saatma.

Kodus saabus mõnus rammestus. Nii mõnus, et mõned lasid tunniks-paariks silma looja. Mõnele see-eest vuras kuuri ette puukoorem. Millal ma viimati tööst nii suurt rõõmu tundsin? Hakkan vist vanaks jääma. :D :D :D

Fotojaht. Lemmik

Minu lemmikaastaaeg on sügis. Sai kord nii otsustatud, mis tast muuta. Kuigi vahel eelistaks raagus puudele ja tuulevihinale hoopis lilli ja linnulaulu.
Minu lemmikvärv on roheline. Seda teavad juba ammu kõik, kes mind pisutki teavad.
Nii et selle aasta algus oli kahtlemata lemmik.
Pilt 8. jaanuarist. Enne talve.

Fotojaht.

Fotojaht. Töö

 Lootsin leida mõne kaamerasse jäädvustunud tööinimese ja avastasin, et olen ise kinni püütud. Otse tööpostil.

Ei, see ei ole kehaline kasvatus. Kohatumat kekaõpsi annaks otsida. :D
Hoopis loodusõpetus. Jõud ja liikumine.

 Kodunduse õpetaja. Jõuluroad.

Tööfotojahimehed.

Kodused jutud

Pudinad istuvad laua ümber ja vaatlevad aknast tihaseid.

"Teil on NELI võrku linnutoitu!" silmitseb küllatulnud naabritüdruk aknalauale virnastatud tagavara.

"Jah! Ta hoolitseb siin kõikide eest!" vastab meie pere vanim poja.

Appi, kui toredasti see kõlab! 

:) :) :)

Fotojaht. Uue aasta lubadused

Kuidas öeldaksegi?
Kui inimesed teevad plaane, siis jumalad taevas naeravad.
Ma ei luba midagi. Soovin küll. Soove on palju ja eks see teebki minust minu, et ma need enda jaoks just sellisesse järjekorda olen reastanud, nagu olen.
Veel on mus piisavalt ebausku, et arvata: kui soovid välja öelda, siis need ei täitu. Sellepärast ei räägi ma oma suurimast soovist ka endaga mitte. Isegi sosinal.

Teised lubajad.