Läksin põllule lilli otsima. Hea, et koera kaasas polnud. Naaber tormas teele ette.
Noor alles. Pisike kui niidirull, mõnesentimeetrine sabajupp taga.
Noomisin: "Kulla kodanik, ettevaatlikum tuleb olla. Ma võinuks sulle niimoodi veel pähe astuda."
Seisatas. Kuulas.
Kükitasin lähemale.
"Siin teeservas oled sa täitsa maru tegelane. Aga ega ma su suguharu küll määrata ei mõista."
Karvane "kulles" sibas sihitult siia- ja sinnapoole ning tardus siis uuesti otse mu varvaste ees.
Uurisin veel ligemalt.
"Ega need sinu omaksed ole, kes mu aiamaad rüüstasid? Vahet pole. Oligi hea vabandus, et maaharimist koomamale tõmmata."
Tegelane kergitas korra esiotsa, tahtnuks nagu midagi vastata, aga tardus siis taas.
"Vaata, et kass sind nahka ei pista! No kuule! Aru ka saad, mis ma räägin? Vudi minema nüüd!"
Kange tahtmine tuli hiirekesele näpuga hoog sisse lükata, aga selle asemel sirutasin end ja astusin sammu eemale. Loomakesel tuli vist ka lõpuks meelde, mis asju ajama peab. Tibis rahulikus tempos teeserva rohupuhmaste vahele.
Lilled leitud, jalutasin koju tagasi.
Naaber jälle platsis!
Tipsis meetrikese eelmisest kohtumispaigast eemal mu rajale, silmitses põhjalikult, sai vist aru, et mina, keeras otsa ringi, tegi pöördel kummalise liigutuse (mulle tundus, et viipas tervituseks käpaga) ja kadus taas rohukõrte taha.
Viipasin vastu. Järgmine kord küsin nime. :D
07 July, 2016
03 July, 2016
Maandumine käppadel e. Vanasti oli lihtsam
Viis tundi minu elust.
Nagu ikka, oli aeg kõige muu peale kulunud. Polnud mahti kotti pakkida ega inimestega ühendust võtta. Nii avastasin ühel hetkel, et mul on vähem kui 2 minutit maanteeserva jõudmiseks. Haarasin kaasa kolm esimesena kätte juhtunud eset (olgu, neli): mobiili, juukseharja ja katkised kummikud.
Aga matka õnnestumiseks pole sugugi esmatähtis, et vajalikud asjad oleks olemas. Hea matkakaaslase tunned ära sellest, et temal on kõik kaasas ja igaks juhuks 2 komplekti. :/
Tagantjärgi tundub, et minu kummikud olid vett täis juba enne teelt maha astumist. Ei teagi, miks. Vihm hakkas ju alles pärast sadama.
Järgmiseks sai täis mälu. Ja seda enne, kui olin kas või ühtki käpalist kohanud!
Nimed, kirjeldused, oskussõnad...
Vanasti oli lihtne: lind oli lind, puu oli puu, lill oli lill. Aga nüüd...
...vööthuul-sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, (kuradi parmud!), soo-neiuvaip, tumepunane neiuvaip, hall käpp, tõmmu käpp, kärbesõis, suur käopõll, väike käopõll, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, ainulehine sookäpp, pruunikas pesajuur... midagioliveelmidagioliveelmidagioliveel...
Teate, vaadake SIIT Ma ei valeta, kui ütlen, et sealsest nimekirjast ei näinud me vähemalt kahte. ;)
Oma penskarist mobiiliga oli kaamerate keskel üsna nadi pilti teha.
Õnneks jäi rajale ka mittekäpalisi, keda trügimata ja häbenemata jäädvustada sai. Täpselt nii halva kvaliteediga, kui ise tahan.
Kõrvalise järveääre puhkekoht oli puupüsti autosid täis. Pressisime endi omad vahele.
Vihma hakkas sadama.
Jälle!
Müristas.
Puhkealal kiljusid ja kisendasid lapsed iga äikesekärgatuse peale.
Mittepuhkealal puurisid kodanikud käpaotsijad oma valvsa pilguga läbi kõik mättad ja mättavahed.
Kodus.
Märg.
Segaduses.
Emotsioonidest ja uutest teadmistest oimetu.
Nagu ikka, oli aeg kõige muu peale kulunud. Polnud mahti kotti pakkida ega inimestega ühendust võtta. Nii avastasin ühel hetkel, et mul on vähem kui 2 minutit maanteeserva jõudmiseks. Haarasin kaasa kolm esimesena kätte juhtunud eset (olgu, neli): mobiili, juukseharja ja katkised kummikud.
Aga matka õnnestumiseks pole sugugi esmatähtis, et vajalikud asjad oleks olemas. Hea matkakaaslase tunned ära sellest, et temal on kõik kaasas ja igaks juhuks 2 komplekti. :/
Tagantjärgi tundub, et minu kummikud olid vett täis juba enne teelt maha astumist. Ei teagi, miks. Vihm hakkas ju alles pärast sadama.
Nimed, kirjeldused, oskussõnad...
Vanasti oli lihtne: lind oli lind, puu oli puu, lill oli lill. Aga nüüd...
Teate, vaadake SIIT Ma ei valeta, kui ütlen, et sealsest nimekirjast ei näinud me vähemalt kahte. ;)
Vihma hakkas sadama.
Jälle!
Müristas.
Puhkealal kiljusid ja kisendasid lapsed iga äikesekärgatuse peale.
Märg.
Segaduses.
Emotsioonidest ja uutest teadmistest oimetu.
02 July, 2016
Kuri sakslane
Aah! See paganama mäluröövel! Ma olen pool päeva käinud kuurist ajalehte toomas, et laearmatuur ära katta ja lage värvima hakata.
Esimene kord nägin, et kuuri ees tahavad lilled kastmist, tõin vett ja sujuvalt hakkasin lillepeenraid rohima.
Rohisin peenrad (9) ära, läksin uuesti ajalehte võtma, aga avastasin, et külapäevast on jäänud paar laualina kuuri. Viisin tuppa. Otsisin veel pesusid, panin masina tööle.
Läksin kolmandat korda kuuri, võtsin käru ja vedasin tapeedisodi jms pahna lõkkeplatsile ning hakkasin tuld tegema. Vahepeal oli meeles küll, et ajalehti on vaja tuppa viia, aga lõkkel pidi ju silma peal hoidma.
Hakkasin NELJANDAT korda kuuri minema. Isa tuli uksel vastu, ütles, et tõi natuke puid, võib laduma minna. Läksin.
Tulen tuppa tagasi, söön, pikutan pisut ja meenub: ajalehed kuurist!
Lähen viiendat korda puukuuri. Naabrid on grilli ümber kogunenud. Aga mina EI JÄÄ juttu ajama, mul on vaja kuurist ajalehed tuua.
Teen ukse lahti, vahin ringi ja no mitte ei tule meelde, mida paganat ma siin seisan ja vahin!
Aa!
Ajalehed!
Ära tõin! Ja kell pole veel kuuski. :/
Ajalehe sisse on muide laelampi väga tülikas mässida.
Kilekott on palju käepärasem. :/
JÄRGMINE VAATUS:
Tõin redeli.
Kuurist. ;)
Jorisen endamisi: "Öeldi ju mulle, et mis ma sest laest värvin. Mingit vahet pole. Üldse ei saa aru, kus vana ja värske piir läheb...
Panen tule põlema. Ehk siis näeb paremini..."
Ja klõpsti!
:D :D :D
Rohisin peenrad (9) ära, läksin uuesti ajalehte võtma, aga avastasin, et külapäevast on jäänud paar laualina kuuri. Viisin tuppa. Otsisin veel pesusid, panin masina tööle.
Läksin kolmandat korda kuuri, võtsin käru ja vedasin tapeedisodi jms pahna lõkkeplatsile ning hakkasin tuld tegema. Vahepeal oli meeles küll, et ajalehti on vaja tuppa viia, aga lõkkel pidi ju silma peal hoidma.
Hakkasin NELJANDAT korda kuuri minema. Isa tuli uksel vastu, ütles, et tõi natuke puid, võib laduma minna. Läksin.
Tulen tuppa tagasi, söön, pikutan pisut ja meenub: ajalehed kuurist!
Lähen viiendat korda puukuuri. Naabrid on grilli ümber kogunenud. Aga mina EI JÄÄ juttu ajama, mul on vaja kuurist ajalehed tuua.
Teen ukse lahti, vahin ringi ja no mitte ei tule meelde, mida paganat ma siin seisan ja vahin!
Aa!
Ajalehed!
Ära tõin! Ja kell pole veel kuuski. :/
Ajalehe sisse on muide laelampi väga tülikas mässida.
Kilekott on palju käepärasem. :/
Tõin redeli.
Kuurist. ;)
Jorisen endamisi: "Öeldi ju mulle, et mis ma sest laest värvin. Mingit vahet pole. Üldse ei saa aru, kus vana ja värske piir läheb...
Ja klõpsti!
:D :D :D
20 May, 2016
16 May, 2016
"Ema, miks sul makaronid külmkapis on?"
Mh.
Sest... see on toit. Toit ju pannakse külmikusse. Ja... nad ...ee... ise tahtsid. Et seal on palju vaba ruumi. Ja... ee... neid oli sinna kotist mugav panna.
Üleüldse, mis selles imelikku on? Arvestades neid teisi asju.
Olgu. Kreeme vist tulekski jahedas hoida. See tuub on siin küll sellepärast, et olla juba mitmendat päeva kadunud.
Ja need rohud
on selleks, et seisaks silma ees ja ei unustataks koduloomade peale määrida.
Tegelikult peaks kuupäevi vaatama. Sellest on vist kõvasti üle aasta juba, kui nad end meelde tuletavad. Alati selleks täiesti ebasobival ajal. Siis, kui on üle mõistuse kiire.
Tikutoos?
Sellega on lihtne. Küllap kukkus kapi pealt.
Aga küünal???
Seda ma küll ei tea. Minu meelest eile veel polnud. Kõrval on kassitoidu pakk. Seitel üritas söögi soojaks lasta? Aga siis ma saabusin oodatust varem ja meil on karm kord, et peale minu keegi tikkudega ei mängi...
Kõigile küsimustele siin elus polegi vastuseid.
Vähemalt ajendas blogima.
Sest... see on toit. Toit ju pannakse külmikusse. Ja... nad ...ee... ise tahtsid. Et seal on palju vaba ruumi. Ja... ee... neid oli sinna kotist mugav panna.
Ja need rohud
Tegelikult peaks kuupäevi vaatama. Sellest on vist kõvasti üle aasta juba, kui nad end meelde tuletavad. Alati selleks täiesti ebasobival ajal. Siis, kui on üle mõistuse kiire.
Tikutoos?
Aga küünal???
Kõigile küsimustele siin elus polegi vastuseid.
Vähemalt ajendas blogima.
05 May, 2016
Nurjumiste neljapäev
Hommik ei ennustanud mingeid erilisi anomaaliaid. Kui kõrvale jätta see, et vaatasin valesti kella ja tõusin veidi üle tunni varem kui vaja. Et siis natuke enne viit.
Samas. Jõudsin kõik vajaliku valmis panna, plaani pidada... Näiteks, et ma ei unustaks ühe noormehe piduülikonda nagisse rippuma. Et... mul on kotis 2 akulaadijat ja kuna 1 telefon sai just laetud, võib tolle laadija välja tõsta.
Nojah. Plaanid plaanideks, aga ülikond ununes nagisse ja tööl avastasin, et olin koju jätnud just tolle vajaliku laadija. Aga helistada oli väga vaja. Polikliinikusse, et uurida, kas mu digi-saatekiri on kohale jõudnud; isale, et ta mu polikliinikusse fotograafile viiks; sõbrannale, et meie sõit kooskõlastada...
Õnneks töötan ma koolis ja seal ei liigu keegi ringi nii, et tal pole 1-2 akulaadijat kotis.
Välja arvatud täna.
Kaks telefoni peab olema, et ühega teist otsida. Kuna teises (selles, mis laetud) on vaid hädaabi ja põnnide numbrid, hakkasin puuduvaid kontakte hankima. Polikliiniku sain netist, isa numbrit küsisin põnnilt (esimese hooga saadeti küll konto nr). Sõbranna asemel kutsusin kaasa tema tütre.
Asjad laabusid. Isaga sai kokku lepitud nii, et jõuan peale tööd korraks kojugi. Ühtlasi võtan kaasa mahaununenud ülikonna.
Tuttav helistas ja pajatas uskumatu loo tehnika viperustest. Täna.
Muhelesin.
Kuni isa hoovist välja sõites avastas, et küte otsakorral. Helistasin kõik teeäärsed tuttavad läbi ja see andis autole nii palju hoogu juurde, et veeresime põnni koduni. Bensiini tal üle polnud, aga tal on auto. Lubas lahkelt, et toimetab meid edasi.
Istusime ümber. Tore auto.
Ainult et selle pakiruum oli poikvele ununenud ja aku tühi.
Õnneks sõitis kodu suunas väimees. Ootasime ära.
Istusime ümber.
Ka tema masin hakkas kohe perutama, kui olin vaevalt istmele toetunud. Probleemidesse ei pühendatud, aga mu meelest lükkasime vähemalt pool teed jalgadega hoogu.
No aga polikliinikusse jõudsin. Polnud veel suletud ega midagi.
Röntgenikabinetis raporteerisin, et mul on digi-saatekiri ja asusin end pildi jaoks ilusaks tegema.
Tagaruumis oli tükk aega vaikust, siis kohin, puhin ja kummalised küsimused.
"Kas teil ikka kindlustus on?" "Teid ei ole andmebaasis?!" (Ei saagi olla. Ma olen siin!)
Lõpuks soostus arvuti mu kopsudega kodanikuks tunnistama ja leidis isegi mingi dokumendi.
Pildistamise ajaks keerasin pöiad kanna taha, sest olin kindel, et too aparaat kukub kolinal seinalt maha. Mitte, et tahaks. Päev niisugune.
Samas. Jõudsin kõik vajaliku valmis panna, plaani pidada... Näiteks, et ma ei unustaks ühe noormehe piduülikonda nagisse rippuma. Et... mul on kotis 2 akulaadijat ja kuna 1 telefon sai just laetud, võib tolle laadija välja tõsta.
Nojah. Plaanid plaanideks, aga ülikond ununes nagisse ja tööl avastasin, et olin koju jätnud just tolle vajaliku laadija. Aga helistada oli väga vaja. Polikliinikusse, et uurida, kas mu digi-saatekiri on kohale jõudnud; isale, et ta mu polikliinikusse fotograafile viiks; sõbrannale, et meie sõit kooskõlastada...
Õnneks töötan ma koolis ja seal ei liigu keegi ringi nii, et tal pole 1-2 akulaadijat kotis.
Välja arvatud täna.
Kaks telefoni peab olema, et ühega teist otsida. Kuna teises (selles, mis laetud) on vaid hädaabi ja põnnide numbrid, hakkasin puuduvaid kontakte hankima. Polikliiniku sain netist, isa numbrit küsisin põnnilt (esimese hooga saadeti küll konto nr). Sõbranna asemel kutsusin kaasa tema tütre.
Asjad laabusid. Isaga sai kokku lepitud nii, et jõuan peale tööd korraks kojugi. Ühtlasi võtan kaasa mahaununenud ülikonna.
Tuttav helistas ja pajatas uskumatu loo tehnika viperustest. Täna.
Muhelesin.
Kuni isa hoovist välja sõites avastas, et küte otsakorral. Helistasin kõik teeäärsed tuttavad läbi ja see andis autole nii palju hoogu juurde, et veeresime põnni koduni. Bensiini tal üle polnud, aga tal on auto. Lubas lahkelt, et toimetab meid edasi.
Istusime ümber. Tore auto.
Ainult et selle pakiruum oli poikvele ununenud ja aku tühi.
Õnneks sõitis kodu suunas väimees. Ootasime ära.
Istusime ümber.
Ka tema masin hakkas kohe perutama, kui olin vaevalt istmele toetunud. Probleemidesse ei pühendatud, aga mu meelest lükkasime vähemalt pool teed jalgadega hoogu.
No aga polikliinikusse jõudsin. Polnud veel suletud ega midagi.
Röntgenikabinetis raporteerisin, et mul on digi-saatekiri ja asusin end pildi jaoks ilusaks tegema.
Tagaruumis oli tükk aega vaikust, siis kohin, puhin ja kummalised küsimused.
"Kas teil ikka kindlustus on?" "Teid ei ole andmebaasis?!" (Ei saagi olla. Ma olen siin!)
Lõpuks soostus arvuti mu kopsudega kodanikuks tunnistama ja leidis isegi mingi dokumendi.
Pildistamise ajaks keerasin pöiad kanna taha, sest olin kindel, et too aparaat kukub kolinal seinalt maha. Mitte, et tahaks. Päev niisugune.
13 April, 2016
Narkomaania põhjuseks on halb suuhügieen
Kui hambaarst mulle eelmisel korral pesemist õpetas, sain aru, et olen seda terve elu totaalselt valesti teinud. Jõudsin nüüd kuu aega usinalt harjamist harjutada, aga pean tunnistama, et mis mulaaži peal tundub lihtne ja elementaarne, on selles reaalsuses, kus hammastik veel kahes tükis suust välja ei käi, päris korralik gümnastika.
Noh, igatahes vajas mu lõksuti meditsiinilist sekkumist. Kokkulöödud summa võimaldas vähemalt esimese seansini hästi tunda, sest olin ju jõukurite esikümnesse arvatud.
Avaseanss toimus täna.
Tütarlaps sõidutas mu jalad lae alla, et nahkhiireasendis patsient vastupanu osutada ei saaks, süstis pool ülahuult selliseks, et kohe hakkad ka teist niisuguseks tahtma ning siis lasi paarikümneks minutiks suhu lahti väikse hernekommilõhnalise, aga ilgemaitselisi kehavedelikke eritava tuldpurskava draakoni.
Kui too oli piisavalt kaua ninasõõrme, suu ja parema kõrva kaudu sisse-välja vudinud (vähemalt nii tundis mu kallutatud teadvus), tõusin ma toolilt, pool nägu elutult ripakil. Veerandtunni pärast lubati vett pruukida, aga huuled ei suutnud korralikult hambaidki suus hoida, veepudeli oleks pidanud sinna patsikummiga kinnitama.
Pilk peeglisse tekitas vastupandamatu soovi ühte jopevarrukasse käe asemel pea lükata. Kahjuks ei olnud selle jope õmbleja arvestanud võimalusega, et rõiva kandja kunagi hambakliinikusse satub.
Lõua sain krae sisse peita, aga ainete mõju all olev nina loksus vasakule ja paremale nagu käokellapendel. Hingata sellega ei õnnestunud. Järgmisel korral olen targem, torkan enne pastapliiatsi kesta sõõrmesse.
Balti jaamas enesetunne paranes, sest seal oli mitu inimest minuga üsna sama nägu. Vaksalis saabuski teadmine, et kui võtta inimeselt raha, välimus ja harjutada teda sedalaadi ainetega, saab sinust narkomaan umbes 7 minutiga (ca nii kaua kulus Tõnismäelt tulekuks).
Nagu ikka, just siis, kui sul on tõsine põhjus omaette hoida, koputab kellegi tuttav karvane käsi õlale ja pead tund aega läbi jope ülemise nööpaugu juttu puhuma. Aga see on juba koputaja probleem, kui ta öösel õudukaid näeb.
Rääkides õudukatest, siis kes tahab odavalt ja tõhusat, mingu kliinikusse! Seal kirjutatakse 2 € eest hammaste röntgenipilt CD-plaadile. Närvivapustus on garanteeritud!
Unega pole õnneks seni probleeme olnud, aga nüüd tean, millega end hirmutada, kui unetus peaks päevakorrale kerkima. "Kui sa kohe magama ei jää, vaatame plaati!" (Plaadimängijat mu odavas arvutis küll pole, aga mulle piisaks meeldetuletuseks ka plaadiümbriku nägemisest.)
Mõelda vaid, kui lihtne on hambaarstil patsienti šantažeerida!
"Kui edasise raviga/ravi hinnaga ei nõustu, lekitan pildi sotsiaalmeediasse!"
Tegelikult on kõik hästi. Kolm tundi on möödas, lutsutan põses sepikusisust rullitud kuulikesi ja vabandan kõigi toredate hambaravitsejate ees, kes end kirjutisest puudutatuna tundsid.
Noh, igatahes vajas mu lõksuti meditsiinilist sekkumist. Kokkulöödud summa võimaldas vähemalt esimese seansini hästi tunda, sest olin ju jõukurite esikümnesse arvatud.
Avaseanss toimus täna.
Tütarlaps sõidutas mu jalad lae alla, et nahkhiireasendis patsient vastupanu osutada ei saaks, süstis pool ülahuult selliseks, et kohe hakkad ka teist niisuguseks tahtma ning siis lasi paarikümneks minutiks suhu lahti väikse hernekommilõhnalise, aga ilgemaitselisi kehavedelikke eritava tuldpurskava draakoni.
Kui too oli piisavalt kaua ninasõõrme, suu ja parema kõrva kaudu sisse-välja vudinud (vähemalt nii tundis mu kallutatud teadvus), tõusin ma toolilt, pool nägu elutult ripakil. Veerandtunni pärast lubati vett pruukida, aga huuled ei suutnud korralikult hambaidki suus hoida, veepudeli oleks pidanud sinna patsikummiga kinnitama.
Pilk peeglisse tekitas vastupandamatu soovi ühte jopevarrukasse käe asemel pea lükata. Kahjuks ei olnud selle jope õmbleja arvestanud võimalusega, et rõiva kandja kunagi hambakliinikusse satub.
Lõua sain krae sisse peita, aga ainete mõju all olev nina loksus vasakule ja paremale nagu käokellapendel. Hingata sellega ei õnnestunud. Järgmisel korral olen targem, torkan enne pastapliiatsi kesta sõõrmesse.
Balti jaamas enesetunne paranes, sest seal oli mitu inimest minuga üsna sama nägu. Vaksalis saabuski teadmine, et kui võtta inimeselt raha, välimus ja harjutada teda sedalaadi ainetega, saab sinust narkomaan umbes 7 minutiga (ca nii kaua kulus Tõnismäelt tulekuks).
Nagu ikka, just siis, kui sul on tõsine põhjus omaette hoida, koputab kellegi tuttav karvane käsi õlale ja pead tund aega läbi jope ülemise nööpaugu juttu puhuma. Aga see on juba koputaja probleem, kui ta öösel õudukaid näeb.
Rääkides õudukatest, siis kes tahab odavalt ja tõhusat, mingu kliinikusse! Seal kirjutatakse 2 € eest hammaste röntgenipilt CD-plaadile. Närvivapustus on garanteeritud!
Unega pole õnneks seni probleeme olnud, aga nüüd tean, millega end hirmutada, kui unetus peaks päevakorrale kerkima. "Kui sa kohe magama ei jää, vaatame plaati!" (Plaadimängijat mu odavas arvutis küll pole, aga mulle piisaks meeldetuletuseks ka plaadiümbriku nägemisest.)
Mõelda vaid, kui lihtne on hambaarstil patsienti šantažeerida!
"Kui edasise raviga/ravi hinnaga ei nõustu, lekitan pildi sotsiaalmeediasse!"
Tegelikult on kõik hästi. Kolm tundi on möödas, lutsutan põses sepikusisust rullitud kuulikesi ja vabandan kõigi toredate hambaravitsejate ees, kes end kirjutisest puudutatuna tundsid.
Subscribe to:
Posts (Atom)