Sattusin lasteaiapõnnide lõunauinakut läbi viima. Kuna lapsi oli vähe, võisin endale lugemise asemel jutustamist lubada. Kasutasin kunagi hästi toiminud trikki, et peategelane tuleb saata kuhugi väga kaugele ( üle mere, läbi metsa, mäest üles,...) Une-Matit otsima, lasta tal kohtuda erinevate tegelastega, kes kõik und ootavad, Une-Mati leida, tema probleem lahendada ja siis... panevad kõik lapsed silmad kinni ja mõtlevad, kuidas koju tagasi jõutakse. Kelle juurest enne läbi tuleb käia? Kuidas keegi uinub?
Täna oli nihelejam seltskond. Vuristasid üksteise võidu loo lõpuni ja jäid siis poolistukil uudistama, mis edasi saab. Edasi pakkusin tehingut, et tublimat magajat ootab üllatus.
"Kas nagu sünnipäeval?"
"Mhmh!" tegin salapärase näo. Uskumatu! Jäidki magama.
Ma ei mõista, miks lapsed lõunast pikutamisaega ei salli. MINU meelest on see kole. Hämar tuba, aknatagune ventilaatorite surin, monotoonne jutupomin... Oleksin ise peaaegu võitjaks osutunud.
Njah, aga millega siis üllatada? Lubadus tuleb ju täita.
Pusserdasin õpetajate toas valmis 2 medalit - Unemati lemmik 20.03. Nimelised ja puha.
"Mida sa õige mõtled!" õiendas vahtkonda üle võtma tulnud noorik. "Mis tragöödiat sa üritad korraldada? Mis need lapsed su meelest arvavad, kes medalist ilma jäävad?"
Et järgmisel korral proovin ise esimesena uinuda? Mkm?
Vantsisin õpetajate tuppa tagasi ja joonistasin veel mõned, ainult tekst sai teine: Homme pikutame jälle! Une-Mati. Nüüd on käsi medalite lõikamisest valus ja hing enda peale täis. Ja uni on. Niiiiiii uni.
Teeks veel ühe medali.
1 comment:
ära kevadet maha maga!
Post a Comment