06 January, 2012

Elu võluriga

"Temaga on nii hea mööblipoodides käia," kiidab Põnn21 oma kaasat. "Näitad, et ma tahaks seda või seda... ja ta meisterdab selle valmis!"
Täna sai üks kapp endale riiulid.
Ja enam ei pea keegi potilt tõusma koos pooliku prill-lauaga.
"No miks sa ei öelnud, et sellist tahad. Ma oleks sulle teinud. Tammest," kommenteerib väimees, kui poes pruuni potikaant kallistan.
"Muidugi. Kõik meie külalised, kellel on kodus tavaline valge prill-laud, tulevad ja vaatavad, et appi, kui tavaline ja valge prill-laud!" tögab tütar.
Aga see valge oli tõesti nii... tavaline valge. Pruunist märksa rohkem meeldinuks roheline, aga seda oleks ühest väikelinna ehituspoekesest palju tahta. Noh, kui kunagi sobivat rohelist silman, eks katsun kodus raskemini istuda. ;)
Et pesapõnnil on juba nädal aega sõbrannad külas, siis elutoas eriti liikuma ei mahu. Meeldivat vaheldust naudivad koduloomadki.
"Seitlile tegelikult meeldib Freddy," muheleb vanem tütar. "Ta lihtsalt häbeneb seda välja näidata."
Kuusk kolis ahju ja andis toalilledele koha tagasi.
Unenägudes olen kuuekümne ühe aastane mees, kes rokib inglitega... Rrrrrr! Aitäh, Alar! :P

Veel üks vahva ettepanek tuli täna. Pea vastu, pea! :D

1 comment:

Udo said...

Tean seda tunnet.
Elan koos ühe võluriga kes oskab riitest plekke ja mustust välja võluda. Kuidas ta seda teeb!! Müstika.