Laupäevane reisirõõm

Pealinn, mis mõne mu naabri jaoks asub otse siinsamas ümber nurga, jääb minu tarvis teisele poole maakera. Paar korda aastas ikka kohtume. Häda sunnil.
Seekord siis jälle põhjust minna.

Võtsin põnnud kaasa. Et saavad natuke uusi kogemusi. Rongiga sõita. Linnas jalutada...

Rongisõit oleks äärepealt ära jäänud. Oma viga. Ei märganud, et peatus.ee-s meie valitud veduripildiga ELR on Tartu rong. Ronisime valele perroonile. Õnneks muutusin kahtlustavaks, kui rohelist foorituld märkasin. Hõikasin igaks juhuks naaberplatformi oranži vestiga luuameest, et äkki tema on kohalik ja teab paremini, aga onu oli hästikasvatatud, ei laskunud võõrastega vestlusse.
Jalutasime siis minu kõhutunde ajel õigesse kohta.

Rongis jagus elamusi ja emotsioone tõesti. Paistis, et järgmised 40 minutit saame mõnusa mugava rongi vahekäigus veeta. Kahe lapsega, kellel on tasakaaluprobleemid. Kolmas on lihtsalt kolmeaastane. :D Aga temale meeldiski seismine rohkem. Õnneks hakkas läheduses istuval perekonnal meist hale ja nad pakkisid oma pere alt ühe istme vabaks. Vaatasid küll veidi üllatunult, kui sinna vanema põnni istuma surusin, aga mis neil ikka öelda. Igaüks ise teab, millist last oma peres teistele eelistab. :P

Läbi vanalinna traavides rõõmustasin, et mul kümmet last pole, sest meie nelja kooshoidmise ja kõnniteele mahutamisega oli pisut müttamist. Teisest küljest, kui mu tüdrukud meiega liitusid, läks justkui oluliselt lihtsamaks. :)
Vaata, Pikk Hermann, Vana Toomas - varsti viissada aastat vana, rong, kahekordne buss, kirik, kits, nukuteater, porilomp, ülekäigurada...

Sattusin prillipoodi, kus optometrist oli kirjaoskamatu, sest pidin talle pool tundi seina pealt tähti ette lugema, enne kui ta rahule jäi.

Põnnid einestasid seni Hessis. Pärast oli hea võimalus vetsu kasutada ja nüüd olin tõsises kimbatuses. Meeste või naiste oma? Õnneks otsustas keegi proua meie eest ja võtsime selle, mis üle jäi.

Huvitav, kus mehed oma käekotte hoiavad? Askeldasin kui elus riidevarn, jopesid, salle, kindaid, mütse täis kuhjatud, kott sangapidi hambus ja samal ajal üritasin lukke, trukke, nööpe ja paelu avada ning sulgeda.

Hm. Selgus, et aeg on asuda koduteele. Et nähtud ka juba nii mõndagi. :P

Jälle samad vaatamisväärsused, sedapuhku tagurpidises järjekorras.

Seekord saime istuma. Ruumi jäi ülegi.

Mitu peatust on Tallinn? Mis on torn ja mis korsten? Kuidas neil vahet teha, kui kumbki ei suitse? Mis puu-hunnikud need on (liiprid)? Mida selle vaguniga veetakse? Aga sellega? Jne jne jne.

Aegviidus oli aega korraks poes ka käia. Seal ärples keegi väidetavalt mitmekülgselt haritud mees oma kasimata suuga ja ähvardas müüjat ning müüjat kaitsvaid ostjaid. Kahjuks läks ta enne välja, kui ümberkorraldatud müügisaalis näitemänguplatsile jõudsin. Oleksin tahtnud oma silmaga seda imelooma näha. Räusete järgi tundus küll, et kuskilt maalt alates hakkab haridus inimesele halvasti mõjuma.

Kodus, reisiseltskond lahti pakitud ja söögilaua ümber istutatud, püüdsime meenutada, kus käidud sai. Valdav osa oli seda meelt, et Paides.

Kui nii, siis nii. :)

Minu väimees on võlur!

"Kui ma õhtul magama läksin, oli toanurgas alles lauavirn!" sädistab Põnn.

Ja selliseid kappe ei tehta ise, on ju? Selliseid kappe ostetakse poest. Ise tehakse puulusikaid ja lõikelaudu. 

Et mis viga kapp kokku naelutada, kui seinad-uksed olemas? Aga need pressib ta ka ise! Uksekäepidemed ja -rullikud on poest pärit. Vist. Ma ei imesta varsti enam millegi üle.

Varsti.

Praegu vahime veel kõik, suud ammuli ja üritame võlutrikkide telgitagusele jälile saada. ;)

Hingelised traumad

"Kas üldse on võimalik last niimoodi suureks kasvatada, et tal poleks ühtki hingelist traumat?" ohkab Põnn22.
"Mina sain oma trauma, kui te läksite issiga poodi ja jätsite minu koju. Ma ei tahtnudki poest midagi, tahtsin lihtsalt kaasa sõita."
"Mind jäeti ka. Ootasin akna peal ja vaatasin kella. Ise ei tundnudki veel kella."
"Mina mäletan, kuidas ma püksi pissisin," tuleb uus meenutus. "Hüüdsin, aga ema ei tulnud. Vetsuukse sain ise lahti, aga potile ei ulatanud..."
"Või see kakaokrõbinate piim! Kõige parem osa selle söögi juures! Ja siis tuli vanaema... ja kallas selle oma kohvi peale."

Vaesed lapsed. Ime, et nad üldse nii normaalseteks on kasvanud! :D

Kuidas äratada last?

Jõuan töölt koju.
Üks osa perest siirdub sünnipäevale. Põnn on end tekkidesse kaevanud ja magab sügavalt.
Jee!

Väike õhtuoode.
Arvutivabadus.

"Ma ei tahaks küll segada, aga köögis on rullkooki ja mandariine..." pomisen vaikselt, et mitte tütrekese und häirida.
"MIIIIIIIIIIIIIIISSSS!!! Ja sa lased mul magada! Mis ema sa küll oled!" hüppab põnn kui vedrust visatult vähemalt meetri kõrgusele ning sööstab minema. "Sa veel maksad..."
"Ma maksin juba. Mis sa arvad, et ma poes vargil käisin või?"

Noorus, ma ütlen!

Kahekesi kodus

"Jee! Ma olen kõhnemaks jäänud! Mulle mahuvad need teksad jälle jalga!"
"Sa pead sööma ka!"
"Ma ju söön! Tahad, vaata!" (Põnnil on koolitööks vaja toidud-kalorid kirja panna). "Nädala peale on päris palju kogunenud!"
Suutäisi?

"Emme! Šokolaadi tahad?"
"Mhmh."
"Emme! Sa sõid selle kõik ära???"
"Mhmh."
"Hakkas paha, jah? Tahad ma toon sulle piima või midagi?"

Fotojaht. Maast leitud tähed

Mõnele jahimehele peab jahist füüsiliselt märku andma.
Mõni täheotsija peab leidmiseks tähe vastu varba ära lööma. :D

Teised tähed leidis põnn. Mina aitasin lugeda. :)

Teiste tähesaak.

Õudne ema

"Kas sa oled enda juures mingit allergiat täheldanud?"
"Pole tal mingit allergiat!"
"On küll. Natukene... See..."
"Nõudepesemisallergia?"

"Emme! Kui ma sel aastal sünnipäeva ei peaks, kas ma siis järgmisel aastal saaksin natuke suuremalt pidada? Et läheksin paari sõbraga näiteks ujuma?"
"Minu pärast võid sa terve klassiga ujuma minna. Järv on lahti."
"Emaaaa!"
"On ju?"

Arvutilahing

"Põnn, ma tahan arvutisse!"
"Ma olen ainult pool tundi olnud!"
"Mine söö vahepeal."
"Ma just sõin."
"Mine söö veel."
"Mh. Võta. Aga ma tahan kell üheksa tagasi."
"Olgu. Mina tahan veerand kümme tagasi."
"Olgu. Mina tahan viis peale veerandit."
"Olgu. Mina tahan kaks minutit pärast seda."
"Haa! Aga ei saa!" :P

Miks alati olen mina kaotaja?
Ehh...
Oleks see tänane esimene kaotus! Kõigepealt avastasin hommikul lasteaias, et olen oma kingad ära kaotanud!
Aga võit oli ka. Töövõit! Vinge. Taraaa!

Külmapühadest ja muust

"Sööma!"
"Oh, väga hea, süüa saab. Ma käisin päeval kutsuga jalutamas."
"Kuts, kas sina tahad ka makaroni? Majoneesi või ketšupiga?"
"Koeraga. Koeraga käisin jalutamas."

"Emme, millal talvevaheaeg algab?"
"Jõuludest."
"Mis, kaks nädalat on puhkust? Jee!"
"Magad end oimetuks?"
"Ei, miks? Talv pidi nii külm tulema, et ma saan magada küll. Kui 25 kraadi külma on, siis mina igatahes kooli ei lähe."
"-25 on neile, kes tulevad jalgsi kaugelt metsast, mitte neile, kellel on paarsada meetrit bussipeatusesse."
"Hakkad mind autoga bussipeatusesse viima, siis lähen."
"Hakkan. Pool seitse (ups, tund varem kui tegelikult, aga hirmutamiseks kõlbab küll)."
"Eiiiii! Tegelikult... ma ei taha kah autoga. Ma küll ei viitsi igal hommikul autot bussipeatusesse lükata."

Laupäevane koogitegu

Väimees meisterdab mingit uudiskooki. Valab täidise taignale ja üritab pealt taignaservadega kinni katta. Aga vedel täidis veab servad maha, sest küpsetamisele kuuluv jätab plaadile palju vaba ruumi. Millega see täita? Vaatame otsivalt ringi.

Porgandid?

Puuhalg?

"Kinnitame taigna pealt hambatikkudega?" pakub väimees.

Hambatikud on kadunud.

"Tavaliste tuletikkudega? Lõikame väävlid maha. Või ei. Torkame väävliotsad taignasse, siis ei lähe need põlema!" :P

Paraku osutub taigen tikkudest tugevamaks.

"Anna teine küpsetuspaber veel!" proovib meie kondiiter kimbatusest välja tulla.

Nüüd on paberiserva rohkem, aga kuidas seda kinnitada?

"Klammerdajaga?" läheb mul pirn põlema.

"Esikus!" juhatab koogitegija, haarab ulatatud tööriista ja tardub siis. "Et... kuidas?" :D

Klammerdame koogipanni serva külge??? :P

"Oota, kuskil on teistsugune klammerdaja ka!" tuiskan otsingutele. Paraku on klambrid otsas.

Pesulõksudega?

Õmbleme?

Liimime?

"Foolium!" meenub mulle veel üks võimalus.

Meisterdame toreda fooliumist vorstikese. Taignal on ahjus kindlasti väga põnev. Vaevalt, et sellest kihilisest kasukast niipea kuumus läbi tungib. :D

Elu võluriga

"Temaga on nii hea mööblipoodides käia," kiidab Põnn21 oma kaasat. "Näitad, et ma tahaks seda või seda... ja ta meisterdab selle valmis!"

Täna sai üks kapp endale riiulid.

Ja enam ei pea keegi potilt tõusma koos pooliku prill-lauaga.

"No miks sa ei öelnud, et sellist tahad. Ma oleks sulle teinud. Tammest," kommenteerib väimees, kui poes pruuni potikaant kallistan.

"Muidugi. Kõik meie külalised, kellel on kodus tavaline valge prill-laud, tulevad ja vaatavad, et appi, kui tavaline ja valge prill-laud!" tögab tütar.

Aga see valge oli tõesti nii... tavaline valge. Pruunist märksa rohkem meeldinuks roheline, aga seda oleks ühest väikelinna ehituspoekesest palju tahta. Noh, kui kunagi sobivat rohelist silman, eks katsun kodus raskemini istuda. ;)

Et pesapõnnil on juba nädal aega sõbrannad külas, siis elutoas eriti liikuma ei mahu. Meeldivat vaheldust naudivad koduloomadki.

"Seitlile tegelikult meeldib Freddy," muheleb vanem tütar. "Ta lihtsalt häbeneb seda välja näidata."

Kuusk kolis ahju ja andis toalilledele koha tagasi.

Unenägudes olen kuuekümne ühe aastane mees, kes rokib inglitega... Rrrrrr! Aitäh, Alar! :P

Veel üks vahva ettepanek tuli täna. Pea vastu, pea! :D

Tänased toimetused

15 lehekülge näidendit. Kuulsaks sellega ei saa. Tuttavatelt peksa aga küll. Mis teha, kui ma olen nii fantaasiavaene, et kasutan näiteid elust. Või - mis ma saan parata, kui elu toob kätte nii head näited! Valmis ikka ei saanud. Otsin seda OLULIST.

:)

Keskpäeval helistas mulle võõralt numbrilt keegi hr. M. Kuna pähe turgatas 4 sellenimelist, aga vähemalt kolme hääl kindlasti ei klappinud, otsustasin, et see on too neljas - kõige ebatõenäolisem. Oligi. Vale otsus. :D

Hea, et suutsin selguse saabumiseni toru otsas vait püsida. :P

Veendusin veelkord, et äkkideed mulle ei sobi. Jõudsin autosõidul mõne minuti jooksul mitu korda oma plaane muuta, aga ellu viisin masinlikult ikka selle esimese. Polnud ka sugugi halb.

Sõin tühjaks kolmandiku kolmeliitrisest kõrvitsapurgist. Ei ole mõtet väiksematesse teha. Ei ole mõtet! :D

Pesapõnn sai endale elevandi. Nüüd pesevad terve õhtu koos kraanikausi juures hambaid. :P

Aga nüüd - teatrisse! Oi, seal on täna palju lilli. Tean üht tuttavat aednikku, kes aia roosidest tühjaks lõikus. :D Hea ajastus! ;)

Mõtlemine pole mu tugevaim külg. Rääkimine ka mitte.

Päeval kauplesin asendusgiidi: "Sul on ju võtmed olemas? Väga hea, siis tuled nendega ja ma jätan enda komplekti siia."

Tundus hea mõte. Kuni selle hetkeni, kus pidin ukse lukustama ja samal ajal võtmed majja jätma.

Ja seda plaani üritan ellu viia vähemalt kord suve jooksul! Aastast aastasse.

***

"Kuidas ma ütlen inimestele, et see päevitunud ja ujukates kutt on minu VANAISA?" muigas põnn päeval. "Ma mäletan, kui ta end ära põletas ja kuidas siis vanaema määris hapukoore ja ma-ei-tea-millega... No sa ei pea ennast 12 tundi grillima! Ühes asjas on vanaema ja vanaisa sarnased. Nad ei õpi oma vigadest!"

Et süüdistan geene? ;)

***

Askeldan köögis.

"Põnnid" on juba tüki aja eest oma tuppa pugenud.

"Emme!"

"Ma ei saa veel. Praen maksa lõpuni!"

"Emme!"

"Mis on? Ma kohe lõpetan."

"Tule siia!"

"Ma ei saa ju!"

"Tule siia!"

"Nooh?"

Vaikus.

Ei ole nii.

On ikka. Jälle ma pidasin maha pika ja sisuka dialoogi oma külmaveetoruga. (Naaber kord pidas mulle õpetliku loengu hüdrofoorist, survest, paigast ära õhkpadjast ja undavatest torudest, aga minu jaoks jääbki see nähtus Nutjaks Toruvanameheks. Kuidas ma küll tema kaotuse üle elan, kui nad selle asjanduse lähipäevil ära remondivad, nagu ähvardati...) :P

Sinul ei pea mitte unistusi olema, mida oma palga eest osta!

"Kust see loik köögipõrandale tekkis?" põrnitsesin kahtlustavalt ümbrust. Kõige tõenäolisem, et naabrid uputavad. Seinad paistsid kuivad. See ei loe. Järelikult tuli seinavahest ja nii kiiresti, et ei jõudnud tapeeti vetitada.

Siiski. Põrandapesuämbrit kergitades vulises ühest kohast lõbus ojake. Rrrrr! Selle anumaga on siis korras. Kallan vee kõrvalasuvasse jäätmenõusse ja kuivatan põranda ära.

Supp saab valmis. Kana-klimbi. Magustoidu serveerimiseks virutan naabrinaise lilleklumbist ühe liiliaõie, aga ega ma seda süüa küll ei julge. Natuke üht leheserva näkitsen (no et äkki on ikka väga vale sort, umbes nagu liiliate "valge kärbseseen"), aga see ei maitse kuidagi.

Peenrast möödudes märkan, et kreemikal daalial on õrnlilla varjund.

Kas tumelilla värvib teised ära? Isegi mõne meetri kaugusel? Imestan, et paar aastat tagasi sain vahva lilla-valgekirju sordi, aga nüüd on valdavalt lilla. See toon ei kuulu üldse mu lemmikute hulka. Otsin vaid põhjust, et ta oma aiast eemale peletada. Kui ta teiste kallale kipub, on asi otsustatud. :D

"Emaaa! Miks köögipõrand märg on? TÄIEGA!"

Aaaaaaaah! Lainetabki! Nonii, naabrid. Nüüd läheb lahinguks! Üks asi on tagasihoidlik lillevargus, aga teine köögi rikkumine. Pealegi ei varastanud ma nende naabrite tagant.

Hm. Sein on ikka kuiv! Aga jäätmeämber plumpsub tõstes rõõmsalt viimaseid vedelikujäänuseid põrandale. Nii et siis mõlemad korraga. Tore.

Arukas oligi põrandapesuvesi sinna kallata. Häbi mulle.

Haldja toitmine ja teised kodused jutud

Pilt on illustratiivse tähendusega. ;)

"Ma leidsin täna tee pealt viis senti. See tähendab, arvasin, et leidsin. Hakkasin just arvutama, kui palju see endises rahas teeb, kui pihust pudenes tükike pirukat. Tuleb välja, et kellelgi oli hoopis kõht tühi ja ta ostis mu käest selle tüki!"

Kartulipudru tegemine käsil. Põnn plaanib õue pesu riputama minna.

"Tahad rohelist sibulat ka või midagi?"

"Ikka!"

Ja tulebki. Sibul, petersell, till...

"Kust sa tilli said?" (Sel aastal me ei külvanud, sest tavaliselt on pärast nagunii terve aiamaa tilli täis, aga tänavu miskipärast ei ole.)

"Aiamaalt!"

"Kelle?"

"Ja ongi varsti jälle nädal läbi," uneleb väimees õhtusöögilauas.

"Mismoodi???"

"Ülehomme juba kolmapäev ja palju sealt enam on..."

"Mõtlesin, et läksite täna autoga. Nägin köögiaknast, et auto seisab maja ees. Võtmed jäid ka kuskil silma."

"Et kui võtmeid poleks näinud, oleksidki arvanud, et autoga?"

"Ei noh... et tulite tagasi, aga pole veel tuppa jõudnud."

"Njah. Mina mõtlesin Hiiumaalt tulles, et käiks kohe papa juurest läbi, tooks auto ära (isal oli masin katki ja laenas reisi ajaks meie oma), aga et siis peab enne kodust võtmed võtma. Järgmisel päeval, kui K mind mõisast koju sõidutama tuli, mõtlesin jälle, et näe, ei märganud mainida, et võtku võtmed kaasa, toome auto ära."

Vaikus. Põnn käib tiiru tagatoas.

"Ha-haa! Ma sain alles nüüd aru! Mõtlesin, et kah asi oleks olnud kodus käia ja võtmed võtta."

Pühadelumi

Viimati tegin pontšikuid nii ammu, et ei tihka aastaarvu nimetada. Eelmisel aastatuhandel.

Nüüd tuli poes korraga irrrmus pontšikuisu peale.

"Helista õele. Helista minu numbril. Las ta vaatab netist, mis taignasse käib," palusin tütart.

"Mul ei ole telefoni kaasas," avastas too. Õnneks oli ta taibanud mu väimehe ühes kutsuda.

"Helista koju!"

"Mul jäi telefon maha," teatas väimees.

"Mõlemad?"

"Teise võtsin kaasa, aga sellel on aku tühi."

Pistan käe taskusse. "Oi. Aga mul on telefon kaasas!"

Oh rõõmukest.

"Oi, see on ka tühi!" :D

Ei ostnud me midagi liigset. Ära ka midagi ei unustanud.

"Täpselt nii head, naguma mäletasin," õhkab vanem tütar õhtul ja pistab näpud uuesti pontšikukaussi. ;)

Lume- ja jääminek

Ega nad ise ei taha veel hästi minna. Tuleb mõjutada.

Hommikul sentimeetrise jääkihi alt akent otsida on päris pingutav. Isegi pealt vaadata oli pingutav. :D

Katsusin kavalam olla. Katsin oma autoakna tekiga kinni. Mugav ju. Tõmbad teki ära ja klaas on puhas. Oligi. Katmata klaasid olid ka. Ilm juhtus selline. Hoopis uksed ei avanenud. Kallistasin neid tubli veerandtunni.

Sellistel puhkudel ongi mõnus märgata, et kuskil koorub siiski juba natuke kevadet.

Katus ajab tekki pealt.

Päike suudab end sutsukeseks ilmutada.

Seitel on muidugi kohe jaol.

Paha tuisk ja head inimesed

"Kas te aknast välja ka vaatasite?" küsis väimees leebelt ja rahulikult. Telefonitsi.

Hilja. Meie "maastur" oli selleks ajaks korralikult lumes kinni.

"Emaaa! Kuhu sa sõidad!!!" kiljus põnn hetk varem.

Edasi. Ei meetritki tagasi, kui see tobe tee kord juba valitud sai. Üüüüh!

Kaks hetke varem kilkas ta: "Lahe! Niiiii lahe!"

Me viibinuks justkui eri maailmades. Tema oma oli põnev ja imeliselt lumine. Minu oma õudne ja ahastamapanevalt tuisune.

Põnni maailmas murdis meie tubli ja uljas auto läbi lumevaalude, roolis kartmatu ja kangelaslik ema.

Minu maailmas ümbritses mind eakas ja üpris tühja paagiga Honda Civic, mis on sama palju maastikuauto kui mina Markko Märtin.

Esimene kibedam labidaliigutamine toimus hommikul hoovis, et auto lume alt üles otsida ja teeots lahti kaevata.

Teine 100 meetrit majast eemal, kui silm valgel väljal pisut suunaga eksis.

Nüüd siis lolli peaga valesti valitud teel eikuhugi.

Õnneks harrastasime oma sukeldumissporti selle ainsa maja aia ääres, mis lummeunustatud külakeses silma jäi.

Tore naisterahvas jalutas ligi.

"Edasi te siit ei saa. Meil on neljanda kategooria tee. Seda tullakse lükkama kunagi... hiljem."

Pole hullu. Paistis, et mul pole nagunii plaanis kuhugi minna.

"Nõksutame välja!" pakkus ta. "Ära sidurit lahti lase. Gaasi rohkem! Rool vasakule! Paremale!..."

"Ehk istute ise rooli? Ma parem lükkaks," anusin meelt heites, sest... justkui hullemaks läks kogu aeg.

"Kõige paremad juhendajad on need, kellel endal oskuseid napilt," muheles proua ja pakkus: "Ma kutsun taadi katuselt alla. Aga. Tema on vana kooli mees ja te peate rahulikult ära kuulama kogu arvamuse naiste sõidustiili kohta."

No see on kõige väiksem probleem. :D

Peremees üritas mind uuesti rooli torgata.

MKM!

"Põhjaga teekaldas kinni," kuulutas mees. "Suvekummid all? Ei, naelad," tuvastas ta, haaras labida ja kühveldas mõnda aega sealt, kust mind enne just eemale kamandati. "Labidas vähemalt on aus!"

Ma tean. :)

"See on meie ümmargune eurotee," vabandas perenaine. "No ja kus on liivakotid, müts, kindad? Tahad, ma otsin sulle midagi pähe?"

Eieieiei. Külm mul nüüd küll ei olnud. Hiljem selgus, et soe müts ja korralikud voodriga töömehekindad lebasid kogu selle aja kenasti autos. Ridikülisopis. :P

Meesterahvas kaevas.

" Vaata, et sa autot ära ei lõhu!" manitses memm taati ja kamandas, kui too auto liikuma sai: "Keera neile masin meie väravas ringi ja aja sellest kohast mööda!"

"Honda on linnasõiduk," kohmas pereisa. Ei ühtki mürgist märkust!

"Sõitke keset teed (ega muud võimalust väga polnudki) ja - kole soovitada - hooga!"

Roolis muutun ma tavaliselt jutukaks.

"Palunteeniietkeegivastueisõidaksappimaeinäemittemidagimaeilähekraavimaeilähekraavimaeilähekraavi-

taadumikssajalutadkesetteedvaatakastajäielluappikuilibematahankojuuuuu!"

Kokkuvõtteks:

Ma sain arsti juures käidud, bensukas käidud, poes käidud... Ja viimane hanges istumine oli nii hästi ajastatud, et rõõm kohe. Sest samal hetkel keeras maanteelt alla kallis-armas sahkur, lükkas paar ringi lund auto ümbert (et minusugune igal juhul välja ukerdaks, jätkaku ma siis sõitu edasi, tagasi, vasakule või paremale). Isegi naeratas, kuigi ma olin proovinud (ebaõnnestunult) tema traktorit autouksega rammida.

Praegu on õhtu. Ahi õhkab kuuma, kuusk särab nurgas (no ei raatsi veel välja viia!), teetass soojendab peopesa... Palun, ärge sundige mind enam ku-na-gi autoga sõitma! Parem käin jala. Kaks korda nädalas 40 km võiks päris tervislik olla :D

Kontrollitud

Ülevaatusele minek.
Minu mõistes pikem tee ees, põikasime tanklasse.

"Kas tosooli kontrollisid?"
"Täna mitte. Eile ka mitte. Aga seier ütleb, et pole hullu."

Seier kuulis ja ajas pea püsti. Laksaki.
Auto alla lahises ilus helesinine lombike.
Minu kallis ja paljukiidetud üliväimees sukeldus (see on küll vale sõna kuivaksjooksmiskatastroofi juurde) oma puhta jopega minu neljarattalise lemmiku sisikonda, karjatas korraks kurvalt: "Nii ei tehta!" ja oli siis natuke aega MacGyver.
Tassisin talle soovitud tööriistu. Õnneks mul on palju toredaid tuttavaid ja keegi ikka lähedusse satub, kui häda käes. Sain noa ja kruvikeeraja ja palju osavõtlikku suhtumist. Ja minu MacGyver ei ärritunud üldse, kui ma endagi nina õnnetuskoldesse toppida üritasin. Vähe sellest, kutsusin teisi ka.
Terveks saime :P

Nüüdseks on auto üle vaadatud ja kõlblikuks kuulutatud ning päeva tähistatakse koogiga. Kolm korda võib arvata, kes küpsetas ;)

Mul oli plaanis pikem kiidukõne kirja panna, aga just saabus e-maili teade:
"proovime saia ka!"
:D